•• Kes või mis on Jumal?

Panna ühte lausesse see, mida inimesed on läbi ajaloo püüdnud tuhandel kombel sõnastada…

Mida iganes inimene tema kohta väidaks – tema on üle selle. Aga kui küsida, mis Jumal on, siis võiks öelda, et ta ongi kõik see, mis üldse on. Ega asjata ole Vanas Testamendis Jumala heeb-reakeelne nimi Mina Olen. Kui sa üha mõtled ja mõtled, tuleb kord piir vastu, ja just seal, piiridel, võib temaga kohtuda.

Olen märganud, et nimelt füüsikud ja teised loodusteadlased jõuavad Jumalani tihtipeale kiiremini. Mõeldes väga süsteemselt asjade üle järele, jõuavad nad ühel hetkel sinnamaani, kus nad võtavad mütsi maha, sest edasi mõelda ei ole võimalik. Nad liiguvad sügavuti, ja just seal, sügaval, ongi võimalik kohata Jumalat. Pealispinnal, pealiskaudsuses teda pole.

Me ei tohiks aga iialgi arvata, et me Jumalat „haldame” või „valdame”. Iga inimene või religioon, kes seda väita püüab, on sügaval eksiteel. Me ei saa ka tõe kohta kunagi väita, et me seda valdame või veel vähem, haldame. Me oleme teel tema poole.

•• Nii et kusagil midagi on…

Tõepoolest, eestlane armastab öelda just nii: „Küllap kusagil meist kõrgemal midagi on.” See „midagi, mis kusagil on” tahab aga, et me taipaksime temast rohkem. Taipaksime tema tahet ja tema armastust. Sellest siis ka tema hämmastav tulemine inimese juurde, tulemine inimesena, keset Petlemma lihtsust ja vaesust.

Öelda, et küllap kusagil midagi on, ei tähenda eksistentsiaalselt tegelikult mitte midagi – see ei lähe meile eriliselt korda ega muuda meid. Kui kusagil kõrgel, kusagil kapi otsas midagi ehk on…

Usk saab tähenduse siis, kui sa mõistad, et see, kellest sa kõneled, on sinu vastas, ja temal on sinuga suhe. Sel hetkel, kui sa taipad, et sinu elu läheb kellelegi korda, kellelegi, kes on sinust oluliselt suurem, kellelt oled saanud elu ja kellesse kõik suubub, hakkad sa leidma mingit uut, sügavamat tähendust oma elu ja olemise jaoks.

•• Jumal on püha vihaga? Või ei ole? Tema ähvardused… Kättemaks uskmatuse eest kümnes käsus — et ta nuhtleb oma viha inimese kolmanda ja neljanda põlveni.

Jah, Vanas Testamendis, selles vana lepingu raamatus öeldakse, et Jumal nuhtleb kolmanda-neljanda põlveni neid, kes teda vihkavad. Ja osutab heldust tuhandeile neile, kes teda armastavad, mis tähendab, et samamoodi või veelgi võimsamalt võib edasi päranduda õnnistus.

Mulle tundub, et Jumalal ei ole vaja eriti palju nuputada, kuidas karistada tulevasi põlvi. Seda meelt, et inimese kombed, elulaad ja hoiakud päranduvad, on nii kasvatusteadlased kui ka geneetikud, ja seda kinnitab paraku ka meie kogemus. Meie endi teod, meie eksimused on need, mille all me ise kannatame ja mille all kannatavad meie lapsed ja lapselapsed. Jumal ei pea tegema mingit mustkunsti, et need asjad nii toimima panna. Meie elulaadi tulemusel kannatab meie järeltulijate tervis, mõelgem kas või allergiate ja astma leviku peale. Ka psüühiliselt sandistavast perest on raske välja tulla tervena.

Selles ei ole midagi uut ega hämmastavat. Uus ja hämmastav on hoopis see, et asjad võivad muutuda – see on ristiusu, selle uue lepingu eriomane sõnum. Enese avamine Jumala väele võib sõna otseses mõttes muuta elu.

•• Tänapäeva Eestis on Jumala ja inimese suhe üsna formaalne. Meil on väga jõulisi ateiste, kes oma jumalaviha ka välja näitavad, ja on fanaatilisi usklikke, kuid kindlasti vähem. Lõppude lõpuks: kas millessegi uskumist on üldse vaja, ja kui on, siis miks? Elada võib ju ka uskumata.

Ma arvan, et usk ei ole niivõrd inimese valik (kas ma üldse midagi usun või mitte), kuivõrd see, kelleks me loodud oleme. See on kaasasündinud vajadus millegi või kellegi peale loota, millegi külge oma südant riputada. Kui me peamise asja, n-ö tõelise asja kõrvale heidame, siis klammerdub meie süda millegi muu külge. Sest usk ei ole muud kui südame klammerdumine millegi või kellegi külge. Usk pole tõekspidamine või arvamus. Usk on millegi või kellegi usaldamine, millegi peale lootuse panemine. Heites kõrvale ühe asja, tuleb me ellu midagi muud.

•• Jah, inimene võib uskuda ka teise inimesse, kaaskodanikku, lõpuks iseendasse…

Iseendasse… Seda räägivad eestlased väga tihti, see näib hästi sobivat. Mina aga mõtlen neil puhkudel hämmeldunult, et tea, kas ma üksi olen vigade ja puudustega inimene, teised ei olegi. Ma ise küll ei saa, ei taha ega oska panna kogu lootust täienisti iseenda peale, sest mina vean alt…

•• Keda?

Nii teisi kui ka ennast… Ma ei ole see viimne tugi, ma ei jää viimsena püsima. Ma pole täiuslik… Iseendasse uskumine on veidi münchhausenlik, et tõstan end ise juukseid pidi soost välja. See ei hakka loodusseadustega kokku.

•• Aga Jumal on loodusseadustega kooskõlas?

Ütleks pigem nii, et loodusseadused on Jumalaga kooskõlas. Looja on oma loodust pigem ikka üle… Meie jaoks oleks olulisem ja mõttekam küsida, kas meie oleme tema ja tema seadustega kooskõlas.

•• Need evangeeliumid, kirja pandud sõnad… Seal on Jumalaga ju vähe pistmist, seal on pigem inimeste lood.

See, mis meile on teada antud ja Piiblisse kirja pandud, on Jumala lugu inimesega. Meil tuleb aga silmas pidada, et see, mis inimesega seotud, on alati sotsiaal-kultuurilises raamistikus. Selle sotsiaalse raamistiku sees on tema, kes ta on Tõde – selle keskele ta tuli, selle keskel sai ta inimeseks. Raamistik ise on aga muutuv, nii nagu muutuvad ajad ja olud. 2000 aastat tagasi oli raamistik teine kui viiskümmend või sada aastat tagasi, ja praegusega on erinevused ehk veelgi suuremad. Oluline on mitte segi ajada inimlikku konteksti – sotsiaal-kultuurilist raamistikku – sellega, mis on tõde.

Piiblis on väga palju sümbolite keelt, mis on õige sarnane luulekeelega. Neist asjust, mida on väga raske kirjeldada, mis on otsekui üle sõnade – neist räägitakse sümbolite abil. Piiblit lugedes tasub endale sellest aru anda. See sama õnnetu ja kaunis sõna „jumal” – sellele on nagu mingisugune Bidstrupi karikatuuride märk külge jäänud. See istub paljudel nagu tempel mälus, aga sellest edasi ei mõelda. Me ei räägi ju Jumalast kui mingist vanapapist, kes istub kusagil kõrgel ja jagab korraldusi. See on primitiivse ateisti pilt.

•• Kristuse ülestõusmine on ristimaailma suuremaid pühasid. Selle ümber, kas Kristus oli inimene või Jumal, on palju piike murtud. Nikaia kirikukogu oli koht, kus Kristus Jumala pojaks nimetati — nii väidetakse. Enne seda oli ta inimene. Jah, küll prohvet, usutegelane, võimekas inimene, kuid kõigest inimene.

Ma ei saa sellega päris nõustuda. Nikaia kirikukogu otsused olid palju keerulisemad. Pigem oli küsimus selles, kuidas ta saab olla Jumal ja inimene ühes, ühteaegu. Arutlus käis selle üle, kas Ta on Jumal-Isaga sama või on Ta Jumala-Isa sarnane. Kristlased on läbi sajandite uskunud, et Jeesus Kristus on Jumala poeg, kes sai inimeseks meie heaks.

•• See on absoluutne? Seda ei ole võimalik vaidlustada, see on kristluse alustala? Et kui sellesse usud ega kahtle, siis oled kristlane, vastasel juhul jääb millestki puudu?

Jah. Aga ma tahan veel kord rõhutada, et see on teistmoodi uskumine kui näiteks usk, et Karl XII oli Karl XI poeg, mis on ju selge ja arusaadav ning ometi ei puuduta meid isiklikult mitte karvavõrdki.

Ristiusk ei ole mingite usuväidete tõeks pidamine, see on palju enamat. Kui ma usun, et Kristus on Jumala poeg, siis läheb see mulle eksistentsiaalselt tohutult korda. Kui ta on Jumala poeg, kes sai inimeseks üksnes seetõttu, et Jumal hoolib minust nii väga, et otsustas sekkuda sellesse üld-inimlikku santi olukorda, siis tähendab see pööraselt palju. Ja kui inimene ütleb sellele vastuseks „jah”, siis avab see tema jaoks täesti uue ukse ja tee.

•• Universum on hoomamatu. Kas kusagil on veel keegi, kellest ta hoolib?

Ma ei tea. See on selline parasjagu spekulatiivne küsimus, mis võib vahel olla kõrvalepõiklemine Jumala otsesest, meile suunatud küsimusest. Minu jaoks on olulisemad need küsimused, mis meie jaoks reaalselt midagi tähendavad.

•• Eestlane ja usk — sel seosel pole olnud läbi ajaloo erilist sügavust. Paljud meie hulgast pole ristitud, ei käi kirikus. Kas sel on üldse tähtsust?

Me ei tea kuigi palju esivanemate uskumisest ja uskmatusest. Me hakkame sellest rohkemat teadma millalgi 18.–19. sajandist. Muide, 19. sajand oli aeg, kui toimus meie rahva tõsine vaimulik ärkamine: paljud kirikud Eestis lammutati maha, kuna rahvas ei mahtunud enam kirikusse ära ja oli vaja ehitada suuremad. Kui nüüd arutleda, kuidas on seotud eestlus ja usk, siis peaks küsima: mis on eestlus?

Kas me räägime eestlusest kui sellest, mida me praegu enda ümber näeme, või räägime eestlusest enne küüditamisi ja läände pagemist? Või räägime 19. sajandi eestlusest? Muutused on olnud rängad.

Kui me räägime praegusest Eestimaa eestlusest, siis on sellel kahtlemata väga sügav Nõukogude pitser peal. Ent oleks liigne lihtsustamine öelda, et meie ateism tuleneb Nõukogude korrast. Uuringud näitavad, et Eestis elavad muu rahvuse esindajad on tunduvalt religioossemad kui eestlased, ometi elasid nemadki Nõukogude võimu all.

Eestlaste n-ö umbusu juured ulatuvad tagasi 19. sajandi lõppu, rahvusliku ärkamise aega, mis paraku langes kokku tõsise venestamispoliitikaga. Idanaaber on alati olnud huvitatud sellest, et me lääne poole ei vaataks. Ilmselgelt oli neil suur huvi selle vastu, et me kõigele, mis baltisakslastega seotud, sh tollasele kirikule ja usule, selja pööraksime. Mulle tundub, et millalgi siis läksid meie rahval rahvuslikud ja usulised teemad omavahel parasjagu sassi. Meie risti-usu-vaenulikkus on tõsise rahvuspoliitilise taustaga. Meie paarisaja aasta tagused esivanemad oleksid aga ilmselt päris kurvad, kui näeksid, kuidas me lapsukese koos pesuveega välja oleme visanud.

Rahvalaulu pärimused viitavad sellele, et eestlane oskas väga hästi ühte sulandada oma Maaema pärimuse ja ristiusu. See on minu arvates ristiusule omane – sulanduda selle maa ja rahva konteksti, et võiks tekkida sümbioos kohaliku meelelaadi ja vaimsusega.

•• Meile on õpetatud: ristiusk toodi meile mõõgaga… Enne seda oli Eesti aladel üks teine usk.

Tundub, et kui Juku koolis muud ei õppinud, siis selle peatüki küll. Kui aga uurida kas või kunstiteadlaste käest, kuidas ja millal ehitati Eestimaa esimesed kirikud, siis pole kahtlust, et ristiusk jõudis Eestisse kõigepealt ikka rahumeelselt, ja juba aastakümneid enne ristisõdu.

Mis aga puutub neisse sõdadesse, siis see oli inimeste ja rahvaste poliitika. Selliseid asju näeme ka täna. Nagu ikka, oskame me parimad ja üllaimadki asjad rakendada oma himude vankri ette. See ei tähenda aga, et kõik head ja õiged asjad oleksid seeläbi valed või väärt tagasi lükkamist. Tuleb üha eristada sotsiaalset, inimlikku raamistust ehk pakendit asjast enesest – sellest, mis on seal sügaval. See nõuab pealispinnast sügavamale vaatamist.

•• Kuidas selles pakendi-võrdluses määratleda usufanatismi? Eriti islamiäärmuslust, mis ei salli teisi enda kõrval.

See on inimeste käitumisviis, mitte Jumala oma. Jumal on ääretult delikaatne ega suru ennast peale. Pole delikaatsemat viisi tulla inimeste keskele kui sündida lapsena ühe väikese linnakese laudas. Ja sellega annan ma ka hinnangu vägivaldsele ja pealetükkivale usupropagandale.

Mis ei tähenda seda, et Eestis peaks pidevalt rõhutama, et kristlased olgu vait. Praegu kipub usuvabadus olema selline, et kõik muu võib igast kanalist meile ja meie lastele pähe ronida: kommerts, internetipahn, parteide tühiõhk. Kuid mitte kristlus. Siis öeldakse, et miks määritakse oma usku kaela.

Sageli öeldakse, et ei tooda oma last ristida, et valigu täiskasvanuks saades ise. Samas avame me selle lapse ees iga päev teleri või raadio, peatselt õpib ta ära arvuti klaviatuuril klõbistamise ning on meeletu ja üsna kontrollimatu infotulva surve all. Siis saadame me ta lasteaeda või kooli, kus õpetaja püüab avada oma kolmandat silma või otsib maailmavalule lahendust pendli abil. Kõik see muu võib olla nagu rosolje lapse ümber, aga kristlusest tuleb ta eemal hoida, et las ta parem valib kunagi ise…

•• Äkki kardetakse?

Kardetakse mida? Seda, et laps hakkab asjade üle süvitsi mõtlema? Või seda, et ta õpib armastama Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast? Kui ohtlik võiks see olla?

See on põhimõte, mille juurde tahan lapsed suunata: et nad ei võtaks kriitikavabalt vastu primitiivseid loosungeid ja lahendusi, mida igalt poolt lihtlausetena pakutakse. Laps peab asjade üle mõtlema, uurima ja tõe järele küsima.

Noorte enesetapud, millega ameti tõttu kokku puutun, teevad ääretult kurvaks. Pahatihti lähevad sellele teele just need noored, kes on hakanud esitama tõsiseid küsimusi, leidmata ümbruskonnast vastuseid. Nad on hakanud valitseva tarbijamentaliteedi pealiskaudsusest ja tühisusest läbi nägema, see ei rahulda neid. Nad esitavad oma tõsiseid küsimusi, aga kust peaksid nad saama vastuseid? Supermarketist? Facebookist?

Alternatiivi ei näigi olevat, sest alternatiiv on varjule pandud kui kahtlane ja kardetav. Usust tuleb nad ju eemale hoida, sest mine tea, mis muidu juhtub. Mis võiks juhtuda, kui sa võtad südamesse Jumala armastuse?

•• Kas siis usk Jumalasse annab vastused?

Jah, annab. See saadab inimese teele tõe poole. Sa pead kõndima seda teed. Ajapikku hakkab su ümber valgemaks minema. Sel teel on siht ja lõppjaam.

Just seetõttu ma tahaks, et noortel oleks võimalus valida. Et nad saaksid kuulata, mõtelda ja teha valikud ja kaalutud otsused.

•• Noored on siis kiriku poole teel?

Meedias väideti hiljuti, et maanoortel polevat valida muu kui Säästumarketi ja kiriku vahel. Meil siin Harju-Ristil ei ole isegi mitte Säästumarketit, on vaid külapood ja naaberküla baar. Tõsi, on ka tore raamatukogu ja ilus koolimaja. Korvpalliväljak on ka.

Ometi me näeme, et noortel on siin, meie koguduse keskel hää olla. Nii teismeliste kui ka 20–30-aastastega on siin istutud ööde viisi ja maailma asjade üle arutletud. Kõik sõltub sellest, mis keeles me inimestega suhtleme ja kas me neist päriselt hoolime. Kui me hoolime, siis hoiame neile ukse avatuna.

Mis aga puudutab noorte aja sisukamaks muutmist, siis ei keela mitte keegi ka teistel külaelanikel samamoodi vaba tahte korras laste ja noortega tegeleda: reisida, laagreid korraldada, jutu-õhtuid pidada, teatrisse minna – võimalusi oleks ju tohutult!

•• Inimene ei sünni ju maailma patusena. Või sünnib?

See on üsna sügav teoloogiline teema. Kui me vaatame väikest titte, kes enne kui ta õieti rääkima õpib, juba egokeskselt jonnida mõistab, siis näeme seal ju enda mudelit. Ses mõttes võime rahulikult öelda, et patt on kaasa sündinud.

Sõnaga „patt” on aga samuti nõnda, et see on aja jooksul saanud peale paksu moraalivõõba – nii paksu, et mõiste tähendus on kaotsi läinud. Patt tähendab lahusolekut Jumalast, oma Loojast, ning sellega käib kaasas võõrandumine nii endast, teistest kui ka loodusest. Patt ei ole ennekõike mitte see, mis sa teed või tegemata jätad. Patt on meie sisemine lõhestatus – me ei ole need, kes me olla võiksime ja olema peaksime.

Minu jaoks on kõige kõnekam Martin Lutheri selgitus, mille tema omakorda õppis lääne suurimalt kirikuisalt Augustinuselt: patune inimene on enesesse keerdunud inimene, homo curvatus in se. Iseendasse rulli keerdunud leht. Patt on see, kui ma ise olen oma elu naba, ning kesksed teemad on minu õnn ja minu õnnetus, see, et mina ei ole rahul, ma ei ole oma elus küllalt saanud, ma olen rohkem väärt, mina… mina... mina…

Jumala sõnum aga on, et sa ei pea iseenda pärast pabistama, sinu eest on hoolt kantud. Sa ei pea iseenda pärast muretsema. See tähendab lahtikeerdumist, avatust Jumala poole, teiste inimeste poole. Sa ei pea enam muretsema üksnes oma hea käekäigu, oma õnne või südamevalu pärast. Sa võid egost lahti lasta. Selline enesest vabaks saamine tähendab tõelist vabadust.

•• Kas kristlased on vabadena elus kuidagi õnnelikumad?

Päris nii ei söandaks ma öelda. Õnnetunne on üsna subjektiivne ja hetkeline.

Kristlase elu on katkise inimese elu selles katkises maailmas. Aga katkise inimese tervenemine võib vaikselt alata. Selles võib olla lootust ja rahu. Minu jaoks on tohutult oluline see, et vähehaaval hakkavad piirid kaduma, täpsemalt – sul antakse näha üle ajalike piiride ja sul on võimalik loota üle lootusetuse. See on lõpmata ilus ning teeb inimese julgeks ja vabaks. Ükski olukord ei ole enam nii hull, et ta su täielikult hävitada võiks. Sa võid astuda üle piiride, sa pääsed suletud süsteemist välja, nii et võimatu saab võimalikuks. Ja sa võid julgelt igavikku vaadata.

Seepärast julgen ma öelda, et kristlased on mitte õnnelikumad, vaid elusamad. Elu sisaldab nii õnne kui ka valu.

•• Kas sel inimeseks saamise teel on ristimine absoluutne?

Suunaksin selle küsimuse meeleldi edasi kõige kõrgemale. Mina ei tea.

•• Et kui ei ole ristitud, siis ei ole kõigekõrgema juurde asja?

Ristimine on Jumala poolt antud lepingu tähis. Tema ise on ristimise seadnud ja öelnud, et me laseksime end ristida. Kui sul on võimalus tulla ise ja tuua oma lapsed ristida, siis tee seda, sest selline on Tema tahtmine ja selles on Jumala igavesti kehtiv leping meiega.

Või on küsimus hüpoteetiline: et on näiteks üks inimene, kes elab keset kõrbe või metsa, kirikutest kaugel, ja ta on oma südames kohtunud Jumalaga, ent sureb siiski ristimata?

Niipalju kui mina Jumalast taibanud olen, ei ole ta teps mitte väiklane. Ta on kõike muud kui see tüüp, kes seisab väraval ja parastab, et ahhaa, sa ei ole ristitud, miks sa ei tulnud sealt metsast välja, sa ei kuulu siia…

Teisalt tahan rõhutada, et see ei vabasta meid vastutusest teha seda, mis on meie võimuses.

•• Mis on hinge olemus?

Mulle meeldib üks vene anekdoot. Kaks ateisti saavad kokku, istuvad maha ja hakkavad viina võtma. Üks ütleb sügavmõtteliselt: „Duša bolit…” („Hing valutab.”) Teine vastab: „Jesli bolit, znatšit jest.” („Kui valutab, järelikult on olemas.”)

•• Eks ole püütud hinge ka kaaluga mõõta — võrreldud elusa ja surnud (hing kehast väljas) inimese kaalu vahet…

Jah, eesti keeles on selline lõbus väljend: „Toss läks välja…”

•• See on seotud kartusega surma ees?

Pigemini on see arusaamine, et inimkeha, mis lebab kirstus, ei ole kogu see inimene. Oli midagi veel – oli see, kes rõõmustas, nuttis ja naeris. Kus see siis on? Ja kes üldse on inimene? Kes ma ise olen – mina, kes ma armastan ja vihkan, loodan ja pettun?

Muidugi, teoloogi asi ei ole hinge kinni püüdmine lahkuva inimeses suust. Sest me usume, et on ülestõusmine ja igavene elu. Ja see, mis tuleb pärast, see jäägu Jumala hoolde – meile saab küllalt selle päeva vaevast.

•• Homoseksuaalsus ja kirik?

Eesti kirikute nõukogu ja EELK ametlik seisukoht on, et homoseksuaalsus ei ole kirikus aktsepteeritav, kuna see on patt. Seda öeldes tuginetakse mitmele kirjakohale Piiblis. Ometi ei ole see kõigi vaimulike ega kõigi kristlaste seisukoht.

Viitaksin siin Nobeli rahupreemia laureaadile peapiiskop Desmond Tutule, kes vastas samasugusele küsimusele tõdemusega, et kirikul on siin maailmas teha palju-palju olulisemat kui uurida, kes kellega voodisse läheb. Sealjuures ei alatähtsusta meie kiriku ametliku seisukohaga mittenõustujad Piiblit karvavõrdki. Inimeste tõlgendamis-kriteeriumid on erinevad. Ja meil on igal ühel Jumala ees vabadus mõtelda nende asjade üle selle taipamise valgel, mis meile antud on.

Piibel ei ole käsiteldav Koraanina, kus iga must valgel kirja pandud sõna on läbi kõikide aegade muutumatu jumalik tõde. See, mis on kirjas Piiblis, sisaldab tõde, kuid see ei ole retseptiraamat. Pean oluliselt piibellikumaks kriteeriumi, et meil ei ole õigust lükata tagasi inimesi või arvata neid välja osadusest Jumalaga seetõttu, et nad ühel või teisel moel ei vasta meie ettekujutustele või normidele. Ma ei taha seista ees inimese teel Jumala juurde. Mina, inimene, ei saa olla see, kes teise ees neid uksi suleb.

Kriteerium number üks on armastus, ja see armastus ei ole pelk emotsioon, vaid see on Jumala olemus. Ning samal ajal on Jumala olemuseks tõde. Seepärast olen ma veendunud, et armastus ja tõde ei ole lahutatavad. Kus on armastus, seal on ka tõde.

•• Armastus saab otsa?

Rõhutan, et ma ei mõtle emotsiooni. See ongi iva. Ma ei mõtle seda armastust, mis lõpeb. Kui armastus on Jumala olemus, siis see ei lõpe kunagi. Ja see jääb püsima, see jääb ka siis, kui meie kõik ära lõpeme.

See amet on kutse küsimus

•• Vaimulikuks ei hakata nagu möldriks, tõdeb vitaalne Annika Laats. „Jah, see ei ole nii, nagu hakatakse möldriks, politseinikuks või poliitikuks. Selle valiku teeb Jumal ise. See on vocatio ehk kutse küsimus.”

•• Ja alati võib tekkida küsimus, kui raske on naispraostil kiriku patriarhaalses maailmas ja selles ametis hakkama saada (vabandust mõttearenduse eest, feministid!). Kuid Laats ei tee sellest üldse probleemi: „Õnneks ei peagi selles ametis iseennast, oma tahet ja nägemust  kehtestama. Jumala tegemistele on vastuseisu olnud aga läbi aegade.” Ka ei ole tal muret ja probleeme kohalike kirikulistega, kes on ilmselgelt ulatanud oma toetava käe, mis eriti südamlikult väljendus näiteks ka intervjuu päeval toimunud piparkoogi valmistamise performance’is lastele — rõõmu ja sädelust jätkus. Ja lõpuks ei saa küsimata jätta, ehkki see ei ole just maailma andekaim küsimus: „Mis on teie missioon siin maailmas?”

•• „Jeesus on öelnud, et Ta on tulnud selleks, „et meil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti”. Mina püüan näidata teed selle elukülluse juurde,” ütleb kirikuõpetaja vastuseks.

Eluloolist

Annika Laats

kirikuõpetaja

•• Sündinud 1. mail 1970 Tallinnas.

••  Lõpetanud Tallinna reaalkooli (toona Tallinna 2. keskkool) 103. lennu hõbemedaliga.

•• Mõned aastad õppis Annika Laats Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, valmistudes saama lastearstiks.

•• Aastatel 1986–1992 töötas õpingute kõrvalt esmalt Tallinna 1. sünnitusmajas, seejärel Tartu lastehaiglas hooldusõe ja õena.

•• Laats on lõpetanud Tartu meditsiinikooli ning tal on Eesti kontekstis ka üsna erandlik diakonissidiplom õpingutest Ungari Reformeeritud Kiriku diakooniakoolis.

•• 1995–2001 õppis Laats EELK usuteaduse instituudis ja  aastatel 2000–2001 paralleelselt ka Tartu ülikoolis. Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetas ta cum laude 2001. aastal.

•• 2. augustil 2002 ordineeris peapiiskop Jaan Kiivit Annika Laatsi õpetajaks.

•• Praegu õpib Laats doktorantuuris Helsingi ülikoolis süstemaatilise teoloogia alal.

Ta on täiendanud ennast põhiliselt hingehoiu, pereteraapia ja leinatöö vallas.

•• Risti koguduse õpetaja alates 2005. aasta kevadest.