Sõrve poolsaare tippu paigutatud liblikapüünisel silma peal hoidev ja seda aeg-ajalt liblikatest tühjendav Mati Martinson kirjeldas, et uus liik oli ühes teistega lõksu sattunud eelmise aasta oktoobrikuu viimastel nädalatel ning veetis talve sügavkülmikus. Tänavu kevadel sai Eesti üks paremaid liblikatundjaid Teet Ruben lõpuks mahti külmikus hoitud mutukaid lähemalt uurida ning selle käigus talle üks eestikeelse nimevasteta liblikas – Lithophane semibrunnea – silma hakkaski. Et tegemist on just selle liigiga, kinnitasid ka Soome asjatundjad, kellel on omal maal selle tiivulisega kokkupuuteid olnud kolmel korral.

Tavaline Itaalias

Hele- ja tumepruunides toonides tiibadega Lithophane semibrunnea näol on tegemist ligi pooleteise sentimeetri pikkuse tüveöölaste perekonda kuuluva liblikaga, kelle leviala jääb Kesk- ja Lõuna-Euroopasse. Liik on tavaline näiteks Bulgaarias, aga ka Itaalias.

Kuna esimest korda Eestist avastatud selle liigi esindaja oli püünisest ära korjatud hilissügisel, võis Rubeni hinnangul suure tõenäosusega tegemist olla rän­de käigus siia sattunud putuka­ga. Samal ajal pole välistatud, et see on järjekordne liblikas, kes on siiakanti sattunud oma levi­ala laiendades.

Liblikate rändest rääkides tõi Ruben välja, et see toimub eeskätt suurte tsüklonite abil, mille õhuvool võib neid pikki maid edasi kanda kilomeetri või siis isegi kuni kolme kilomeetri kõrgusel. Meie põhjanaabritel pidada tema kinnitusel Helsingis rändavate liblikaparvede jälgimiseks isegi radar olema. „Maha tulevad nad kas sadudega või siis suurte õhurõhumuutustega,” selgitas Ruben, lisades, et nii nagu linnud, jõuavad ilmselt ka liblikad Sõrve säärele üle mere kas otse Kura säärelt või siis üle Ruhnu saare. „Seepärast ongi just mereäärsed paigad liblikauurijate jaoks kõige magusamad kohad.”

Liblika püünisest välja noppinud Mati Martinson ristis uue liblikaliigi omalt poolt tume-tüveöölaseks. Ruben ütles, et liblikale ametliku eestikeelse nime panek toimub lähiajal ja et tegemist on tüveöölaste perekonda kuuluva liigiga, pole sugugi välistatud, et Martinsoni pakutud nimevariant ka läbi läheb.

Eestis on avastatud liblikaliikide hulk ületanud 2400 piiri. Kui meil registreeritud suurliblikaliikide arv läheneb tuhandele, siis pisiliblikaid, kelle pikkus ei küüni sentimeetrinigi, on leitud ligikaudu 1500.

Näiteks mullu tuli Eesti eri paikadest välja ühtekokku seitse uut liblikaliiki, kes kõik kuulusid pisiliblikate hulka.