Riik on unustanud kümneid inimesi alusetult trellide taha
15. märtsist tehti karistusseadustikku parandus, mis muutis kuni 20 miinimumpäevamäära ulatuses ehk 1000 krooni maksva asja varguse väärteoks, mille korduval toimepanemisel ei käsitleta seda enam kuriteona. Pisivargused on Eestis enim levinud süütegu ning paljudele inimestele teiste kuritegude eest määratud tingimisi karistused on pööratud reaalseks vanglakaristuseks just näppamiste eest.
Paraku on riik selle asjaolu unustanud ning alles kohtunike juhuslik tähelepanek on toonud nüüdseks vabaduse nii mõnelegi vangile.
Harju maakohtu kohtuniku Anne Ennoki sõnul pisivargused küll dekriminaliseeriti, ent unustati ära, et seadust oleks tulnud ka rakendada. Selle tagajärjel jäi Eesti vanglatesse veel vange, kes oleks tulnud kohe vabastada, kuna täitmisele oli pööratud nende tingimisi karistus just nimelt õllepudeli varguse või millegi seesuguse eest.
“Isiku olukorda leevendaval seadusel on tagasiulatuv jõud ja selliste seaduste väljatöötamisel peab alati arvestama sellega, et need isikud on seaduse väljaandmise ajal kusagil juba olemas, mitte nad ei teki samaaegselt uue seadusega või pärast seda. Seega on puudu rakendusseadus,” nentis Ennok.
Kohtunik Ennok puutus alles möödunud nädalal kokku juhtumiga, kus vangla oli esitanud ühe vangi ennetähtaegseks vabastamiseks, kuid materjalide lähemal vaatlusel selgus, et inimene oleks pidanud ammu vabaduses olema. Kui kohus oleks selle asjaolu tähelepanuta jätnud, tulnuks inimesel trellide taga olla veel kuni 2009. aasta 6. veebruarini.
“Mul on tulnud viivitamatult vanglast vabastada vähemalt viis alusetult trellide taga viibinud kinnipeetavat, kuid selliseid vange on kindlasti veel palju,” märkis Ennok.
Kohus ei saa minna vanglasse
Kohtunik tõdes, et paraku ei saa kohtuametnikud iseseisvalt olukorra muutmiseks midagi teha, kuna nad ei saa minna vanglatesse uurima, kes ja miks seal on.
“Küll aga oleme juhtudel, kus sellised vangid on edastatud ennetähtaegseks vabastamiseks, nad esimesel võimalusel vabastanud,” ütles Ennok.
Kohtuniku sõnul on kummaline ja hämmastav, et vanglasüsteemis keegi selliste vangidega ei tegele. Lisaks saabuvad kohtunikele ennetähtaegsete vabastamiste korral tihti vaid kohtuotsuste resolutiivosad ja nad ei näe kohtuotsuse tegelikku sisu – kas inimene istus vanglas pisivarguse või mõne muu süüteo eest.
“Tegemist on äärmiselt tõsise seadusandja möödalaskmisega. Puudub täielikult mehhanism, kuidas õllevarguse eest alusetult vanglasolijaid vabastada,” andis kohtunik olukorrale hinnangu ja märkis, et tema arvates peaks riik sel viisil vanglas viibivatele inimestele hüvitist maksma.
Justiitsministeerium jääb hüvitise maksmise osas kohtunikust erinevale arvamusele. “Selles kontekstis ei saa kindlasti rääkida kellegi rehabiliteerimisest või hüvitise maksmisest. Nimelt tuleb siinkohal silmas pidada, et inimene rehabiliteeritakse ning talle makstakse ebaseaduslikult vanglas viibitud aja eest kompensatsiooni vaid siis, kui ta oli süütult süüdi mõistetud tollel hetkel kehtinud seaduse alusel,” vastati justiitsministeeriumist Eesti Päevalehe arupärimisele.
Ministeerium leiab, et kui mõnd karistust seadusemuudatusega hiljem kergendatakse, tähendab see vaid seda, et süüdimõistetul tekib võimalus varem vabadusse pääseda.
“See ei tähenda, et ta oleks süütult süüdi mõistetud, mille tõttu tal tekiks õigus hüvitist saada. Samuti lisaks siinkohal, et väga suur osa kinnipeetavatest, kes olid pisivargustes süüdimõistetuna vanglakaristust kandma määratud, olid samaaegselt karistatud ka mitme muu kuriteo eest,” seisab justiitsministeeriumi teates.
Samas kinnitati ministeeriumist, et neil puudub statistika selle kohta, kui palju viibis 15. märtsil vanglates ka pisivarguste eest karistatud kinnipeetavaid.
Kommentaar
Jaanus Konsa, õiguskantsleri nõunik: vangid pöördugu riigikohtusse!
Pisivargus (karistusseadustiku § 218) ei ole kogu karistusseadustiku kehtivuse ajal olnud kunagi kuritegu, vaid alati väärtegu. See tähendab, et karistus selle sätte järgi on olnud alati üksnes rahatrahv või arest.
Küll aga tähendas eelnev karistatus (enne 15. märtsi), et uue pisivarguse toimepanemise korral karistatakse isikut juba kuriteo eest.
Toon siin selgituseks ühe suvalise näite. Isik varastas 2006. aastal poest viiekroonise kohukese ning teda karistati selle eest väärteo korras rahatrahviga. Järgmisel nädalal läks ta uuesti poodi viiekroonist kohukest varastama ning jäi taas vahele. Seekord aga karistati teda juba korduva varguse toimepanemise eest, mis oli kuritegu, ja mõisteti ka reaalselt vangi.
Pärast 15. märtsi muutus see säte selliselt, et korduv varavastane süütegu väheväärtusliku asja puhul ei too enam teistkordse toimepanemise puhul kaasa vastutust kuriteo eest.
Selline seadusandja tahe aga lõi tõesti olukorra, kus praegu on vanglas isikuid, kes enam vanglasse ei satuks. Samas on oluline, et kuna karistusseadustiku muudatustega ei nähtud ette nn kergema seaduse tagasiulatuva jõu rakenduse korda, siis on isikutel võimalik esitada vabastamiseks avaldus riigikohtule.
Poolt ja vastu
Poolt: Evelyn Sepp, riigikogu põhiseaduskomisjoni aseesimees
•• On selge, et inimeste põhiseaduslikke õigusi on riivatud ja nii vähe, kui see ka kellelegi meeldiks, tuleb inimesed, kelle vangistus kestab pisivarguse tõttu, vabastada.
Kohtule on kohustatud dokumente esitama vanglad. Loomulikult on rakendussätte puudumisel ka oma õigusteoreetiline tagapõhi.
Nimelt on seadusandja riigikohtuga juba aastaid selles küsimuses vägikaigast vedanud ja küsimus on selles, kui palju saab ja peab seadust tagasiulatuvalt rakendama.
Riigikohus on toetanud tõlgendust, et soodsama seaduse vastuvõtmise korral tuleb üle vaadata ka juba jõustunud kohtuotsused. Jagan seda seisukohta.
Vastu: Ken-Marti Vaher riigikogu õiguskomisjoni esimees
•• Kõik peavad kandma oma karistuse lõpuni. 2007. aasta jaanuaris vastu võetud muudatus ei näinudki ette mingit rakendusmehhanismi.
Seega on muudatuse mõte, et kõik, kelle suhtes on jõustunud kohtuotsus, peavad kandma mõistetud karistuse lõpuni. Kõnealuse muudatuse kohaselt kuuluksid lõpetamisele üksnes pooleliolevad kriminaalmenetlused.
Ei saa rääkida mingist rehabiliteerimisest või veelgi vähem hüvitamisest, sest muidu muutuks meie õiguskord üsna kaootiliseks.
Karistuspoliitilise otsustuse mõte ei saa sisuliselt olla ju amnestia.
Loe eelmisest nädalast pärinevat näidet vangi vabadusse pääsemise kohta koos kohtu selgitustega siit
Loe õiguskantsleri nõuniku Jaanus Konsa seisukohta lühendamata kujul siit
