SAAREMAA ROBIROHI ÕITSEB VIIDUMÄE ALLIKASOOS AUGUSTIS

1903. aastal leppisid Saaremaa vallad omavahel kokku ja kogusid 6000 rubla Audaku vabadikutalu ostmiseks.

Elusalt mädanevaid inimesi - pidalitõve ohvreid leidus Saaremaal eriti ohtrasti. Sajandi algul ähvardas nende vaba liikumine Kuressaare mudaravilast minema peletada viimasedki Peterburi supelsaksad.

Pidalitõbiste ravila pidi asuma pealinnast võimalikult kaugel. Audaku vabadikutalu Saaremaa lääneosas sobis selleks suurepäraselt.

1904.- 1946. aastani tegutses Audakul leprosoorium. 1912. aastal elas seal suurim arv tõbiseid - 60. Hiljem hakkas haigete arv tasapisi kahanema.

Saarlaste hinges kollitas pidalitõbi ränga needusena. Rahvas hoidis Audakult nagu katku eest võimalikult kaugele.

Aadu Hint on seda pikalt kirjeldanud. Temal kannab Audaku Vatku tõbila nime.

Tänaseks on

pidalitõbi kadunud, taimed alles.

Hulluarst Bernhard Saarsoo rasket tõbe ei kartnud. 1932. aasta suvel hulkus ta ühes naisega pikemalt Audaku ümbruse soodes. Saarsood huvitasid mitte üksnes vaimuhaiged vaid ka taimed. Viidumäe suvi veenis Saarsood, et Viidumäe ümbrust võib võrrelda loodusliku botaanikaaiaga.

üksteise järel avastas Saarsoo siinsetes allikasoodes ja metsades haruldasi taimi.

Kõige enam rabas teda helekollaste õitega robirohi. Sellist taime ei pidanuks määrajate järgi ilmas olema. Ometi oli. Ja õige ohtralt. Augustikuu ühel nädalal avas ta oma õied. Nii avastas hulluarst Saarsoo uue taimeliigi - ning pani talle nimeks saaremaa robirohi.

Kummalisel kombel on saaremaa robirohi tänaseni jäänud meie kõige haruldasemaks taimeks. Mitte ükski teine taim ei kasva ainult Eestis.

Juba 1934. aastal soovitas Saarsoo Viidu sood ja metsad looduskaitse alla võtta.

Viidumäe on Saaremaa katus

Viimane pidalitõbila hoone lammutati Viidul 1977. aastal. Kunagises arstimajas asub praegu Viidumäe looduskaitseala keskus ja tilluke muuseum. ühe seina peal ilutseb suur Saaremaa kaart, mis erinevalt teistest on ruumiline.

Kaardilt on imehästi näha, millisel kõrgustikul Viidumäe tegelikult asub. Enam kui 50 meetrit üle merepinna, laskub Viidu läänenõlv järsakuna alla sohu. Kõrgeima koha peal seisab uhke vaatetorn. Sellist vaadet nagu Viidu tornist võib Saaremaale heita üksnes merikotkas.

Kõrged männid paistavad tornis seisjale kääbustena jalge ees. Silmapiirini rullub lahti Lääne-Saaremaa tasandiku värviline maastikukangas. Tumerohelised okasmetsad vahelduvad siin heleroheliste puisniitude ja kolletavate põldudega. 8 km kaugusel võib aimata merd. All mändide ja sarapuude vahel jagelevad mänsakud pasknäärid. Pojad on üles kasvatatud, nüüd võib kisada kuis jõuab.

Iga kõrgustiku servast otsib endale väljapääsu hulk allikaid. ühtedest algavad ojad ja jõed. Teised toidavad selgeveelisi järvekesi. Kolmandal pool kujunevad vagude vahele omapärased allikasood. Viidumäel on just viimastega tegemist. Kevadel kulub palju aega, enne kui hallikaspruuni kulu vahelt viimaks rohelus välja pääseb. Ent sealt peale läheb elu üha ägedamas hoos.

Alpi-võipätakas - tüüpiline tundraasukas avab oma= valkjaskollased õied.

Jääaeg on ammu läbi, sellejärgsel ajal elanud taimed ja loomad asustavad siin-seal ometi Eestimaad. Võipätakas on üks neist. Kusagil mujal Eestis ei leidu teda (tõsi, mullu avastati üks leiukoht üllatuslikult ka mandril).

Oma nime on ta saanud laiadest lehtedest. Nende abil püüab ta putukaid. Elu soos pole meelakkumine. Paljud kasvud üritavad alpi võipätaka kombel endale lisa teenida. Nõnda koguneb lihasööjaid taimi Viidul hulganisti: harilik võipätakas, huulheinad ja vesiherned.

Allikate servas on elu niigi sooja kliimaga Viidumäel veelgi pehmem. Augustikuu keskpaigas ilmuvad tömbiõielise luga tumeroheliste varte otsa kollased õiekobarad.

Tömbiõieline luga on teine üliharuldastest taimedest, kes Viidu allikasood oma elupaigaks on valinud. Muidu elab ta Vahemere kandis. Viidule on jäänud ta viimase jääaja järgsest soojast ajast. Just praegu, augustis on

õige aeg Saaremaa robirohu külastamiseks.

ühel augustikuu nädalal avab see megastaar siin oma õied.

Nagu suurte ja tähtsatega tihti, ei ärata ta tavalise külastaja tähelepanu oma erakordsete mõõtmete, kärtsude värvide või tugeva lõhnaga. Sugulastega võrreldes on Viidumäe kuninganna aeglane sell. Alles augusti lõpuks suudab ta oma õied avada, seemned valmivad septembri lõpus, oktoobris.

Ka Saaremaa robirohi hangib paljude teiste oma naabrite eeskujul elatist kõrvalt. Täpsemalt - teistel taimedel nugides.

Jutuks olnud kolm VIP-i pole Viidumäel ainsad. Tillukesele alale mahub kasvama üle poole Saaremaa taimedest, neist paljud haruldased. Kes omab levilat lääne-, kes ida-, kes põhjapiiril.

Tegelikult pole Viidumäe üldsegi mitte valdavalt soode all. Metsad kohisevad siin eriti võimsalt. Allikasoost üles ronides ja Surnuaiamäele sammaldunud katusega puuristide juures peatudes (pidalitõbiste hauad) algavad igat sorti metsad. ühed huvitavamad neist on tamme-männi segametsad. Või nagu neid kohapeal kutsutakse - sutru metsad.

Viidumäel on tänaseni vaikne.

Turistidele mõeldud baare, poode ja kämpinguid siit te ei leia. Selle asemel saate odava öömaja ise söögi tegemise võimalusega. Viidumäe on nende jaoks, kes tahavad rahu ja vaikust. Ja süvenemist suure looduse väikestesse imedesse.

PEETER ERNITS