Ruhnu karu püüdmine läks ettearvatult luhta

Eile õhtul jäi Ruhnu rahvas taas karu ja karuhirmuga üksi, sest kahepäevane katse koertega karu kätte saada kukkus üsnagi ettearvatult läbi.

Karuasjatundja ning Ruhnu aktsiooni sisuliselt juhtinud Enn Vilbaste nimetas kahte päeva Ruhnus mahavisatud ajaks, kuid ta pidas ettevõtmist lootusetuks juba enne saarele saabumist laupäeval.

Ruhnus karupüüdmisel osalenud jahimeeste seltsi direktor Andres Lillemäe ja Saaremaa keskkonnateenistuse jahindus-

spetsialist Jaan Ärmus nimetasid Soome jahimeeste ja koerakasvatajatega tehtud koostööd siiski heaks kogemuseks.

Meeste sõnul olnuks kõige lihtsam karu maha lasta.

“Meie tulime siia hoopis teistsuguse eesmärgiga: me tahtsime looma ohutult kätte saada,” ütles Ärmus.

Lillemäe ja Ärmuse sõnul õpiti kahe päeva jooksul Ruhnu karu ja tema käitumist hästi tundma. Ott on kolme või kolme ja poole aastane noor loom, kaalub umbes 150 kilo, tema turjakõrgus on alla meetri ja kahel jalal seistes on ta üle kahe meetri kõrge. Ruhnu saare on ta veidi rohkem kui kuu ajaga selgeks saanud ja valinud endale elupaigaks saarel kõige inimtühjema ala.

“Ja koeri tunneb ta paremini kui meie kokku,” ütles Lillemäe. Tõenäoliselt on tal ennegi koertega kokkupuudet olnud ja võimalik, et ta on Läti rannikult just koerte eest jääle põgenenud.

“See, mida kõige enam kartsime – et ta jookseb roostikku ja vette –, seda ta tegigi ja korduvalt,” ütles Ärmus. Karu teadis hästi, et vees kaotavad koerad jälje.

Soomest oma kulu ja kirjadega ning nelja koeraga appi tulnud koerakasvatajaist jahimehed Matti Myllynen ja Kari Jukkala jõudsid esimesel päeval koerte järel joostes hetkeks karu näha. Eile nägid looma korraks vaid koerad, kes valju haukumisega loomast märku andsid.

Ott liikus kaks päeva koerte eest ümber saare peaaegu sama ringi mööda ning tõmbub jahimeeste sõnul nüüd, pärast taga-

ajamist, veelgi piiratumasse elupaika kui seni. Mehed kinnitasid, et ruhnlased ei peaks looma kartma, tegu on pelgliku isendiga.

Lähiajal võib ta siiski rohkem liikuma hakata, kuna karul algab innaaeg, mis kestab ühe kuu.

Ruhnu rahvas kardab, et kui karu pikemalt saarele jääb, koduneb ta siin samamoodi kui suur hulk kitsi ja rebaseid, kes käivad taluõuedel vabalt ringi. Jahimehed tõdesid, et see võimalus on sellisel piiratud territooriumil kindlasti.

Edasine kava on karu suhtes selline, et katsutakse loom siiski harjutada ühes ja salajases kohas söömas käima, et siis varitsedes teda uinutada, nagu põhiplaan ette näebki. Kui kiiresti see õnnestub, ei teadnud mehed lubada. Praeguses söötmispaigas oli inimeste jälgi rohkem kui karu omi.

Kui loom söögikohaga enne augustit ei harju, võib karu hakata kiudainete vajadusest ka valmivatel viljapõldudel söömas käima. Sinnamaani jagub talle metsas tigusid, muid molluskeid ja värsket rohtu ning merekaldal linnuraipeid.

Jahimehed soovitasid ruhnlastel ja turistidel mitte minna karu otsima, vaid käia oma radu mööda seal, kus harjutud. Ka Limo randa ja sauna võivad jahimeeste sõnul inimesed julgelt minna – karu hoiab ise eemale. Ainuke oht on Ärmuse arvates mesitarud, mida karu võib tahta maiustama tulla.

Mida teha, kui kohtad metsas karu?

•• Jahimeeste seltsi esimees Andres Lillemäe soovitas, et joosta ja loomale selga keerata ei tohi, sest karul nagu koeralgi tekib tagaajamisinstinkt. Karule ei või ka silma vaadata.

•• Rahulikult tuleb lahkuda selg ees, kulmu alt looma jälgides. Karule endale tuleb anda võimalus lahkuda.

•• Marjaajal metsa minnes on soovitav minna vähemalt kahekesi koos ning omavahel ka juttu ajada – siis hoiab ott ise eemale.