Austatud koori- ja orkestrijuhid!

Armas rahvas!

Tänavune noorte laulupidu kannab juhtmõtet "Ei ole üksi ükski maa". Selle Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi lauluga algas sisuliselt laulev revolutsioon. 1987. aasta mais korraldati Tartu IX levimuusikapäevade raames Raekoja platsil suur rahukontsert, kus see laul esmakordselt ette kanti. Kontsert oli peaprooviks järgnevatele rahva suurkogunemistele Tallinna Lauluväljakul. Levimuusika päevade korraldajad olid noored inimesed. Ka protestikontserdi fosforiidi kaevandamise vastu algatasid ja korraldasid noored. Niisamuti olid uue ärkamisaja laulude autoridki alles kahekümnendates eluaastates.

Eesti ühiskond ja riik on sündinud erinevate põlvkondade ühistöös. Esimesel üldlaulupeol 1869. aastal, mida ajaloolased peavad üksmeelselt eestlaste eneseteadvuse esimeseks võimsaks kuulutuseks, seisid täismeeste kõrval võrdsena ka noored. Neid sidus ühine tahe ja vaimustus oma jõust. Seesama teadmine suutlikkusest rajada ajaloo ülekohtu kiuste oma kultuur, riik ja ühiskond, juhtis ka XX sajandi algul Noor-Eesti liikumist. Gustav Suits oli alles gümnaasiumi lõpetanud, kui ta avaldas tolleaegse intelligentsi meelsust oluliselt mõjutanud luulekogu "Elu tuli". Friedebert Tuglase haaras revolutsioonivaimustus otse koolipingist. Eesti Vabadussõja esimeste võitlejate seas olid paljud gümnasistid, kelle lahinguteest on kirjutanud Albert Kivikas romaani "Nimed marmortahvlil", mis peatselt ka filmiks saamas. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal liitusid paljud noored aktiivselt metsavendlusega. 1943. aastal põgenes ligi kaks tuhat viissada 18-19 aastast eestlast okupatsioonivõimude mobilisatsiooni eest Soome. Neist said vabatahtlikud võitlejad Soome vabaduse ja Eesti au eest.

Ent ka nüüd juba kümme aastat vabana hingavas Eestis oleme Eesti noorsoo võimekuse tunnistajateks. Taasiseisvunud riigi kiire majandusliku ja poliitilise tõusu taga on täna juba keskikka jõudnud põlvkond. Kõrg- ja ülikooli pürgivate noorte suur arv kõneleb imeteldavast haridusjanust. Ja ikka elujõuline noorte laulu- ja tantsupidu annab tunnistust pealekasvava põlvkonna sügavast kultuuritahtest.

Armsad noored!

Viisteist aastat tagasi sündinud laulu "Ei ole üksi ükski maa" mõte pole oma tähendust kaotanud tänagi. Eesti on nüüd küll vaba otsustama ise oma saatuse üle, kuid oma saatust saame kujundada ainult ühiste eesmärkide nimel koos tegutsedes. Igaüks meist peab tundma, et oleme ühe pere liikmed. Selle pere ühtsus on nii ruumis kui ajas. See tähendab, et ühtviisi tähtis koht Eesti tuleviku ehitamisel on nii suurlinnal kui ka kõige väiksemal Eesti külal ja et olenemata east, võetakse arvesse ja hinnatakse kõrgelt igaühe panust Eesti jätkusuutlikkuse kindlustamisel. Kaunis deviis "Ei ole üksi ükski maa", osutab ka Eesti seotusele teiste maade ja rahvastega. On palju eesmärke ja sihte, mis meil on ühised oma naabrite, teiste Euroopa riikide ja pea kõigi maailma rahvastega. Nende saavutamine on võimalik üksnes koostöös ja üksteise huve arvestades. Ka täna siin laulukaare all kõlav muusika ühendab paljusid noori erinevatest riikidest.

Peaaegu sada aastat tagasi lõpetas Gustav Suits ühe oma manifestidest sõnadega "Noorus kohustab!" Teie siinolek, armsad noored, on vastus sellele üleskutsele.

Head pidulised!

Nii see lauluväljak siin kui ka lauluväljakud üle kogu Eesti on kohad, kus tunneme hingelist sidet oma esivanematega. Lauluväljakutel koos lauldes saab otse füüsiliselt tajutavaks eestluse mõte: me oleme küll väike rahvas, kümnendiku või enamgi sellest mahutame ühele lauluväljakule, kuid ometi on meie hing ja tahe igavikule avatud. See, et meie keel ja meie rahva hääl on loodud laulmiseks, on ühtlasi meie elujõu kinnitus. Kuni meie laulud lähevad kaunimal kõlal taeva poole, püsib ka meil lootus kestma jääda.

Laulgem siis Eesti iluks ja õnneks!

Head peotuju teile kõigile!