Rootsi eestlaste saladus on tainas

Imepärast Hruštšovi sula ajal Eestist toodud vägevat leivajuuretist on elus hoitud poolsada aastat, seda hoolega paljundatud ja edasi antud.

Kui Fridtjoifi-nimeline koer on viimaks sinise kikilipsu kaela saanud, võidakse Stockholmi Eesti Majas tõdeda: kõik on president Toomas Hendrik Ilvese saabumiseks valmis. Presidendi Eesti Maja külastus on ette nähtud tema Rootsi riigivisiidi käigus.

Saabumisele eelneb pottide-pannide kellamäng – kanonaad Eesti restorani Ester köögis, kus talitavad Liiu Viru ja Kristina Ehala Anderson. Nobe Liiu lennutab ühe käega pirukaid ahju, teisega sätib valminuid vaagnale, ise aga vestab hakatuseks ära selle köögi kõige suurema ja olulisema loo. Selle, mille pruunikas tainane tunnistaja magab külmutuskapis plastkarbis.

Lugejal aga tasub alljärgnevat uskumatut lugu jälgides kujutleda nii Liiut kui ka Kristinat, kes seda rääkides mööda kööki edasi-tagasi lendlevad, lõikavad, küpsetavad, dekoreerivad, taustaks saalist kostev tolmuimeja huugamine ning kümnete aina saabuvate ja saabuvate Rootsi eestlaste tervitussõnad.

Niisiis, oli sügav Nõukogude aeg koos pisukese Hruštšovi sulaga. Just siis nõudis üks Rootsi eestlane, Harri nimeks, et tema emal lubataks Nõukogude paradiisist ära, Rootsi tulla. Aga punavõim ei lasknud. Ei lasknud nii kaua, kuni pahane poeg lubas 1959. aastal, et laseb Nõukogude Liidu toonase juhi Nikita Hruštšovi visiidi ajal Vene saatkonna ette sea lahti. Olgu tema ema Rootsi lubatud või muidu… Ja sulaaegne sulaselge ime sündis: Eestis astunud võimurid Amalie Laksi juurde sisse, andnud talle pool tundi aega asjade kokkupanekuks ja siis seisis ees Rootsi sõit. Ema helistas pojale – mida küll kaasa võtta? Ja poeg ütles – võta... leivajuuretis. Kui kaua, mitu põlve olid Amalie esivanemad seda hoidnud ja kasvatanud, ei tea keegi. Igatahes Amalie läks, juuretis kaasas.

Tugev ja habras

Ja sellest ajast saati – üle viiekümne aasta – on Rootsi eestlased seda juuretist alles hoidnud, paljundanud, edasi andnud. Sest see leivajuuretis on nende jaoks olnud kui Eestimaa juur – tugev ja habras ühteaegu.

Ent sellest ajast peale, kui Liiu ja Kristina mullu Eesti Maja restorani üle võtsid, on see erilise looga juuretis pannud kerkima ka nende kuulsad leivad. Amalie pilt koos looga on ka külalistele vaatamiseks aknasimsil väljas. Amalie ise, kes juba taevaseid radu rändab, on pildil kena räti ja rahuliku silmavaatega, nagu ühele kuulsaks saanud memmele kohane.

Praegune kokaemand Liiu tuli Rootsi 1991. aastal lapsi hoidma ja siia ta jäi. Töötas kaheksa aastat Briti suursaatkonna kokana. On valmistanud ka president Ilvest võõrustavale kuningale tema viiekümnendaks sünnipäevaks tordi. Täna reedab ta oma töö saladuse: „Kõike tuleb ausalt ise teha, mitte poolfabrikaatidena külmkapist võtta. Mul on veel kakskümmend aastat ees ja vaid nii suudan kliente hoida.” Ja lai naeratus valgub seda rääkides üle ta põskede.

Nüüd on viimane aeg vahetada tavaline köögipõll kauni Muhu tikandkirjaga põlle vastu. Saal on eestlastest korraga triiki täis saanud ja tähtsad külalised juba kopsivad ukse taga.

Vaid juuretis magab külmkapirahus, sest tema vägi ja võim ja lugu on uuteks küpsetisteks saanud.

Ajaloost

Stockholmi Eesti Maja

•• Äriühing Stockholmi Eesti Maja ostmiseks asutati 1954, aktsiaid hinnaga 110 Rootsi krooni ostis mitu tuhat eestlast, paljud neist ka võlgu. Praegu saab sama raha eest kesklinna pubis kaks õlut.

•• Eesti Maja aadressil Wallingatan 32–34 osteti 1970. aastal. Ma­jas on seltskondlikud ruumid, eesti kultuuri koondis, EAS-i ja Eesti instituudi Rootsi esindus, töötab restoran Ester, majas on Rootsi eestlaste häälekandja Eesti Päevalehe toimetus, kon­to­rid on Rootsi eestlaste liidul, EELK Stockholmi kogudusel, üli­õpilasseltsidel.

•• Eesti Maja on külastanud presidendid Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves.