Nimelt saatis maanteeamet hiljuti keskkonnaametile heakskiitmiseks püsiühenduse loomise kava keskkonnamõju strateegilise hindamise lõpparuande, mis kohe sai meie imetajate uurijaid ühendava Eesti terioloogia seltsi (ETS) terava kriitika osaliseks.

Teatavasti on eksperdid lõpparuandes järelduseni jõudnud, et kuigi keskkonnamõjude poolest oleks kõige otstarbekam rajada Muhu saare ja mandri vahele tunnel, siis majanduslikel kaalutlustel oleks kõige mõttekam püsiühendus luua siiski silla näol.

Enne kui keskkonnaamet asja suhtes seisukohta jõudis võtta, saatis ETS ametile pöördumise, millega soovitab keskkonnamõjude aruanne kooskõlastamata jätta. „Imetajate osas pole sisuliselt arvestatud silla võimaliku olulise negatiivse mõjuga nii Liivi lahe kui Väinamere viigerhülge asurkonnale,” kirjutas ETS-i esimees Tiit Maran pöördumises.

Silla läheduses ei ela

Maran tõi seejuures välja, et mitte kusagil Läänemeres ei ela viigerhülged sillasarnaste rajatiste läheduses, mistõttu pole võimalik välistada, et sild kujuneb viigerhüljeste praegusel rändeteel oluliseks takistuseks ning võib nende rände sisuliselt peatada. „See ohustaks oluliselt kõne all oleva asurkonna püsimist,” nentis Maran.

Maran lisas veel, et keskkonnamõjude hindamise aruandes on jäänud viigritele elutähtsa rändetee võimalikust sulgumisest tulenev mõju hindamata. „Viigerhülge asurkonna alalhoid on Natura 2000 võrgustikku kuuluva Väinamere loodusala kaitse üks eesmärke ning seetõttu võib plaanitav sild oluliselt kahjustada Natura 2000 võrgustiku enda kaitse-eesmärke,” osutas Maran.

Hülgeuurija Mart Jüssi sõnul oleks silla rajamine üle Suure väina viigrite jaoks sisuliselt sama kui inimeste jaoks köögi ja magamistoa vahele raudtee ehitamine. Nimelt kui kevadtalvel elavad viigrid Väinameres, siis suvel pendeldavad nad regulaarselt läbi Suure väina puhkekohaks olevate Hiiumaa laidude ja toitu pakkuvate Ruhnu ümbruse vete vahet. Ikka nii, et kümmekond päeva jutti otsitakse Ruhnu juures kala, et siis nädal või veidi vähem aega jälle Hiiumaa laidude lähistel hinge tõmmata. Suur väin on seejuures nende kahe paiga vahel ainsaks läbipääsukohaks, sest Väike väin on juba tammiga kinni pandud.

Jüssi märkis, et vaid tuhatkonna Eesti vetes elava viigri näol on tegu maailma kõige lõunapoolsema viigriasurkonnaga, mis on oma suhteliselt ahta elupaigaga väga tugevalt seotud. „Eksperimenteerida silla ehitamisega nii suure süsteemiga, nagu on seda on üks meie hääbuv viigerhüljeste asurkond – see ei ole lihtsalt tavaks,” kostis Jüssi. „Ehk siis praegusel juhul tuleks igal juhul rakendada ettevaatusprintsiipi: kui me ei tea, kas silla ehitus nende elurütmi häirib ja kas nad hakkavad silla alt läbi ujuma või mitte, siis me peame arvestama, et häirib.” Seda viigrid ei tea, et nad saaksid Suure väina asemel ka ümber Saaremaa läänerannikut Hiiumaa laidude ja Liivi lahe vahel rännata ning Jüssi sõnul on ka võimatu, et nad selle selgeks õpiksid.

Jüssi sõnul on maanteeamet, eelistades tunnelile silla ehitamist ning öeldes, et see viigreid ei häiri, teinud julge nükke. Kui tunnel ei tohiks tõesti loomi segada, siis silla ohutuse kohta igasugused tõendid puuduvad. „Hüljeste eluviiside ja -tingimuste muutumise väljaselgitamine võtab väga kaua aega. Kui me kümnete aastate pärast peaksimegi selgelt ja teaduslikult tuvastama, et sild tõepoolest segab ja hävitab viigreid, siis võime vaid tagantjärele tõdeda – oih, läks vist kehvasti,” tähendas Jüssi.

Kui vaadata silla või tunneli võimalikke ehitusmaksumusi, siis pole ime, et riigi meelest oleks just silla rajamine majanduslikult kõige parem lahendus. Kui tunneli ehitamine võiks arvestuste kohaselt sõltuvalt ehitustehnoloogiast maksma minna 410 miljonit eurot, siis silla puhul oluliselt vähem ehk kuni 340 miljonit eurot.

Keskkonnaameti keskkonnakorralduse peaspetsialist Irma Pakkonen ütles, et ametil on käsil parasjagu loomauurijate kriitika pälvinud aruande lugemine ja analüüsimine ning võimalikust seisukohast on veel vara rääkida. Samal ajal tunnistas ta, et ametil tuleb oma seisukohta kujundades igal juhul arvestada ka terioloogide saadetud pöördumisega. „Kindlasti on see üks argument, mida me peame arvestama, sest me peame tegema otsuse kõikide olemasolevate materjalide põhjal,” kinnitas ta.

Juhul kui keskkonnaamet peaks keskkonnamõjude hindamise aruande heaks kiitma, läheb see ühes püsiühenduse kavaga otsustamiseks valitsuse lauale. Valitsus peab siis selle põhjal lõpuks otsustama kas silla, tunneli, parvlaevaühenduse või siis kahe paralleelse variandi ehk näiteks silla ja laevaühenduse kasuks. Keskkonnaminister Keit Pentus tunnistas, et Saaremaa püsiühenduse võimalik rajamine on ilmselt läbi aegade kõige pikemalt ja põhjalikumalt läbi uuritud, kaalutud ja ettevalmistatud otsus. „Lõpptulemusena tuleb välja valida selline lahendusvariant, mis oleks reaalselt teostatav ja mille negatiivne mõju oleks keskkonnale võimalikult väike,” vastas Pentus küsimusele, kas tema arvates saavad püsiühenduse rajamisel looduskaitselised huvid majanduslikele kaalutlustele alla jääda.

Kulub aastaid

Allan Kasesalu maanteeametist selgitas, et pärast seda, kui valitsus on langetanud põhimõttelise otsuse ühendusviisi osas ja valituks osutub sild või tunnel, nähakse püsiühenduse rajamine ja finantseerimine ette riigimaanteede teehoiukavas. „Sellega tekib meil alus käivitada esialgu eelprojekteerimine ja seejärel tellida tehnilise projekti koostamine ja ehitus,” kirjeldas Kasesalu ning lisas, et asjade sujudes võiks maanteeameti hinnangul projekteerimistööd kõige varem alata 2014. aastal. „Silla projekteerimisele ja ehitamisele kuluks vähemalt viis aastat, tunneli rajamine võtaks veelgi kauem aega.”

Uuringud on neelanud 1,9 miljonit eurot

Maanteeamet hakkas Saaremaa püsiühenduse loomise ettevalmistamisega tegelema juba 1997. aastal. Sellest ajast kuni siiani on tehtud hulgi igasuguseid – nii geoloogilisi, keskkonna- kui ka majanduslikke – uuringuid.

Maanteeametilt saadud andmete kohaselt on selle aja jooksul tellitud ühtekokku 19 erinevat uuringut, mille raames on omakorda veel tehtud 14 lisauuringut. Kokku on nende peale kulutatud veidi enam kui 1,9 miljonit eurot.

Kõige kallimad on olnud just viimased uuringud: 2005. aastal Rambolli, Sund & Belt Partneri ja Deloitte’i tehtud „Saaremaa püsiühenduse majandus- ja keskkonnaanalüüs” (490 000 eurot) ning 2008. aastal WSP Finland OY eestvedamisel alanud „Sõitjate ja veoste üle Suure väina veo perspektiivse korraldamise kava koostamine ja kavaga kavandatavate tegevuste keskkonnamõju strateegiline hindamine.” (1,02 miljonit eurot).

Kadumisohus viigerhüljes

Hallhüljestest väiksemate viigerhüljeste arvukus on Eesti vetes näidanud kahanevat trendi. Viimastel aastatel on nende arvukust hinnatud umbes tuhande loomani. Lume- ja ka jäävaeste talvede vähesuse kõrval seostatakse nende arvukuse langust ka Läänemere reostumisega.

Ohustatuse tõttu kuuluvad viigrid looduskaitsealuste liikide II kategooriasse. Elupaigana eelistavad viigrid saarte ja rannikujoone poolt hästi liigendatud rannikumerd. Suvel võivad moodustada suurtel kividel või klibustel laidudel väikesi lesilaid. Toituvad kaladest ja vähilaadsetest ning limustest.

Asi seisab tahtmise taga

Meelis Atonen

endinemajandusminister

Kahju, et see asi venib. Tundub, et prioriteedid on kusagil mujal. Iga poliitik paneb kas ministriks saades või mingit vastutust võttes omale asjad paika, aga tundub, et viimasel ajal pole püsiühendus see teema olnud.

Ma arvan, et see on võimalik, et püsiühendus lõpuks ikkagi tuleb. Kui meenutada kõiki neid uuringuid, mis on aja jooksul tehtud, siis majanduslikult ebaratsionaalseks pole seda ju keegi pidanud.

Keegi ei eelda ju, et silla ületamine peab täiesti tasuta olema, pealegi praegu makstakse praamiületusegi eest.

Kui keegi räägib mulle tunnelist Helsingi ja Tallinna vahel, siis see tundub mulle nagu kosmos, sest vahemaa on väga pikk.

Muhumaalt Virtsu poole vaadates ei tundu vahemaa sugugi nagu kosmos. Minu hinnangul on see ikkagi tahtmise küsimus, et asi seisab.