“Mitu vagu meil veel võtta on?” pärib Villu.

“Pooled on võetud!” vastab Rüütel. “Nii et kakskümmend veel.”

“No teeme siis väikese pausi?”

“Teeme pealegi.”

Mehed kogunevad õunapuu alla, viskavad sirakile, toetavad selja vastu tüve. Tammsaare Tiit leiab puu alt õuna ja lööb hambad sisse.

“Tänavu on nad kõik ussitanud,” kurdab Rüütel. “Ei tea, oleks vast pidanud pritsima?”

“Ei ole viga,” vastab Tammsaare peremees ja sülitab väikese rohelise ussi suunurgast välja. “Sünnib süüa küll, hea hapu.”

Ingrid tuleb toa poolt, käterätikuga kinni kaetud taldrik süles.

“Mekkige, just võtsin ahjust välja,” ütleb ta ja pakub töömeestele alles kuumi lihapirukaid.

Mehed söövad ja kiidavad.

“Kuidas siis kartulivõtmine läheb?” pärib perenaine. “Saate ikka enne pimedat valmis? Mul on nii kõhe olla toas üksi, pärast seda kui eile see koleda näoga mees meil käis.”

“Missugune koleda näoga mees?” tunneb Villu Reiljan huvi.

“Ah, üks euroskeptik,” lööb Rüütel käega. “Ehitavad siia metsa punkrit, et kui Eesti peaks jah ütlema, siis oleks, kuhu Euroopa Liidu eest peitu minna.”

“Mis ta sinust tahtis?”

“Mis need metsavennad ikka tahavad, kanamune ja piima.”

“Sa räägid sellest nii rahulikult!” hüüab Ingrid. “Mina pidin hirmu pärast ära surema! Tal oli suur nuga vööl ja sepavasar õlal! Kindlasti sama mees, kes tahtis eurorongi kraavi lasta ning raudtee sisse naelu tagus!”

“Ei tea, ega siis üks inimene sellise suure asjaga hakkama saa,” lepitab Rüütel.

“Ega ma ei ütlegi, et üksi, neid on seal metsas ju terve kamp! Öösiti laulavad seal ja teevad tuld... Mul on kohe mure, vanamees pidi täna õhtul televisiooni kõnelema minema, kuidas ta pimedas tagasi saab? Tapavad veel metsa vahel ära!”

“Ah ei, ega nad siis nii õelad ka ole,” arvab Rüütel ja tahab veel midagi öelda, aga samas tulevad metsast välja neli meest, kõigil näod tahmaga mustaks määritud nagu röövlitel.

“Me võtame selle hobuse!” ütleb üks ja haarab Tammsaare ruunal suuraudadest.

“Tohoo kurat!” ajab Tiit ennast jalule. “Ei võta midagi! Kes te siuksed üldse olete!”

“Meie oleme vabad eestlased!” teatab metsavend ja ähvardab pika vemblaga. “Me loome seal metsas vaba Eesti ratsaarmeed ja meil on hobuseid tarvis. Nii et mokk maha, europede!”

“Tulge ka meie sekka,” kutsub teine “vaba eestlane”. “Me elame seal rohelises laanes vabalt ja lõbusalt, limpsime odavat suhkrut ja sülitame Brüsseli seadustele!”

“Rohelises laanes...” kordab Villu Reiljan. “Hää küll, laas on praegu roheline, aga mis siis saab, kui talv tuleb? Mis te siis teete?”

“Tulgu, mis tuleb, meie alla ei anna!” kinnitab hobuse võtnud metsavend. “Meid juba Euroopasse ei aja! Me lähme ennem kasvõi puu otsa! Elame seal sama vabalt nagu meie esiisad ahvid ja keegi ei saa meid käsutada! Vannume!”

“Vannume!” kordavad ka teised mehed ning hakkavad metsa poole liikuma.

“Kurat, laske hobune lahti!” hüüab Tiit Tammsaar. “Aitab naljast, ei vii midagi mu hobust puu otsa või kuhu põrguauku veel! Miira, tule siia!”

Peremehe häält kuuldes lööb hobune takka üles, rebib ennast lahti ja traavib tagasi kartulimaale. Metsavennad proovivad teda küll taga ajada, aga loom on kiirem. Mehed longivad pettunult süljates puude vahele.

“Nii palju siis ratsaarmeest,” poriseb Tammsaar ja viskab ennast jälle puu alla röötsakile.

“Armas taevas!” lööb Ingrid kaht kätt kokku. “Mina ei julge siin enam sugugi elada! Mõtle, kui nad hakkavad iga päev midagi nõudmas käima!”

“Madis neid võtku,” arvab Rüütel. “Meie vaatame, kuidas kartuli maa seest kätte saame. Taluinimese asi on põllutööd ära teha, nii kaua kuni ilma peab.”

“See on õigus jah,” on teised nõus. Kartulikorjamine hakkab jälle pihta, Janno Reiljan läheb tagasi tünni otsa ja laseb laulu lahti. Ingrid sammub pead vangutades maja poole. Ta on just kööki jõudnud, kui üks metsavend pea aknast sisse pistab. Ingrid kiljatab.

“Tasa!” sosistab võõras. “Perenaine, ole hea, anna joodi ja sidet! Mesilane hammustas ühte meie meest, aga arsti juurde me ei julge minna, see on europooldaja, annab meid üles! Halasta!”

“Palun väga!” lausub Ingrid väriseva häälega. Habemesse kasvanud eurovastane taat õnnistab teda pisarsilmi, kummardab maani ja jookseb arstirohtudega metsa poole.

“Nemadki on inimesed,” mõtleb Ingrid. “Kui kurb nägu sellel mehel oli... “

Ta võtab piimamannergu, läheb õue ja täidab viis alustassi.

“Las tulevad öösel ja lakuvad, vaesekesed,” mõtleb ta. “Oleme ikkagi üks rahvas, olgu siis Euroopas või mitte.”

Ingrid mõtleb hetke ja paneb iga piimakausi kõrvale ka lutsukompveki.