Riik ja koolidirektorid vaidlevad riigieksamite korraldamise mõtte üle
Täna teevad abituriendid emakeele lõpueksamit, samal ajal pole selgust, milleks seda õieti vaja on.
Juba teist aastat ei kirjuta abituriendid traditsioonilist lõpukirjandit, vaid teevad eesti keele eksami. Eksam koosneb lugemisülesandest, mis nõuab teksti mõistmist ja selle kohta küsimustele vastamist, ning 400-sõnalise kirjandi kirjutamisest. Ehkki emakeele õpetajad olid tänavu õpilasi ette valmistades mulluse eksamikogemuse võrra rikkamad, põhjustas uus eksamivorm neile peavalu, kuna õppematerjale jäi vajaka.
„Kindlasti on tänavu kergem kui eelmisel aastal, sest õpetajatele on tehtud palju koolitusi ja ka materjale on veidi rohkem, ent seda pole piisavalt,” märkis emakeele õpetajate seltsi juhatuse esimees Aime Klandorf.
Harjutusmaterjali vähesust möönis ka prantsuse lütseumi eesti keele õpetaja Anneli Oidsalu, kelle sõnul jäi vajaka eelkõige pädevatest lugemisharjutustest. „Normaalse inimese kombel enam lugeda ei saagi, ilma et mõtleks, et äkki see tekst sobiks õpilastele harjutamiseks,” naeris ta. „Ja ainult tekstist ei piisa, selle jaoks on vaja ka õigeid küsimusi küsida, mis oleks õpilastele piisavalt keerulised, aga ka võimetekohased vastata.”
Muutub järjest raskemaks
Hoolimata õppematerjalide vähesusest on Oidsalu uue eksami tuline pooldaja ja kirjandit tagasi ei igatse. „Enne oli võimalik kirjand lihtsalt pähe õppida, ent lugemisülesanne näitab, et sa saad tekstist aru, ja ka seda, et suudad vastata täpselt sellele, mida sult küsitakse. Seda pähe õppida pole võimalik,” selgitas ta.
Samal ajal, kui abiturendid ragistavad ülikooli astumiseks riigieksamitel ajusid, pole selge, kas juba järgmisel aastal seda sellisel kujul üldse vaja on. Nimelt on käsil põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmine, milles määratakse ka riigieksamite edasine funktsioon.
