Kommentaar
Sellest pole kaua aega tagasi, kui Vabaduse väljaku lähedal elasid kitsed ja kanad. Tõsi, väljaku nimi oli siis Võidu, ja üha enam läks käibele ümbernimetajatekeelne ja -meelne Ploshtshad Pobedõ.
Nägin pealt, kuidas militsionäär seal ühel hommikul linna täitevkomitee hoone eest loomi peletas. Kitsed pagesid, kellad kaelas tilisemas. Kord oli jälle kana trollibussi alla jäänud, veri ja suled asfaldil.
Veel praegugi on loomade toonases elukohas Tatari, Süda ja Sakala tänava vahel - mõnekümne meetri kaugusel paraadide väljakust - tühermaa ja kohati puutumatu loodus. Ja terane kõrv võib tabada kana kokutamist, ei aita siin trahvid ega keelud.
Miks sigib siis pudulojuseid? Aga sellepärast, et pole linna, puuduvad linnale omased ehitised, kommunikatsioonid, puudub urbanistlik vaimsus ja elustiil. Kanugi võib pidada säilitamist väärivaks muinsuseks, sest eks ole Tallinna vanalinnaski loomi peetud, mille kohta annavad tunnistust tänavanimed, muist allikaist rääkimata.
Haljasalad ja pilvelõhkujad
Just sel ajal - kuuekümnendate alguses - viis kultuurileht Sirp ja Vasar läbi diskussiooni vanalinna tuleviku küsimuses. Kõige suuremad ja ägedamad vaidlejad olid seal kaks lugupeetud kultuuritegelast - kaks Pauli -, ja mina jälgisin mõlema mõttekäike vaimustusega.
Mõlemad Paulid olid veendunud, et kolm neljandikku vanalinnast ei kõlba mitte kuhugi, ja see tuleb lammutada. Mida aga teha tühjade platsidega? Paul-literaat tahtis neile haljasalasid, Paul-arhitektuuriajaloolane aga pilvelõhkujaid, tuues põhjenduseks ajaloolise järjepidevuse. Juba kahekümnendail aastail ehitati vanalinna Tallinna kõrgeimad hooneid ja eks enamik vanalinna maju olegi ehitatud meie sajandil.
Niisuguse eeskuju toomine oli tollal julgustükk ja nii astusin minagi viimaks pilvelõhkujate parteisse. Seejärel sattusin lugema freudiste, kes peavad pilvelõhkujaihalust alaväärsuskompleksist ja impotentsusest sündinuks, ja loomulikult muutusin ma madalate hoonete pooldajaks.
Tahan sellega öelda, et kõik meie veendumused ja seisukohad on kiiresti muutunud, ja kõige kiiremini need, mida me igavesteks peame. Kogu meie suhtumine minevikku on sinusoidaalselt viselnud kahe võrdselt hea paradigma vahel: vana on ilus, uus on ilus. Ja kumbki neist pole uus, kumbki pürib domineerima mingi kummalise seaduspärasusega, mis ei ole tabatav.
Aga praegu on tabatav paradigma muutumine. Mäletame Itaalia futuriste kisendamas, et mäletamine on kuritegu. Nende Vene aatevennad tahtsid põletada Pushkini ja Tolstoi. Kõik, mis oli futuristidest vanem, tuli hävitada. Kõik vana tegi enne Esimest maailmasõda inimestele haiget, kõike vana vihati. Tulemuseks oli sotsiaalne, esteetiline ja moraalne katastroof, varsti ujus põlev Euroopa veres. Futuristide unistus oli äärepealt täitumas. Tollane minevikuvihkamine oli vali protest eelnenud minevikukultusele.
Kas kollaps Tallinnas?
Tunnen isiklikult mõnda Tallinna muinsuskaitsetegelast, paariga neist on mul olnud hea läbisaamine aastakümneid. Nad on targad ja tegusad mehed, ainult et puhuti liiga radikaalid. Antagu andeks, aga mina näen siin ja seal unistust kitsedest linnas.
Aga loomi ei tule enam kindlasti. Linn murrab sisse, mitte miski ei suuda seda pärssida. Kardan vaid, et praegune karm kõrgele ehitamise keeld, püüdega säilitada kilukarbisilueti algupärand, viib lammutamiseni ja pilvelõhkujateni vanalinnas. Küllap on õigem leebem hoiak, mis lubab üheaegselt säilitada ja ehitada. Visby on tõesti kaunis, aga selle (ka vaimset) koopiat ei vaja enam keegi.
