Riigikontroll: valitsus ei taha kasvuhoonegaaside kogust piirata
Ühinedes 2002. aastal nn Kyoto protokolliga, mille eesmärk on vähendada atmosfääri paisatavaid kasvuhoonegaase, nõustus Eesti kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendama 1990. aasta tasemega võrreldes 8 protsenti. Tegelikult olid protokolli allakirjutamise hetkeks Nõukogude majandussüsteemi kokkuvarisemise tõttu heitkogused juba ammu kahanenud ligi poole (hinnanguliselt 47 protsendi) võrra, sest tööstustoodangu ning elektriekspordi vähenemise tõttu oli järsult vähemaks jäänud ka põlevkivi põletamine ja sellest tulenev kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine, teatas riigikontroll.
Äsja lõppenud audit näitab, et kuna Kyoto protokollis sätestatud eesmärk oli juba selle seadmise hetkel täidetud, ei asunudki riik kliimapoliitikaga tegelema – see jäi vähetähtsaks valdkonnaks, milles ükski minister pole aktiivsust üles näidanud.
Samas andis ilma midagi tegemata eesmärgi saavutamine Eestile kasvuhoonegaasidega kauplemises rahalise eelise, kuna üle jäänud saastekvooti oli võimalik müüa. Formaalsele eesmärgi täitmisele vaatamata on Eesti majandus endiselt väga süsinikurikas: elaniku kohta üks suurimaid saastajaid Euroopas.
Täna Kopenhaagenis alanud ÜRO kliimakonverentsi eel on ministrid näidanud Eestit eeskujuliku rahvusvaheliste kliimakohustuste täitjana. Tegelikult on 2002. aastal koostatud riiklik kasvuhoonegaaside vähendamise programm vananenud ja ammu varjusurmas ning kuna valdav osa Eesti kasvuhoonegaasidest tekib elektritootmisest, kasvavad heitmed elektriekspordi suurenedes.
Kvoodiga kauplemine on toonud riigieelarvesse lühiajalist lisatulu
Uue strateegia koostamine on takerdunud, kuna pole suudetud hinnata, kui palju on seni rakendatud meetmete tulemusel saastekogused vähenenud, ega prognoosida tulevikus tekkida võivaid kasvuhoonegaaside koguseid. Ka ei pruugi kasvuhoonegaaside tekkekoguste arvestus olla täpne – Riigikontrolli hinnangul võivad kogused olla 30 protsenti tegelikust väiksemaks hinnatud.
Euroopa Liidus kasvuhoonegaasidega kauplemist on riik kasutanud ennekõike lühiajalise lisatulu tekitamiseks. Ajavahemikul 2005–2007 täitis riik Eesti Energia kvoodimüügitulu arvelt üle kahe miljardi krooniga riigieelarvet.
See raha oleks katnud enam kui neljandiku Eesti Energia ühe uue keevkihtkatla ehitusest. Praegu kaalutakse põlevkivielektri konkurentsivõime säilitamiseks vajaliku investeeringuraha saamist börsilt.
Euroopa Liidus kasvuhoonegaasidega kauplemine on Euroopa Komisjoni hinnangul üks olulisemaid vahendeid heitkoguste vähendamiseks. Eesti Keskkonnaministeerium on aga heitmekvooti jaganud rohkem, kui ettevõtetel seda tegelikke heitmeid arvestades vaja oleks, kuid ei kauplemislubade ega ka õigusaktide kaudu pole neid suunatud kvoodimüügist saadud tulu kasutama saaste vähendamiseks.
Euroopa Komisjon polnud senise praktika jätkumisega nõus ega kinnitanud Eestile soovitud mahus kasvuhoonegaaside kvooti, mistõttu peavad ettevõtted nüüd oodatust poole väiksema kvoodikogusega hakkama saama.
Otsusele järgnenud vaidlused tekitavad kauplejates ebakindlust ning kauplemissüsteemi kaasatud ettevõtted kannatavad riigi tegematajätmise tõttu.
Lisaks Euroopa kauplemissüsteemile saavad riigid alates 2008. aastast kasvuhoonegaaside ühikutega kaubelda ka ülemaailmsel turul. Kyoto protokolli kauplemisühikute (AAU) müümise võimaluse asjus „ärkas“ Eesti valitsus alles pärast seda, kui Läti oli oma üleliigsed ühikud maha müünud.
Müük aitaks riigil teenida miljardeid kroone, et investeerida keskkonnasaaste vähendamisse, kuid hilise startijana on riigi võimalused oma kauplemisühikutest lahti saada oluliselt vähenenud.
Järgmise aasta riigieelarvesse on kavandatud AAU-de müügist tulu 500 miljonit krooni. Kliimapoliitika puudumise tõttu pole riigil praeguseni selget arusaama, kuidas kasutada saadavat raha kasvuhoonegaaside tekke piiramiseks.
