Saarlaste kannatused
Sügis jah, näed on ilus, pole liiga külm, pole liiga palav, aga see kodumaiste õunte ja ploomide hind on küll üle mõistuse kõrge. Kohe imesta inimeste ahnust! Ei noh, eks see maatöö nõuab muidugi omajagu vaeva, aga ikkagi... niisugust raha küsida... see on ikka... ei, see on kohe kurjast.
Sedasi kõneledes paneb Palts tähele, et Rüütlil hoopis miski muu asi südame peal mõlgub, kuid esialgu ei julge vanataat veel sellest juttu teha, vaid valitseb letilt ilusamaid sibulaid välja ning tõstab kaasa võetud kilekotti. Palts teab küll, mida vanamees pärida tahab, aga ei oska ise kah juttu sinna suunda keerata, jahvatab aga peale heast seeneaastast ning viimasest jõhvikalkäigust, kus ta soos ussi oli näinud – “nii jämedat nagu vorst”.
“Ah et kohe selline,” imestab Rüütel. “Vaata kus ennast täis söönud, juudaline! Aga hm, hm... mis ma nüüd tahtsingi ütelda... kuidas see siis nüüd sedasi läks, Tõnis, et sind ministrikoha pealt lahti tehti?”
Sohh, seal ta on, mõtleb Palts ja tunneb kergendust – saab lõpuks ometi suu puhtaks rääkida! Ammu juba kripeldab südame peal see kole ebaõiglus, mida ta kannatama on pidanud, nüüd laob ta kõik välja.
“Ei tehtud mind midagi lahti, ise läksin ära,” vastab ta. “Ära tüütas see mönitamine ja piinamine! Igal hommikul tulid mulle nagu penid kallale! Ikka et, no tere Tönis, ütle “ölu”! Mina siis ütlengi, et palun väga – “ölu”, aga nemad naeravad, et ei, ütle ikka “ölu”, mitte “ölu”! Mina vastu, et ma ju ütlesin “ölu”, kas te ei kuulnud vöi, aga nemad jälle et – ei, sa ütlesid “ölu”, aga peab ütlema “ölu”! Mina siis et – “ölu, ölu, ölu!” Aga nemad naeravad ja löövad käsi kokku, et – “ölu, mitte ölu! Ütle ölu!” No ölu, ölu, ölu, ölu! Muud enam ei ole kui üks ölu ja ölu! Niimoodi see tants käis hommikust öhtuni, löpuks olid väsinud kui raibe, taarusid koju ja vajusid voodisse, keel suust väljas. Küll on hirmsad inimesed seal valitsuses, sugugi ei salli saarlasi. Kohe nagu parmud hammustavad sind, sa vaene ei tea enam, kuhu suure valuga joosta! Siis mötlesingi, et aitab, kaua ma lasen ennast solvata! Löin ukse kinni ja tulin tulema.”
“Jaa,” ohkab Rüütel. “See on tõsi, saarlastel on mandril raske. Hirmsasti kiusatakse meid taga! Ega nad mind ka ei salli, kuidagi ei tahtnud ju mind presidendiks teha, ajasid sõrad vastu, et ei ja ei, saarlane ei tohi olla president! Praegu ka kisuvad vimma, mõtlevad isegi põhiseadust muuta, et aga mulle vempu mängida. Vaata neil on kohe nagu valus vaadata, kui ühel saarlasel hästi läheb, see ei mahu nende hinge!”
“Ei tea miks nad on sellised?” pärib Palts. “Mis me neile teinud oleme? Mina olen küll katsunud igaühega hästi läbi saada, kui valitsuse istungile läksin, siis alati viisin köigile kala. Seda nad söid küll, aga ikka narrisid!”
“See on alati olnud, juba vanast ajast peale,” seletab Rüütel. “Ega vene ajal ka saarlasi ei sallitud. Mul oli varemalt seesama häda mis sul, et “õ” täht ei tule üle huulte. Küll mind ka kiusati ja vaevati selle pärast, vaata, ma olin ju kommunist, aga kuidas sa oled kommunist, kui sa ütled oma kõnes et: “Elagu nöukogude vöim!” Selle eest võis sihukesed vitsad saada, et... No ja Moskvas kah, venelastel on ka see kuramuse “õ” täht olemas! Sa käid BreĻneviga saunas, no kuidas sa küsida, et “dai mne mölo.” Ikka “mõlo” tuli öelda, muidu tuli selline pahandus, et oi-oi-oi! Löödi keskkomiteest minema nagu sitakera!”
“No kuidas sa siis said?” pärib Palts. “Praegu köneled küll nagu linnamees, pöle saarlase moodigi.”
“Nojah, eks ma läksin arsti juurde, Moskvas elas tollal üks väga hea tohter, professor Ivanentenko! Tema lõikas mul keele suust välja ja õmbles uue asemele. Ütles, et selle saarlase keelega pole midagi peale hakata, see võtke mälestuseks koju, kui tahata, aga kõnelda temaga ei saa. Mul oligi ta tükk aega kummutis, aga viimaks lapselapsed tegid katki.”
“No aga kelle keel sulle siis suhu ömmeldi?” imestab Palts.
“Kes seda teab,” kehitab vana president õlgu. “Keskkomitee puhvetist toodi teine. Ma annaks sulle hea meelega selle Ivanentenko telefoninumbri, aga ta on kahjuks surnud. Ta oli juba tollal väga vana mees. Nii et kohe ei teagi, mis nõu sulle anda. Mingi tööots sul ikka on?”
“Läksin riigikogusse,” vastab Palts.
“Ega seal ka saarlasi ei sallita!” ohkab Rüütel. “Mul on seal ju hea tuttav, endine Saare maavanem Jüri Saar. See ei julge suud lahti tehagi, mängib tumma! Muidu ei tea mis tehakse, topitakse peadpidi peldikusse või... Mandriinimesed on väga julmad, saarlane pole nende jaoks inimene!”
“See on nii ebaöiglane!” ringutab Palts abitult käsi. “Kas mul pole siis kah kaks jalga! Kas ei löö ka minul rinnus süda! Kas ei ole minagi vöimeline tundma armastust ja röömu!”
“Eks ta ole,” nõustub Rüütel. “Aga maailm on juba kord kuri. Muide, sa oled noorem mees, käid rohkem väljas – ei tea mis selle Võrnoga juhtus, et ta riigikogust minema kupatati?”
“Ah Vörno!” lööb Paltsu nägu särama. “Kas sa polegi kuulnud! Vörnol on ju vanavana-ema hiidlane! Temas on hiiu verd! Mötle ometi! Ja vaata kui körgele jöudis välja vingerdada, madu, enne kui jaole saadi!”
“Ah tema on siis hiidlane!” puristab Rüütel põlglikult. “Fuhh! Ja ma olen veel temaga ühes lauas söönud! Peab taldrikud ära pesema.”
“Eks ta ole kole küll,” nõustub Palts. “Minu arust on need hiidlased kohe sellised... kohe hirmsad! Neid ei tohiks ülepea teiste inimeste sekka lastagi!”
“Ega ei tohiks!” nõustub Rüütel.
Küllap vestleks mehed veel kaua, aga seal astub ligi nuudiga kasakas ja teatab karmilt, et ega turg saarlaste jaoks pole. Kui sibulad käes, tehku minekut, valged inimesed tahavad ka süüa osta.
