Ruhnlased on karust väsinud: kasu on temast ainult turistide hirmutamiseks

“Ruhnus elavad teistsugused inimesed, nad ei mõista üldse nalja. Rääkisin neile nalja ja nemad ütlesid lihtsalt “mhm”,” nendib turist laeval teel Saaremaalt Ruhnu.

Tegelikult on ruhnlased sõbralikud ja soojad, lihtsalt n-ö karundus ja selle vaese kiskja pärast saarele tikkujad on nad ära väsitanud.

Ruhnu elanikud on karust tüdinenud, mingis mõttes on kohalik karu kujunenud koguni tabuteemaks, millest keegi enam rääkida ei taha. Jälle need ajakirjanikud, jälle see karu…

See aga ei tähenda, et ruhnlased nalja ei mõistaks. “Hommikul saame seltskonnaga kokku. Räägime veskikivi ääres anekdoote, mida internetist leidnud oleme,” kirjeldab igahommikust rituaali kohaliku muuseumi juhataja, taluperemees ja kooliõpetaja Märt Kapstas.

Ruhnu ainukese küla elanikud on karu asjus suuresti eri arvamusel. Paar vanemat härrat on valmis kas või kohe karujahile minema.

“Võiks teha konkursi, inimesed juba ootavad laskmisluba. Kui need püüdjad hakkama ei saa, siis tuleb ise tegutseda,” arvab Ruhnu ainuke tuletõrjuja Dimitri Riisenberg. “Rohelised võivad kas või kollased olla. Mind puudutab see, et lapsed on pideva pinge all. Nad ei saa mere ääres käia. Hirmufaktor on kogu aeg sees,” kurdab külamees Endel Sutt.

“Enne talve tahab ta tugevamat toitu ja siis võib ta murdma hakata. Parem olgu surnud, kui metsas luusimas,” on Sutt resoluutne.

Kultuuri eest hoolitsev efektse punkarivälimusega vallavolikogu liige Reigo Jõe ennast aga mesikäpast häirida ei lase.

Turism oli liiast

“Mingit hirmufaktorit siin küll pole!” Tema teada on ainukesteks karu tempudeks ühe mesitaru ümber lükkamine ja sipelgapesa. “Mandril on ju ka karusid, neid on seal rohkem ja olukord on seega karmim. Mandrirahvas peaks kogu aeg hirmus elama. Karu võib ju kas või Lasnamäele ronida,” ütleb Jõe.

Kõige rohkem valmistab Reigo Jõele tuska see, et söötmisest sai turismimagnet ja looma püüdmine läks selle tõttu aia taha. “Looduse Omnibuss trampis ringi ja hirmutas karu ära, pole ime, et ta eelmistesse söötmiskohtadesse ei tulnud.”

Tema sõnul pole karu kohalike seas enam populaarne teema ning parem oleks, kui inimesed püüdjate tööd ei segaks.

Karu tarbeks on juba ette meisterdatud suur puust kast, millega oleks hea mesikäpp saarelt minema vedada. Sellel on rattad, raske luuk ja korralikud riivid. Siiani seisab kast tühjalt.

Dimitri Riisenbergi kinnitusel on karust siiski ka kasu olnud. Ruhnu suureks probleemiks olid varem suvalistes kohtades metsa all telkinud turistid. “Ruhnust üks kolmandik on riigimets, seal ööbimine on rangelt keelatud. Tänavu on turistid väga viisakad. Karu tõttu ei julge keegi metsa telkima minna,” ütleb Riisenberg. “Jumal on ruhnlane,” on Märt Kapstas olukorraga rahul.

Juba sadamas jääb silma karu käpajäljega T-särk Liise talu perenaise seljas. “Selle vahva T-särgi, kus on Ruhnu saar ja karu küünistega varbad, mõtlesid välja reaalkooli noored. Nad käisid ekskursioonil ning neil oli paar särki üle. Ühe sain mina ning kolm tükki jäi vist veel Ruhnu,” selgitab Jõe. Mingeid erilisi suveniire ja atraktsioone ruhnlased ise karu ainetel siiani teinud pole.

Vaidlusteemaks looma suurus

Ka pöörased külajutud karu kohta on natuke vaibunud, mõned vastakad seisukohad siiski on. Vaieldakse enamasti looma suuruse üle. Ühed ütlevad, et ta on tõeline atleet, suur nagu kurat ja hirmuäratavate jalajälgedega.

Teised peavad mõmmikut pigem suhteliselt väikeseks 150-kiloseks loomaks, kelle jalajälg on kõigest peopesa suurune.

Endel Sutt teab, et jutud liiguvad, nagu oleks karu vasika ja Einari lamba maha murdnud. Reigo Jõe aga ainult naerab selle jutu peale. Tema on vastuoksa kindel, et sellist intsidenti pole kunagi olnud ning inimesed lihtsalt ajavad lorijuttu. “Tegelikult on karuga trehvanud vaid kolm-neli meest: Vilbaste, Tuulberg ja karukütt,” ütleb Jõe.

Siiski pakub karuteema vähemalt lastele veel pinget. Külavahel oli kuulda, kuidas lapsed üksteisele põnevil häälega rääkisid, et keegi oli just karu näinud. Vanemad hakkasid selle peale manitsema: “Ära räägi asjadest, millest sa ei tea.”

Ärahirmutatud karu liigub peamiselt pilliroos

•• Karu on endiselt Ruhnus, ta on elu ja tervise juures ning praegu pole tal probleeme ka toidu leidmisega.

•• Ruhnu piirivalvuri Rainer Susi sõnul liigub karu aladel, kus on rohkelt marju ja metsikuid õunapuid. Loom on ajujahist hirmunud ning liigub peamiselt rannaäärses pilliroos.

•• Toitmiskohtades teda nähtud pole. Varsti algab karul talveperiood, mille käigus loom naha alla toiduvarusid kogub. Susi loodab, et nälg ajab karu uue toitmispaiga juurde, mille asukohta hoitakse suures saladuses – seda teavad vaid kaks inimest.

•• Sellest kohast ei räägita, sest eelmisest toidupaigast sai turistide ja kohalike jaoks vaatamisväärsus. Inimese lõhn püsib kolm-neli päeva, koha pidev külastamine hoiab karu jaoks ohtu tähendavat hõngu aga kogu aeg üleval.

•• Karu toitmise ja püüdmisega tegelejad panevad inimestele südamele, et toitmiskohti ei tohi otsida. Juhul kui te selle lähedusse siiski satute, siis palun ärge minge seda lähemalt uurima, sest sellega raskendate karu püüdmist ja tema elusalt minema toimetamist.

•• Susi sõnul teadsid ka eelmistest kohtadest paar inimest, kuid kuidagi see info siiski levis, ja huvilisi oli paju.

•• Susi arvates on meedias varem korduvalt segi aetud kaks täiesti eri asja – karu tapmine ja karu püüdmine. Viimati ei käinud karu koertega püüdjad mitte karu tapmas, vaid uinutiga püüdmas.

•• “Maha lasta oleks lihtne. Uinutipüssiga peab aga piisavalt lähedale saama,” selgitab ta. Eelmisel korral sai karupüügi peatakistuseks asjaolu, et loom läks merre. Uinutatud mesikäppa on aga raske veest kätte saada ning ta oleks võinud väga kergesti uppuda.

Mis peale eksinud karu Ruhnus veel erilist on?

•• Ruhnu on putukate kuningriik. Neid on seal igat sorti, paljudes värvitoonides ja eri suuruses: vaablased, liblikad, sääsed, parmud, lisaks veel suur hulk selliseid, mille nime teavad vaid asjatundjad. Parmud on seal paari sentimeetri pikkused.

•• Ja veel millised on Ruhnu lapsed! Jooksevad ringi nagu oravad. Aitavad vanemaid. Koristavad, osutavad näpuga emme suunas, niipea kui keegi lähedale satub. Umbes nagu sekretärid, kuid armsamad.

•• Väga toredaks vaatamisväärsuseks on ka Ruhnu ainuke bussipeatus. Natuke viltu vajunud ja hädise olemisega silt teatab – Metsakooli, buss number 5. Kuigi tegelikult buss seal ei peatu, on nii mõnigi turist end pingile istuma seadnud. Kust nemad teavad, et bussiliiklus käib turismitalude ja laeva rütmis, mitte range graafiku alusel? Metsakooli peatuse sildi tõid saarele Tallinnast ulakad noored.

•• Täkuvesi pärineb Ruhnu poe lähedal asuvast väga soolase veega allikast, mille vesi pidi aitama mitme tõve vastu. Praegu on allikale kaev ümber ehitatud ning seda ehib kinnine taba. “See vesi oli meeletult soolane ja joodirikas. Kõik taimed selle lähedal olid selle tõttu surnud,” ütleb Reigo Jõe.

•• Ruhnul päris politseinikke polegi – kõik vastutavad oma tegude eest ise. Juhul kui turistid on ula peale läinud, jooksevad isegi väikesed lapsed vanematele teatama. Nemad juba teavad, kus tohib olla. Piirivalvur Rainer Susi tegutseb lisaks piiri valvamisele ka korrakaitseorganina. Kui keegi püssiga pauku teeb, heliseb kohe üks Raineri telefonidest. Selleks, et piirivalve saaks rahulikult lasketiirus toimetada, tuleb enne panna küla keskusesse vastavad sildid, otsida piirkonna ohutuse üle valvavad inimesed ning alles siis saab tasakesi täristada.

•• Ruhnu autod pole päris sellised nagu mujal Eestis. Kuna suurt osa saarest katab kuumaastikulaadne pinnas, peab auto olema piisavalt tugev ja robustne. “Teise poe pidaja Vitali oma Mercedesega siin võsas sõita ei saa, tema peab piirduma trajektooriga sadamasse ja tagasi. Selleks, et piirivalve saaks tööd teha, on meil Vene sõjaväe käest ära võetud vanad maastikuautod,” ütleb piirivalvur Susi. Lisaks rohelistele sõjaväemasinatele liigub saarel ringi ka selliseid eksemplare, millel on vaid pooled tuled, numbrimärki asendab nimi jne.

•• Kurb, kuid väga tõenäoline on see, et Ruhnus ringi jalutades kostab jala alt mahlakas praks! Põhjuseks on viinamäeteod, keda Ruhnus on väga palju.

•• Roomajatest on Ruhnus esindatud nastikud, mis toodi sinna näriliste arvukuse ohjes hoidmiseks. Kahepaiksetest on seal kohatud haruldast juttselg-kärnkonna. Päris palju on metskitsi, kes on inimestega nii harjunud, et liiguvad ka küla alal. Närilistest, mis on tänu nastikutele kontrolli all, on levinumad rändrott ja koduhiir. Lisaks on saarel julged rebased, kes vajadusel söövad kassidega koos ühest kausist. Karu on Ruhnus teada-olevalt esimest korda.

•• Talgud kauba peale- ja maha- laadimiseks. On noori ja vanu, lõbusad koerad saalivad kail ringi. Vitali on kohal oma valge Mercedesega. Ajakirjanikest tüdinenud ruhnlased täidavad autosid Saaremaalt toodud kaubaga. On poodi tellitud asju, on erisoove, mida on käidud isiklikult rahuldamas. Inimesi on praamile vastu tulnud päris palju, koos aidatakse konteiner kaubast tühjaks tõsta ning kogu kaup autode vahel ära jagada.

•• Limo rand on looduskaitse all tänu oma ilusatele luidetele ning kriuksuvale liivale. Liiv krudiseb, justkui käiks lume peal. Kuna luidete taastumine on pikk protsess, on mootorsõidukiga Limo rannas kihutamine väga rangelt keelatud.

•• Rookatustega majad, kus külalised ööbida saavad, pärinevad ajast, mil Ruhnu oli rannarootslaste käes. Nüüdseks on ligi kahesaja-aastased majad korda tehtud. Jutud räägivad, et majakestes kummitab.