Riigimetsnikud kavandavad looduskaitsealade ülevõtmist
Praegu on Eestis üle 350 kaitseala, osal neist on oma administratsioon, osa allub kohalikele keskkonnateenistustele. Hiiumaa kaitsealade administratsiooni direktori ja RMK nõukogu liikme Andres Onemari ülesanne on käivitada 2005. aasta alguseks kaitsealade ühtne haldussüsteem.
“Aasta jooksul oleme kaitsealade esindajatega tööd teinud,” lausus ta. “Esitasime keskkonnaministeeriumile hulga ettepanekuid. Nemad valisid neist kolm, mille kallal töö jätkub.”
Kolm ettepanekut
Kolmest ettepanekust esimene pakub võimalust praegust haldussüsteemi parandada. Selle eelisena nimetas Onemar seda, et kogu ümberkorralduseks vajalikku raha ei pea korraga leidma. Ta lisas, et rahaline efekt võib olla siiski ajutine, sest kaitsealade juhtimises on palju dubleerimist ja kokkuvõttes läheb see kallimaks.
Lahemaa rahvuspargi direktor Arne Kaasik leidis aga, et esimese variandi puhul on kaitsealad eri ametkondade alluvuses.
Teine variant on looduskaitseameti loomine. “Kui olla idealistlik, on omaette olemine kõige parem,” ütles Kaasik. “Aga uue ameti moodustamine ja käigushoidmine on kallis. Ja riigil pole praegu eriti raha.”
##Kõige rohkem kirgi kütab aga üles ettepanek koondada kaitsealad RMK alla. “RMK variant tundub mõistlik. Soomes töötab see edukalt,” lausus Kaasik. “Kõige suurem probleem RMK alluvusse koondamisega on see, et riigi tulundusasutus saab ka valitsemisfunktsiooni, mis koos on ohtlik.”
Andres Onemari sõnul tõi analüüs välja kaks suurt riski. “Esiteks on oht, et majandustegevus hakkab prevaleerima looduskaitse üle.”
Teise riskina tõi ta välja selle, et RMK võib suunata looduskaitsealadele liiga palju inimesi ja see võib neid alasid kahjustada.
RMK suurim pluss on Onemari silmis see, et vajalikud struktuurid on olemas. “RMK-l on raamatupidamine, üle Eesti välja arendatud infosüsteem ja kinnisvara. Neid kõiki saab looduskaitsealade haldamisel kasutada,” ütles ta. “Selge on, et kaitsealade haldamise struktuur peab RMK struktuuridest rangelt eraldatud olema, nii juhtimiselt kui ka rahaliselt. See tuleb metsaseadusesse kirjutada.”
Protestivad kava vastu
Kui selgus, et kaitsealade juhtimine võib minna RMK alla, tegi Eestimaa Looduse Fond (ELF) kohe protesti- avalduse, pakkudes haldajaks ennast. “Olen ise RMK nõukogu liige ja leian, et ülimalt raske on kahte erinevat kultuuri ühe katuse alla panna,” ütles ELF-i tegevjuht Toomas Trapido. “Üks on suunatud looduse kaitsele, teiste jaoks on metsamajandus ikka see, kuidas kasvatada rohkem puitu.”
Trapido nentis, et ELF-i ettepanek haldamist ise korraldada oli spontaanne. “Spontaanne, aga tõsine,” lisas ta.
Esialgse hinnangu järgi peaks kaitsealasid haldav struktuur saama aastas kuni 60 miljoni krooni. Praegu annab riik nende funktsioonide täitmiseks 30-35 miljonit krooni aastas.
KAAREL TARAND: Kolm kehva plaani
Looduskaitsealade juhtimise tõhustamiseks on sõelal kolm varianti, igaüks oma miinustega. Hea seegi, et keskkonnaühenduste protesti tõttu otsust laiema aruteluta kohe ära ei tehtud. Nii jääb suurem kuri sündimata.
Uue ameti moodustamine ei tundu mõttekana, vana remont samuti, sest tavaliselt läheb nii, et töökohtade arv Tallinna kontorites suureneb, tegelikke maastikul tegutsejaid jääb aga vähemaks.
Hoopis kahtlasem on aga variant, mida minister Reiljan näib soosivat – looduskaitsealade allutamine RMK-le (sisuliselt pool erastamist). Ainult pime ei näe siin kohe kerkivat huvide konflikti. RMK kui tulundusasutus loob rikkust hoopis teisel viisil kui looduskaitsealad, mida kahetsusväärselt armastatakse kuluartikliks pidada.
Asja tuleks vaadata sellest küljest, et puutumatu loodus loob meile tulevikus tulu nii saastekvoodiäris, emotsionaalset tulu kohalikele elanikele ja eeldatavat turismitulu vaatamisväärse ainulaadsusena Euroopas.
Kodanikuühiskonnas võiks mõistlik olla kaitsealade haldamise andmine kolmanda sektori kätte – aga see on ministri mõttelennu jaoks liiga julge plaan.
