Rüütel: peame hoolega jälgima riigi tahhomeetrit – inimarengu näitajaid
Härra president, oma ametisse astumise kõnes 2001. aasta oktoobris märkisite, et Eesti tuleb viia kreenist välja ja tagada heaolu ka kaugemate piirkondade inimestele. Kas nüüd võib öelda, et kreen on vähenenud ja äärealade toimetulek paranenud? Kui jah, siis milliseid abinõusid esile tõstate?
Eesti ühiskond on muutunud veidi küpsemaks, nooruslikule uljusele on lisandunud juba mõnevõrra elukogemusi. Muuhulgas on üha rohkem hakatud mõistma tasakaalustatud arengu tähtsust. Kuid probleemi teadvustamisest selle lahendamiseni on väga pikk tee. Eestimaal on rõõmustavalt palju teotahtelisi inimesi, kes on suutnud oma kodukoha elu edenema saada. Paraku oleks aga veel vara väita, et kogu Eestimaa on ühtlaselt elujõuline. Ränkadel 1940. aastatel alanud protsessid rahvastiku arengus pole veel peatunud.
Ametisse astumise kõnes kritiseerisin reformimist reformide eneste pärast. Sellel teemal on Eesti avalikkus muutunud tänaseks oluliselt teadlikumaks ja tähelepanelikumaks. Samuti aga ütlesin, et Eesti viib kreenist välja ja tagab heaolu eeskätt niisuguse regionaalpoliitika rakendamine, mis loob selged võimalused ka keskustest kõige kaugemate piirkondade toimetulekuks. Ning selle juures ei näe veel põhjust rahuloluks.
Saab öelda, et tasakaalustatuma arengu teemaga siiski tegeldakse. Mitu programmi, millega valitsus on tegelenud, on vähemal või enamal määral suunatud regionaalse arengu tasakaalustamisele ja sotsiaalse ebavõrdsuse leevendamisele (nt riiklik arengukava, maaelu arengukava, kohaliku omaalgatuse programm jt). Siseriiklikud ja Euroopa Liidu poolsed initsiatiivid täiendavad üksteist, sellealaste vahendite oskuslikum ärakasutamine nõuab aga jätkuvalt teravat tähelepanu.
Euroopa Liitu kuulumine ei too meile mõistagi õnne koju kätte, kuid on süvendanud arusaamist, et elus edasijõudmiseks vajalik oma peaga mõtlemise töö tuleb ikka ise ära teha.
Samas kõnes kutsusite üles taastama ühiskonnas laialdast sotsiaalset dialoogi. Kuidas hindate sotsiaaldialoogi arengut? Kui miski on muutunud, siis põhiliselt mille tõttu, keda tuleb sotsiaaldialoogi arengu eest kiita ja kellele etteheiteid teha?
Olen endiselt veendunud tookord öeldus, et meie põhihäda on usalduse ja vastutuse defitsiit. Vahepealsetel aastatel on meie teadlaste abiga lisandunud ühiskondlikku debatti kaasaegset arusaama, et peale finants- ja inimkapitali vajame heaoluks ka sotsiaalset kapitali.
Aga kas usalduse ja vastutuse hulk ühiskonnas viimase nelja aasta vältel on pöördumatult ja kõigile nähtavalt kasvanud? Arvan, et sellele küsimusele leidub tänases Eestis veel liiga palju pessimistlikke vastajaid. Need on protsessid, mis nõuavad rohkem aega, kuid millele tuleb kindlasti kogu aeg tähelepanu pöörata, sest nendest sõltub meie riigi ja rahva identiteet ja ühes sellega ka elujõulisus. Loodan väga, et Eestis kasvab ka sallivus eri arvamuste suhtes – jäik kapseldumine oma seisukohtade juurde muudab meie ühiskonna tegelikult kergemini haavatavaks.
Ei jagaks praegu Eesti ühiskonda sotsiaalse dialoogi arendamisel üheselt kiidetavateks ja laidetavateks. Me kõik oleme ju õpipoisi rollis, keegi pole varem viibinud selles ajas ja ruumis – Eestis keset globaliseeruvat maailma aastal 2005.
Kuid loomulik on, et eeskätt need, kes on saanud valimistel koos mandaadiga rahva usalduse, peavad selle õigustamiseks ise täie pühendumusega tööd tegema ja suutma kaasata ka kõiki teisi. Üks õppetunde, mille on saanud nii Euroopa Liit kui ka Eesti, ongi see, et poliitikute pikkadest tööpäevadest on vähe kasu, kui nad ei suuda või ei vaevu oma sõnumit rahvale mõistetavaks tegema.
Enam kui kolm aastat olete pidanud oma südameasjaks ühiskondlikku lepet, mis annab aastakümneteks pildi Eesti üldistest arengusuundadest. Kas praegu on arengusuunad selged ja laeva meeskond tegutseb nii, nagu reisijad tahavad, kui kasutada kujundit teie enda aastapäevakõnest?
Põhivastutus Eesti üldistest arengusuundadest pildi loomisel jääb ikkagi eeskätt poliitikutele, aga ka teadlastele. Ühiskondliku leppe protsessi roll on pakkuda neile seisukohtade kujundamiseks vajalikku infot ning aidata tugevdada arenguvisioonide elluviimiseks vajalikku sotsiaalset dialoogi.
Ühiskondliku leppe arenguteel on olnud mõningaid takistusi. Esmalt oli selleks mõnede poliitiliste jõudude põhjendamatu kartus, nagu võetaks neilt käest riigijuhtimisega seotud õigused ja kohustused. Seejärel leidus arvamusi, nagu seisneks kogu lepe ainult ühes allakirjutatud dokumendis või lepet sekretariaadina teenindavas sihtasutuses.
Tänaseks on muutunud juba valdavaks adekvaatne arusaam leppest kui protsessist. Ka need poliitilised jõud, kes pole leppega ametlikult ühinenud, on saanud kasutada otsuste tegemisel leppe foorumitelt pärit informatsiooni – olgu siis tegu tervishoiu, hariduse, maaelu või mõne muu valdkonnaga.
Ajakirjandusele pole ühiskondliku leppe teema tundunud enam nii atraktiivne kui varem, kuid see ei tähenda, et leppe protsess oleks soiku jäänud. Hoopis vastupidi – aega ja energiat, mis leppe elluviijatel kulus varem oma olemasolu õigustamiseks, saab nüüd suunata otse sisulisele tööle. Arutelu on kandunud maakondadesse, kus on toimunud palju temaatilisi foorumeid. See näitab meie kodanikuühiskonna aktiviseerumist kõige paremal kujul.
Ühiskondliku leppe protsess kulgeb liikuvate eesmärkide suunas ning pole muutumatu teekond punktist A punkti B. Seepärast ei saa ka kunagi koos kõigi kirjavahemärkidega lõplikult paika leppe arengusuundi, vaid need muutuvad koos ühiskonna endaga. Mis aga puutub laeva pardal viibivatesse inimestesse, siis meeskonna ja reisijate isikkoosseis suuresti kattub – ning mida rohkem, seda parem – nagu osalusdemokraatiale kohane.
Läinud sügisel arvustasite riigikogu ees maksureformi, öeldes, et "lubadus samaaegselt vähendada makse ja parandada sotsiaalpoliitikat võib hetkeks tõsta populaarsust, kuid pikas perspektiivis viib rahva pettumise ja usalduse kaotamiseni". Ka praegune võimuliit jätkab maksukärbetega. Kas see ikka aitab viia Eestit Põhjamaade tüüpi solidaarsusel põhinevasse heaoluühiskonda?
Mul pole võimalik siinjuures anda teile sellist vastust, millest saaksite lühikese ja lööva pealkirja. Tookordse kriitika sidusin märksõnaga "väärikus", suunates selle kiusatuse vastu anda valijatele katteta lubadusi, mis pealegi on sisult üksteist välistavad valikuvariandid. Pean seda sõnumina oluliseks ka täna, enne kohalike volikogude valimisi.
Mõistan samas, et kuigi Eesti on riigina paindlik ja mobiilne, pole majandusliku paradigma vahetus meilgi üleöö võimalik.
Seda enam, et arusaamad majandusest, sealhulgas maksupoliitikast, on praegu kogu Euroopas kiirelt muutumas. Suudame kirjeldada mõne aasta tagust Põhjamaade ühiskonnamudelit, kuid ei tea, milline see on tulevikus. Aga selline olukord ei vabasta meid mõistagi vajadusest teha valikuid. Korrastatud ja pikaajaline maksupoliitika on seejuures oluline mõõde, mis määrab eri valdkondade võimalused ja jätkusuutlikkuse.
Eesti jaoks on kõige õigem lahendus mitte ehitada tulevikuplaane üles mõne mineviku eduloo sajaprotsendilisele kopeerimisele, vaid nii teiste kui ka iseenda vigadest ja kordaminekutest õppides luua omaenda arenguvisioon, mis lähtub meie eripäradest. Valmiskujul kättesaadavatele arengumudelitele toetumine ei taga pöördumatut edu, pigem tuleb sõnastada Eesti jaoks tähtsad väärtused ning neid üheselt järgida.
Olete väitnud, et Eesti peab vahetama käiku. Kas see on toimunud ja kui on, siis kas on valitud õige käik?
Jälgides teemasid, mille üle toimub avalik arutelu ning nendega seonduvaid muutusi inimeste väärtushinnangutes, võiks küll sama kujundit kasutades väita, et ühiskonna mootoripöörded on mõnevõrra stabiilsemaks muutunud.
Kuid, nagu öeldud – probleemide teadvustamisest nende lahendamiseni on väga pikk tee. Selleks, et Eesti jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime kasvaks, peame pidevalt ka tahhomeetrit ehk meie inimarengu näitajaid silmas pidama ja olema valmis vajadusel reageerima. Makromajanduslike näitajate kasvust üksi ei piisa – ainult spidomeetrit jälgides võib mootori kiirelt välja kurnata.
Aasta eest jätsite välja kuulutama üüri piirmäärasid vabaks laskva seaduse ja pool aastat tagasi osutasite omandireformi tekitatud ülekohtule. Kas teile teadolevalt ja vastavalt teie lootustele on reformi käigus kuhjunud probleemide lahendamisele asutud ja püütud õiglust jalule seada? Kui ei, siis miks?
Loomulikult ei muutunud tookordse elamuseaduse muudatuse jõustumisega omandireformi käigus kogunenud probleemid olematuks. Kõiki osapooli rahuldavate lahenduste leidmine on osutunud palju keerulisemaks, kui see tundus omandireformi alguses.
Presidendi funktsioon seadusandluses on põhiseaduslikkuse järelevalve – seega osundamine nendele seaduse rakendamisega kaasnevatele võimalikele probleemidele, mis võivad riivata põhiseaduses kirja pandud väärtusi ja inimeste õiglustunnet. Seadust välja kuulutamata jättes juhtisin tähelepanu sellele, et lahenduste leidmine eeldab riigilt ja kohalikelt omavalitsustelt jätkuvalt head tahet ja tõsist koostööd. Praegu tundub, et sundüürnikud pole oma murega enam päris üksi jäetud.
Praeguses 2006. aasta riigieelarve projektis on üürielamufondi suurendamiseks ette nähtud 37 miljonit krooni. See summa ei lahenda küll veel kõiki probleeme, kuid on siiski rahandusministeeriumi teate kohaselt 85 protsenti rohkem kui käesoleval aastal. Samuti on linnavalitsus Tallinnas, kus tagastatud majade üürnikke kõige enam, püüdnud selle teemaga jätkuvalt tegeleda. Loomulikult aitab asjade arengule kaasa sundüürnike tahe oma huvisid varasemast paremini
kaitsta.
Riigikogu ja presidendi suhteid on pingestanud teilt veto saanud valimistega seotud seadused. Kuidas vaatate Kadrioru ja parlamendi enamuse
tõsistele erimeelsustele?
Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte alusel toimiv ühiskonnakorraldus paneb igale võimu teostavale institutsioonile oma kohustused ja vastutuse. Nende ühine töö ja ühishuvi on riigi toimimine põhiseaduse alusel. Kohustuste täitmisel pole välistatud ka erimeelsused. Nendele lahenduste leidmine eeldab dialoogi ja teise osapoole argumentide analüüsi. Riigikogu pole minu esitatud motiive seaduste tagasisaatmisel mõnikord paraku arvestanud.
Meie hästi toimiv põhiseadus annab siin õigusriigile kohase käitumise võimaluse – otsuse seaduse põhiseadusele vastavuse üle teeb riigikohus. Seda põhiseadusega määratud võimalust olen kasutanud, kui olen leidnud, et käsitletava seaduse mõni aspekt on sedavõrd oluline, et vajab kõrgeima kohtuvõimu poolt asjatundlikku analüüsi.
Kas vastasseis Toompeaga ei lähe veelgi teravamaks, kuna viisite e-hääletuse eelnõu sarnaselt "kahe tooli seadusega" riigikohtusse?
Arvan, et siin pole põhjust rääkida riigikogu ja presidendi vaheliste suhete pingestumisest ja vastasseisust – see oleks olukorra üledramatiseerimine. Ka praeguse valitsuskoalitsiooni siseselt suudetakse ju sellest üle olla, kui mõnel hääletusel ilmnevad erimeelsused. Valimistega seotud seadused vajavadki eriti põhjalikku arutelu, kuna nad reglementeerivad demokraatliku riigi alusprotsessi. Seepärast peabki ilmnenud eriarvamused põhjalikult läbi arutama, et nende seaduste legitiimsus oleks võimalikult suur. Me ei saa lubada endale olukorda, kus üks või teine poliitiline jõud saaks valimiste ajal nende läbiviimise metoodikat vaidlustades külvata kahtlusi valimistulemuste osas.
Valimiste käigus toimub rahvale kuuluva võimu üleandmine valitavale otsustuskogule. Seetõttu on oluline, et kogu valimisprotseduur oleks reglementeeritud nii, et see kaitseks igakülgselt valijate õigusi ja vastaks põhiseaduses sõnastatud valimiste põhimõtetele. Need käsitlevad valimiste vabadust, üldisust, ühetaolisust ja hääletamise salajasust ning on kõik võrdse tähtsuse ja tähendusega. Valimisi reguleerivad normid ei tohi tekitada ühegi loetletud põhimõtte riivet.
Olen seisukohal, et kui elektroonilisel teel hääletanul on võimalik eelhääletamise käigus antud häält muuta lugemata arv kordi, saab ta põhjendamatu eelise teisi hääletamisliike kasutavate valijate ees. Seda on põhjendatud riigikogus kui abinõu, mis tagab valimise salajasuse põhimõtte, kuid minu arvates riivab see oluliselt valimiste ühetaolisuse põhimõtet.
Värske Rahvaliidu Teataja kiidab teid selle eest, et sügisel e-valimisi ei tule. Samas olete varem interneti teel valimise põhimõtet toetanud. Milline võiks olla lahendus?
Nagu olen ühes varasemas intervjuus öelnud (EPL, 26.05.2005), jääb kehtima 2002. aastal vastu võetud otsus, et esmakordselt kasutatakse e-hääletamist 2005. aasta kohalikel valimistel. Seda otsust ma ei vaidlusta. Küsimus on, kuidas hääletamine toimub – kas reeglid on ühetaolised nii valimisjaoskonnas kui ka arvuti taga hääletajatele või mitte.
Loomulikult oleks hea, kui õnnestuks kohe luua selline metoodika, mida ei peaks pärast sügisel toimuvaid valimisi mõne negatiivse kogemuse pärast ümber tegema. Lisaks võib e-hääletuse vaieldavalt reguleeritud korraldus kahjustada ka Eesti mainet tunnustatud e-riigina. Seetõttu ongi vaja, et need küsimused oleks põhjalikult läbi kaalutud ja eeskätt kõik riigikogus esindatud erakonnad jõuaksid nendes küsimustes sarnastele seisukohtadele.
Kohalike valimiste kampaania on juba startinud. Mida soovitate selles kontekstis poliitikutele? Millised on laiemalt teie lootused ja ootused seoses lähenevate valimistega?
Eelnevatel valimistel paljudes võõristust tekitanud suured välireklaamid on nüüd riigikogu otsusega minevikuks saanud. Loodan, et erakondade ressursid suunduvad nüüd mitte niivõrd alternatiivsete meediapindade kasutamisele, vaid vahetutele kohtumistele valijatega ning oma programmi sisulisele selgitamisele. Jätkuvalt rõhutaksin, et meie poliitika keskmes peab püsima küsimus, kuidas senisest rohkem väärtustada meie oma Eesti inimest.
Eelseisvatel valimistel valitakse see esindus- ja otsustuskogu, kes hakkab lahendama inimeste elu kõige vahetumalt mõjutavaid kohaliku tasandi küsimusi eelseisval neljal aastal. Need küsimused pole midagi teisejärgulist, vaid määravad inimeste elukeskkonna kvaliteedi ja turvalisuse. Nende lahendamise edukuse järgi hinnatakse kogu riigivõimu toimimise suutlikkust.
Presidendi akadeemiline nõukogu lahkas hiljuti Eesti ajakirjanduse seisu, ühtlasi kerkis üles idee ajakirjanduse reguleerimisest. Kas pooldate meediale teatud piirangute kehtestamist?
Selle teema käsitlemisel on mõnevõrra ilmnenud üks probleemne tendents meie ajakirjanduses – atraktiivset teemat arendatakse umbmäärasele infole ja kaudsetele allikatele toetudes, kuigi ei oleks suur vaev saada infot ka algallikatest – antud juhul siis kohalviibinuilt. Akadeemilisel nõukogul pole kunagi olnud mõttes töötada välja plaane ajakirjanduse "suukorvistamiseks".
Avalik arutelu ajakirjanduse usaldusväärsusest on ajakirjanikele endile loomulikult õrn teema. Ajakirjandus kui tegelikkuse peegeldaja on nendes aruteludes sattunud omakorda peeglisse. Kuid selline diskussioon on siiski vajalik. Sel moel toimib paremini ka ajakirjanduse eneseregulatsioon.
Ühtlasi võiks näiteks arutada, milles see eneseregulatsioon väljendub. Kindlasti poleks rahuldav, kui toimetuse-siseselt seisneks see eeskätt reporterite enesetsensuuris mitte puudutada teemasid, mis võivad sattuda vastuollu leheomanike muude ärihuvide või oletuslike poliitiliste eelistustega.
Mis teid Eesti ajakirjanduses häirib ja mis rõõmu valmistab?
Pean ajakirjanduse rolli ühiskonnasisese dialoogi ning avaliku arvamuse kujundamisel oluliseks ja asendamatuks. Ent ajakirjanikel, nagu ka poliitikutel, tuleb hoolega oma aeda harida, et seal ei lööks haljendama küündimatuse ja küünilisuse umbrohi. Üldiselt aga tundub, et Eesti ajakirjandus areneb siiski professionaalsuse ja kompetentsuse suunas. Kui olukord oleks läbinisti halb, ei oleks selline diskussioon meedia rollist olnud võimalik.
Kõik inimesed on tänapäeval silmitsi raske ülesandega, et tuleb enda jaoks mõtestada üha keerulisemaks ja paradoksaalsemat muutuvat maailma, langemata samas moraalirelativismi. Kiirelt arenev tehnoloogia muudab maailma küll kättesaadavamaks ja näiliselt väiksemaks, kuid kindlasti mitte lihtsakoelisemaks. Aga inimmõistuse suutlikkusel paradokse taluda ja mõista näivad olevat piirid.
Ajakirjanikud on seejuures eriti raskes ja vastutusrikkas rollis, sest maailma mõtestamine ja teistele seletamine on nende igapäevane põhifunktsioon ja ettevõtlusvorm. Järgides ambitsiooni eneseteostuseks neljanda võimuna tuleb aga kanda sama kaalukaid riske ja vastutuskoormat kui kolm esimest. Oluline on ka jääda oma funktsiooni raamesse, lähtudes võimude lahususe printsiibist – demokraatlikus ühiskonnas ei tohi näiteks kohtuvõim teostuda läbi ajakirjanduse ega vastupidi.
Nõustun Hagi Šeiniga, et ajakirjandus peabki olema kriitiline – ent see kriitilisus peaks väljenduma nõudlikkuses, mitte kurjuses. Kurjust on ümbritsevas maailmas niigi küllalt. Soovin ajakirjanikele kindlameelsust oma lugejate huvide silmas pidamisel. Üheks võimaluseks oleks siin kaasata senisest laiemat kirjasaatjate-kaasautorite võrku.
Eesti-Vene piirilepped on Moskva teravate avalduste tõttu jõudnud näiliselt taas ummikseisu. Kas näete tunneli lõpus valgust?
Selle valgusvoo tugevus sõltub suuresti nii Eesti kui meie partnerriikide kindlameelsusest hoida oma väärtushinnanguid. Siinjuures saame eeskujuna meeles hoida USA asevälisministri Sumner Wellesi avaldust 23. juulist 1940, kus ta astus vastu Balti riikide vägivaldsele allutamisele stalinistliku ikke alla. Sellele 65 aastat tagasi tehtud avaldusele said toetuda nii professor Jüri Uluots kui kõik Eesti iseseisvuse taastajad, sellest leiame tuge ka praegu.
On kahetsusväärne, et Venemaa ei järgi täna neid põhimõtteid, mida ta väljendas Eesti taasiseseisvumisel 1991. aasta augustis. Kohane on meelde tuletada, et Venemaa tunnustas 24. augustil 1991 Eesti iseseisvust vastavalt Eesti Vabariigi ülemnõukogus vastu võetud otsustele. Nendes otsustes oli aga selgelt määratletud Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus.
Viimase aasta jooksul on korduvalt ja mitmelt poolt meenutatud NSVL-i rahvasaadikute kongressi otsust, mis üheselt mõistis hukka ja tunnistas õigustühiseks kokkulepped, mille aluses Balti riigid oma iseseisvuse kaotasid. Rõhutan – Balti riikide õigusjärgluse küsimus on ammu selgeks räägitud teema.
Venemaa praegused valulised reageeringud viitavad kas muudele Venemaa sisepoliitilistele probleemidele, mille lahendamisel soovitakse kasutada nn Balti teemat tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, või taandumisele demokraatlike väärtuste hindamise ja kaitsmise teest.
See on mõneti kummaline olukord, et ühte piirilõiku käsitleva lepingu ratifitseerimisest on Venemaa jaoks kujunemas üks demokraatliku arengu proovikivi. Meie siiras soov on aga Venemaad demokratiseerumisel kindlasti aidata.
