Saaremaalt leitud signaalvähid tahetakse viimseni välja püüda
Augustikuus Saaremaalt Riksu ojast avastatud ning meie jõevähkide jaoks ohtlikuks võõrliigiks tunnistatud signaalvähkide vastu ei osata kasutada muud relva kui kõige tavalisemat väljapüüki.
Suure tõenäosusega kellegi poolt sisse toodud signaalvähkide püüdmiseks paigutab keskkonnaamet Riksu oja ligikaudu paarisaja meetri pikkuse lõigu põhja, kust neid vähikatku levitavaid elukaid on seni leitud, ühtekokku kakskümmend söödaga kastmõrda. Kõik vähid, mis kätte õnnestub saada, saadetakse uurimismaterjalina edasi teadlastele.
Mitu aastat püüki
„Meie strateegia on see, et praeguse seisuga on veel võimalik sellest võõrliigist lahti saada. Loodame, et signaalvähkide levik on selles jões veel piiratud, sest erinevalt nende leviku
tuumalast on näiteks ülesvoolu jõevähid alles,” kostis keskkonnaameti looduskaitse bioloog Tõnu Talvi.
Talvi tunnistas, et signaalvähkide väljapüügi muudab keeruliseks asjaolu, et liigi ühe- kuni kolmeaastased noorjärgud ei taha mõrdadesse minna, kuna nad toituvad veekogu põhjas elavatest väiksematest selgrootutest. „See tähendab, et nende kättesaamiseks peame me lisaks tänavusele püüki jätkama veel ka järgmisel ning ülejärgmisel aastal,” tõdes ta.
Kuigi näiteks Soomes ja Rootsis, kus signaalvähid on jõudnud inimese käe läbi levides tõeliseks nuhtluseks muutuda, on nende vastu võideldud spetsiaalse mürgiga, ei peeta Riksu oja puhul mürgitamist võimalikuks. „Soomes-Rootsis on seda kasutatud ainult väikestes ning kinnistes kaljujärvedes, kus mürk on aja jooksul lagunenud ja elustik ühes sellega jälle taastunud,” viitas Talvi ning lisas, et vooluveekogus, kus mürk hajub, võivad selle kasutamise tagajärjed täiesti ettearvamatud olla.
Kuna kohast, kust Riksu ojast esimesed signaalvähid tavalise seirepüügi käigus juhuslikult välja püüti, polnud jõevähkidest kippu ega kõppu, arvatakse, et viimased võisid hukkuda signaalvähkide levitatava vähikatku tõttu. Siiski pole katku olemasolu ojas veel siiani kinnitust leidnud. Signaalvähkide proovid on katku diagnoosimiseks küll Soome saadetud, kuid uuringu tulemusi oodatakse tänini.
Saaremaa puhul suhtuvad asjatundjad signaalvähkidesse äärmise tõsidusega, kuna nende levik võib ühes vähikatkuga löögi alla seada ühe Euroopa parima vähipüügikoha. Laiemas plaanis kardetakse, et see Ameerikast pärit vähiliik võib meie vetest jõevähid välja tõrjuda täpselt sama moodi, nagu said mingid jagu euroopa naaritsatest.
Püügikeeld Riksu ojal ja lahel
•• Vähikatku ohu tõttu keelas keskkonnaministeerium alates 20. septembrist kalapüügi tervenisti nii Riksu ojas kui ka Riksu lahel, kuna kardetakse, et vähikatku eostega saastunud kalapüügivahenditega võib katk jõuda ka teistesse veekogudesse.
Peale Riksu oja on signaalvähke varem leitud ka Mandri-Eestis Jägala lisajõest Mustjõest, kust on samuti jõevähid kadunud.
•• Inimese käe läbi pea terves Euroopas kanda kinnitanud signaalvähid on meie jõevähkidest suuremad, agressiivsemad ja parema sigimisvõimega ning peavad vastu ka halvematele keskkonnatingimustele. Kõige tipuks ei murra neid ka vähikatk, kuna liik on selle seenhaiguse suhtes immuunne.
•• Signaalvähi sõrad on võrreldes jõevähiga lühemad, laiemad ja paksemad ning pealt siledamad. Sõra kahe haru hargnemiskohal liigese ümber on signaalvähkidel helesinine kuni valge piirkond ehk nn signaal, millest sai liik ka nime.
•• Kõva kooriku tõttu peetakse signaalvähke jõevähkidest tunduvalt kehvemaks suupooliseks.
