Roobade pere lugu: loobuda poja karjääri nimel tööst ja kodumaast


Roobade pere lugu: loobuda poja karjääri nimel tööst ja kodumaast
Robert Rooba tutvustab Espoo Bluesi A-klassi poiste riietusruumi, mis on peaaegu samasugune kui täiskasvanute tippklubidel, kus igal mehel on oma nimeline koht. Rauno Volmar

Soomes noorte tippklubis Espoo Blues hokit mängiva Robert Rooba isa kolis poja karjääri pärast samuti lahe taha. Ema Agi ootab meesperet Tallinnas.

Kaks aastat tagasi Soome Espoo Bluesi süsteemi hokit mängima sattunud Robert Rooba lugu on kui... jah, tuhkatriinu ei ole sobilik öelda, kuid midagi sinna kanti küll. Lühikese ajaga on C-vanuserühmas mänginud eestlasest kasvanud tegija A-klassis mängivate poiste seas. Ka esimesed treeningud täiskasvanute meeskonnaga on selja taga.

Roobade perekonna lugu on üks näide sellest, kuidas lapse karjäär paneb ka vanemate senise elu ja harjumused kaalukausile. „Ema saadab meid tavaliselt kodust ära pisarad silmas,” lausub pereisa Jüri Rooba, kui oleme ka Euroopa mõistes noorte tippklubi Espoo Bluesi A-juunioride meeskonna garderoobis istet võtnud. Ema Agi elab jätkuvalt Tallinnas, isa ja poeg lahe taga Espoos.  

Juba ainuüksi stoori, kuidas Jüri ja Robert 2008. aasta maikuus Soome sattusid, on muinasjutuline. Igatahes tuleb mulle kohe pähe mõte, et kui Robertist peaks sirguma Wayne Gretzky mantlipärija, algaks tema elulooraamat just selle peatükiga.

Kuidas ema reageeris?

„Meil oli kodus hästi noor Purikate võistkond, kust mingil hetkel liikusid poisid Saksamaale, Venemaale ja Lätti. Olen alati olnud kõige noorem, tahtsin üheksanda klassi lõpetada, kuid samas teadsin, et kui Eestisse jään, pole mul ju enam kellegagi mängida,”alustab juttu septembris 17. sünnipäeva tähistanud Robert. Isa Jüri hinnangul pidi poeg võrdlema taset muu maailma omavanustega, sest mänginud oli ta kogu aeg vaid vanematega.

„U-18 poiste koondise pea-treener Hannu Järvenpää pakkus variandi minna katsetele Kiekko Espoosse, mis mängis Bluesi poistest aste madalamal. Hannu, kes ise oli samal ajal New Yorgis, andis meile veel oma korteri,” meenutab Jüri. Muidugi läksid Roobad kohale, Robert osales katsetel, eestlase oskusi kutsuti vaatama klubi peatreener, kes leidis, et Kiekko Espoos pole sel poisil midagi peale hakata. „Minult küsiti, kas me ei  tahaks Bluesi katsetele minna. Muidugi tahtsime, kuigi meil polnud elamist ega midagi. Ometi jäime,” lisab Jüri.

Sündmused arenesid tõepoolest müstilisel kiirusel: neljapäeval ja reedel osales Robert Kiekko Espoo katsetel, nädalavahetusel pidas oma viimase mängu Purikate särgis ning esmaspäeval läbis juba Bluesi katsed. Treenerile jättis noor eestlane nii sügava mulje, et ta kutsuti kohe suvise üldfüüsilise ettevalmistuse laagrisse.

„No ja siis pidime helistama emale ja ütlema, et nüüd on selline lugu, et meil on võimalus siia jääda...,” tunnistab Jüri ühte kõige raskemat hetke. Ema loomulikult mingeid taksitusi ei teinud, nüüd püüab hoopis tema leida aega, et meesperele Soome külla sõita.

Kuid ega ka pärast seda kergemaks läinud. Vaja oli meeskonda sisse elada, kooliasjad korda ajada ja mis peamine, elukoht leida. Mure kooli pärast lahenes ladusalt, selle eest ei jõua isa-poega Roobad Rocca al Mare kooli ja klassijuhataja Meelis Holstingut ära kiita. „Super, kui palju nad mulle vastu tulevad, olen kaks aastat distantsilt õppinud ja püsin kenasti oma klassi nimekirjas. Esimene eesmärk oli üheksa klassi lõpetada, nüüd tahan 12 klassi lõpetada, sest kooli poolelijätmine ei tule kõne allagi,” räägib Robert, kes käib iga paari nädala tagant kontrolltöid tegemas. „Õpetajad hakkasid kohe mõtlema, kuidas asju korraldada, nüüd istub ta siin Espoos oma toas ja on samal ajal Skype’i kaudu inglise keele tunnis,” lisab Jüri.

Kooliasjad said korda, meeskonnakaaslased võtsid Roberti omaks, kuid lahendada jäi elukoha mure, mis oli märksa teravam, kui ettegi võiks kujutada.

„Algul mõtlesime, et keegi võtab Roberti oma peresse kasulapseks. Saatsime meeskonna liikmetele meili, vastukaja oli null. Treeningute ajal lapsevanemad küsisid, et kuidas me seda elukorraldust siis näeksime – et mida ta päeval teeb? Vastasin, et istub kodus ja õpib. Aa, ei, midagi sellist me oma koju küll ei taha,” naerab Jüri Rooba, kellel ei jäänudki muud üle, kui samuti lahe taha kolida, sest ühest sai perekond aru – teist korda ei pruugi saatus sarnast võimalust kätte mängida.

Õnneks pakkus tuttav taksofirma omanik Jürile ka tööd. „Nii hakkasingi jumala võõras linnas  taksojuhiks,” tõdeb ta lihtsalt. Kuu aega elati Jüri õe korteris, kes parasjagu kodumaal puhkust veetis.

Loe veel

„Kohati tundus täiesti võimatu korterit leida, kõik Helsingis õppivad lapsed tulid kooli ja vähegi väiksemad korterid olid võetud. Lõpuks üks lapsevanem, kes töötas kinnisvarafirmas, aitas meid. Nii saime 2004. aastal ehitatud majja 42-ruutmeetrise korteri, mille eest maksame üüri 670 eurot kuus,” muljetab Jüri.

Eks alguses oligi põhiküsimus selles, kas perekond ka rahaliselt toime tuleb. Ent kui Jüri klassivend, Maag Grupi omanik Roland Lepp otsustas õla alla panna – sest tal on vaid tütred, ehk kasvab vähemalt Robertist hokimees –, oli ka tulevik kindlam.

„Meie jaoks oli oluline ka siin elada inimväärselt – nädalavahetusel kinno minna, vahel pitsat süüa, mitte vaid Eestist kaasa toodud kartuleid pugida,” lausub Robert. „Kodus on meil oma maja, me ei soovi elujärge käest lasta, sest siis kaob ju asja mõte ja nauding ära,” tõdeb ta.

Soome ja võlumaa?!

Robert ja Jüri ei pea Soomet võlumaaks. Pigem tahavad nad seal oma töö ära teha, et siis edasi või tagasi liikuda.

„Kui mul oleks samasugune võimalus kodus hokit mängida, elaksin kindlasti Eestis,” lausub Robert, keda kunagine unistus Soome elust lausa muigama ajab. „Eestis on sada korda parem, ma ei oskagi välja tuua ühte põhjust, kõik on nii erinev, alates inimestest,” mõtiskleb 17-aastane tulevikulootus. „Palju on küsitud, kas jäämegi siia ja kas Roberti ema kolib Soome. Ei, mina kavatsen varsti koju tagasi kolida,” tunnistab Jüri, kes on vahepeal Soomes ka töökohta vahetanud.

Eestlasest taksojuhi amet pole teab mis meeldiv, kui öised lõbusas meeleolus kliendid ei saa aru, miks peab eestlane nende kodumaal töötama. „Kokkupõrked olid peamiselt rahvuse tasandil, inimesi solvatakse Soomes märksa kergemini kui Eestis,” sõnab vanem Rooba, kes nüüdsest sõidab veoauto peal marsruudil Helsingi-Vantaa-Espoo. Kui taksotöö eeldas öist sõitmist, siis uue töö puhul saab Jüri kella neljast vabaks ning seetõttu leiab aega asjatada ka poja klubi juures.

Ka Robert kinnitab, et veedab põhjanaabrite juures aega niipalju, kui karjäärile vajalik.

Samas ei alahinda ta sugugi viimastel aastatel õpitut. „Olen kõva elukooli saanud, isegi kui minust hokimeest ei saa, olen palju kogenud, läbi elanud ning eluks valmis. Samuti olen ühe keele võrra rikkam,” lisab ta.

Ent esialgu ei tasu Robert Roobat maha kanda, lausa vastupidi. Meeskonda sulas ta kiiresti, Espoo Bluesi C-juunioride seast on ta jõudnud A-klassi tegijate sekka, samuti harjutas ta suvel koos meeste võistkonnaga, kes hetkel hoiab Soome meistrivõistlustel üheksandat kohta.

„Siia tulles olin isegi üllatavalt hea, ilmselt läks ka sissesulamine seetõttu lihtsamalt, et tõusin kohe meeskonna liidrite sekka,” tõdeb Robert, kes Eestis mängis ründes ning ei kaotanud Purikatega mitme aasta jooksul ühtegi kohtumist. Kaitsemäng tundus siis suhteliselt tüütu tegevusena.

„Nüüd olen kaks aastat kaitset õppinud, samuti saan aru ja oskan lahti mõtestada, mida ma üldse väljakul teen. Uisutamist olen lihvinud, füüsilisele ettevalmistusele pöörame kõvasti rõhku, jooksja olen ma alati kõva olnud, kuid sel aastal püstitasin siin kaks korda 300 meetri jooksus kõige aegade rekordi. Jõudu on rohkem, seljalihased on kõvasti tugevamad,” loetleb Robert kõiki uusi oskusi. „Kuid võib olla isegi tähtsam kui kõik need füüsilised näitajad, on see, et minust on saanud sportlane, tean, et pean õigel ajal magama minema, sööma, oma keha eest hoolt kandma, sooja tegema ja lõdvestusel käima.”

Robertile on isa eeskujul jäähoki alati kõige südamelähedasem olnud, kuid tegelenud on paljude aladega – ikka selleks, et põnev oleks ja hokist kõrini ei saaks.  Erinevatel eluaastatel on ta triatloni teinud, rulluisutanud, jooksnud, jalgpalli ja korvpalli mänginud, kolm aastat rattatrennis käinud.

Tänavu kevadel jättis Robert Rooba selja taha elu parima hooaja. „Klubis leidsin kutid, kellega meie esimene kolmik toimis. Jõudsime B-juunioridega play-off’i, sain palju mängida, tegime väravaid. Siis läksin U-18 MM-ile, Eestil oli raske olukord, allapoole ei tahetud kukkuda. Ma ei tea, kas minu mängust kasu oli, kuid poistes tekkis hasart – kui juba Robert mängima tuli, siis täna me küll ei kaota. Sealt edasi hakkasin treenima A-vanuseklassiga, mängisin U-20 MM-il. Ja kõige suurem üllatus saabus siis, kui helistas Eesti täiskasvanute koondise mäned-žer Ahti Kullervo-Jõgi ja ütles, et meeste koondise treener soovib mind näha laagris. Mõtlesin, et oh, hea võimalus nendega trenni teha. Aga kui kohale jõudsin, ütles Ahti: tegelikult soovib treener sind ikka MM-il mängimas näha. Siis tõmbas küll korraks käe värisema. Kuid nägin ka meeste mängu, ma ei olnud pingipoiss, sain mängida ja loodetavasti ei petnud treeneri lootusi,” kirjeldab Robert teguderohket kevadet.

B-klassi parim on eestlane

Toreda aasta kõrghetkeks kujunes aga see, kui Robert valiti Bluesi B-noorte aasta mängijaks.

„Karikas oli küll väike, aga tunnustus soojendas kõvasti südant. Olen ju siiski vaid välismaalane,” lausub Rooba. Tõsi ta on, Roobade soovitusel läksid ka tänavu paar poissi Kiekko Espoosse katsetele, nimed olid kirjas ja poisid kohal, kuid oma oskusi nad näidata ei saanudki. Küsimusele miks, vastas treener, et omasid on niigi palju. Nii et ju selles Robert Roobas siis ikka midagi on, kui temaga nii kenasti käitutakse.  

Kevadiste play-off’ide aegu jäi Rooba esimest korda silma ka agendile, kes kogub mängijate õigusi, et neid siis hiljem edasi müüa. Esialgu pole hokimehel siiski veel ühtegi lepingut, sest ta ei leia mingit põhjust, miks peaks end nii noorelt kellegagi siduma. Sest maailm on ju valla. Ja kuigi, kui ütled tipphoki, mõtled NHL, ei ole Rooba sugugi veendunud, et Põhja-Ameerika profiliiga just see kõige vingem koht on. Temale meeldib ka Kontinentaalliiga (KHL), kus peamiselt mängivad Venemaa klubid.

„Mida vanemaks saan, seda enam mõistan, kui raske on jõu-da NHL-i – ja kui vähesed oma unistuse täidavad. Aga ma ei ole seda võimalust kunagi maha matnud. Esialgu üritan Bluesi täiskasvanute meeskonda jõuda ja pealegi on olemas KHL, kus ma tegelikult mängida tahaksin. Mulle meeldib Venemaa stiil märksa rohkem kui Kanada või Soome oma,” räägib Robert, kes ka suurtel võistlustel hoiab pöialt eeskätt Venemaale, nüüd muidugi ka Soomele. „Venemaa mängib kõige ilusamat hokit, nad loovad olukordi, hoiavad litrit, söödavad – seda on hea vaadata. Minu arvates on see palju kihvtim meelelahutus kui vaid mingi pidev möll ja sissesõitmine,” avaldab ta oma fänluse põhjuseid. Ent sisse sõita meeldib talle endalegi. Alaealine Robert mängib veel maskiga, täiskasvanud aga klaasiga. Nii ei näe ta põhjust kakelda. „Niikaua, kui mul mask ees on, pole sellel mõtet – mis ma lähen tüli norima. Küll aga on hoki tunnete mäng, ja vahel on tunded kuumemad. Naudin, kui sõidan kellelegi sisse, teine mees kukub, meeskond plaksutab, see kuulub hoki juurde ja annab adrenaliini – just nagu värava lööminegi,” tunnistab ta.

Rumal kaklus hokiliidus

Kindlasti tekib ka küsimus, kas ja kui palju noormees juba raha teenib. Vastus on lihtne – ei sentigi. Rahast saab rääkida alles siis, kui ta kuulub Espoo Bluesi põhisatsi. Tõsi küll, nüüd on ta jõudnud A-juunioride meeskonda, kus ei pea enam peale maksma, sõidud ja söögid maksab kinni klubi. Ent varem, B- ja C-klassis mängides oli klubi kuumakse 300 eurot. „Ja kõik vanemad maksavad, keegi ei vingu ega otsi sponsoreid,” pistab vahele Jüri, kes aktiivse lapsevanemana kuulub nüüd ka klubi tugitiimi.

„Näen, mis meeskonnas toimub, kuulen jutte, näen mänguplaane. Minuga keegi ei aruta, kuidas täna mängime, kuid seisan lähedal,” lisab Eestis hokitreenerina töötanud Jüri.  Nooremates vanustes on suur osa klubi tööst lastevanemate kanda. Või nagu ütleb Robert: Eesti ja Soome hokit ei saa võrrelda, ühes kohas on tohutud traditsioonid ja teises ei ole midagi.

Nii jõuame paratamatult Eesti hoki praeguse olukorrani, mis kubiseb intriigidest.

„Minul on selle kohta oma selge arvamus,” alustab Robert. „Kui halle ei ole, pole ka hokit. Hallide vähesus ei ole hokiliidu tegemata töö – lihtsalt meil ei ole traditsioone, kui ärimeestel on valida, kas nad toetavad hokit või korvpalli, siis muidugi valivad nad viimase. Siin Soomes on paljud tippjuhid varem hokit mänginud, nad tunnevad soovi oma alale raha anda. Ma ei ole Eestis kummagi poolel, ei hokiliidu ega opositsiooni, kuid see, mis toimub, on lollus. Kõige õigem on maha istuda ja asjad sirgeks rääkida ning ühised otsused teha. Pead tuleb kokku panna, mitte sõda pidada. See, mis suve jooksul toimus, on hokile ju vaid halba teinud,” lõpetab noormees oma mõtteavalduse.

Kui rääkida noore võistkonnaala esindajaga, ei saa mööda hiilida küsimusest, kas kunagi ei tulnud pähe ahvatlev mõte: Soome koondises võidaks ta ilmselt karjääri jooksul nii mõnegi tähtsa medali, Eesti koondises sellisele imele ei tasu loota.

„Selle otsuse tegin ära juba siis, kui C-klassis mängisin, ja ma ei kahetse oma valikut – Eesti hoki oli minusse panustanud, vale oleks pöörata selg ja hakata soomlaseks. Tahan olla eestlane, koondises on vinge mängida. On öeldud, et olen tasemel, et Soome U-18 koondises mängida, kuid ma ei põe,” lisab ta.

Roberti kodumaalembust toetab seegi, et ta tahab kangekaelselt mängida Frontier’ keppidega, mida toodetakse Eestis. Selleks peab ta küll värvilised kirjad musta värvi alla peitma, sest klubil on oma sponsorid, kelle hokikeppe teised poisid kasutavad.

„Täielik respekt Eesti meestele, kes nii vingeid hokikeppe teevad, omaduselt nad võib-olla ei ole maailma kergeimad, kuid mulle täiesti käe järgi,” sõnab Robert, kelle edutee jätkub – tänavustel Soome meistrivõistlustel on Bluesi A-juuniorid võitnud kümme ja kaotanud kaks mängu.

„Kõik on käinud nii kiiresti, alles olin B-s, nüüd A-s, juba teen meestega trenni. Minu läbilöögi eeldus on töökus, mul ei ole looduse poolt nii palju antud,” lausub ta. Ja isa lisab: „Paegu me ei räägi enam rongi tuledest, me istume rongi peal. Aga rong kihutab hirmsa kiirusega ja seal peab ka püsima.”

Hokihall või turuplats?

•• Kui me fotograaf Raunoga laupäeva hommikul kella 11 paiku Espoos noorte jäähokihallini jõuame, ei saa esmapilgul aru, kas ikka oleme õiges kohas. Pigem meenutab meeletu sagin nädalavahetuse turuplatsi, kus keegi tuleb ja teine läheb, kolmandad ajavad juttu ja neljandad tassivad seljas suuri kotte. Kui korraks selles siginas-saginas süveneda, saame aru küll, et tegelikult on need kümned pisikesed hokilapsed ja nende vanemad, kes on just trenni tulnud või sealt juba minemas. Kahe kõrvutiasuva hokihalli jääl liuglevad, vallatlevad ja vahel ka kaklevad kümned pisikesed, kellel vanust kõige enam kolm-neli aastat. Samas valmistuvad

C-klassi poisid juba liigamänguks. Kohvikus on pikk järjekord ja soe tops teed leiab muudkui uue omaniku. Täitsa ausalt, õhkkond on võimas. Eestis midagi sellist ei näe, sest nagu ütleb Robert Roobagi — traditsioon puudub. Ja niisama lihtsalt uut tava juba ei juuruta.

Arvamus

Jussi Ahokas

treener

Robert Rooba tugevamateks kül-gedeks on litri käsitsemisoskus, pealelöökide realiseerimine väravaks ning kirg mängu vastu. Edasi on tal vaja arendada aga mängust arusaamist ning sirgjoonelisust. Ometi võin öelda, et olen tema arenguga rahul, kõik läheb plaanipäraselt. Kas Robertist kasvab tippmängija maailma mõistes? Eeldused selleks on tal olemas, ent tööd peab ta veel meeletult palju tegema. Meie B-juunioride parimaks ta juba valiti, põhjuseks professionaalne suhtumine ning hea tehnika. Ja unustada ei tohi sedagi, et tegelikult on Robertil ka mänguväliselt üks suur pluss – ta on väga sotsiaalne noormees, suhtleb palju ja saab kõigiga hästi läbi.

e-kaubandus konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare