“Peamine kokkuhoid peab tulema sellest, kui riik ja valitsus-aparaat tegelevad ainult vajalike asjadega ja teevad seda mõistlike kuludega,” ütles säästukava üks autoreid Aivo Vaske.

“Me arvame, et riigi palgal olevatele inimestele pakutavad mugavused peavad olema sarnased kokkuhoidliku eraettevõtja poolt oma töötajatele pakutavate mugavustega,” lisas Vaske.

Olulise põhimõttena toonitab dokument, et seoses kokkuhoiuprogrammiga ei tohi keskvalitsuses tervikuna ametikohti juurde luua.

Teine põhimõte on, et kokkuhoid ise ei tohi minna kallimaks kui sellest tõusev tulu. Samas peab riik olema valmis vajaduse korral ka investeerima, et oleks tagatud kokkuhoid pikas perspektiivis.

Dokument toob välja ka selle, kuidas avalikkus saaks kokkuhoidu mõõta juba tänavu ja järgmisel aastal. Selleks tuleb arvestada, kui palju maksumaksja raha jäetakse igal aastal kulutamata ja kantakse eelarvesse tagasi, kui palju väheneb vajadus vahendite järele 2004. ja/või 2005. aasta eelarvest ning kui suure summa ulatuses algatati kokkuhoitud raha eest uusi koalitsioonileppega seotud tegevusi.

Eesti Päevaleht tutvustab olulisemaid kokkuhoiu põhimõtteid valdkondade kaupa.

Palgad

Keskvalitsus maksab palka 42 000 inimesele. Keskvalitsuse makstav palgasumma koos sotsiaalmaksuga oli 2002. aastal kokku 4,8 miljardit krooni.

Palgataseme ühtlustamiseks ja palgakulude kokkuhoiuks tuleb:

•külmutada keskvalitsuse tervikpalgafond 2004. aastal 2003. aasta tasemel. Külmutamise mõju aitab leevendada tulumaksureform ja maksuvaba miinimumi tõstmine, mille tulemusel kasvab inimeste reaalne sissetulek kolm kuni viis protsenti;

• kaotada ametnike tähtpäeva-, aastapäeva- ja jõulupreemiad; preemiat võib maksta ainult hea tulemuse eest ja motiveeritult; preemia kui palga loomulik osa peab kaduma;

• palgataseme poolest teistest liialt ette jõudnud asutuste palgakulu piirata eelarvemenetluse käigus;

• avalikustada senisest laiemalt ametnike palgad, muud sissetulekud ja tööülesanded.

Majanduskulud

Keskvalitsuse asutuste majanduskulu oli mullu kokku 2,6 miljardit krooni.

Et vähendada kinnisvara, ruumide ja büroopindadega seotud kulusid, tuleb:

• koostada standardid, mis loovad aluse riigiametite bürookulude planeerimiseks;

• loobuda riigiasutuste tegutsemisest kallitel Tallinna, Pärnu ja Tartu vanalinna ja kesklinna pindadel;

• võimaluse korral rakendada ruumisäästlikumaid bürooruumilahendusi (nt avatud tööruumid);

• luua ametnikele tehnilised võimalused (ligipääs e-postkastile ja tööfailidele) kodus töötamiseks ja muuks kaugtööks;

Arvutid, tarkvara ja bürootehnika

Riigi infotehnoloogia ja bürootehnika täpne kulu ei ole teada, kuna seda laadi kulusid näidatakse aruandluses eri ridadel. Kokku oli 2002. aastal selliseid kulusid koos muude büroovahenditega umbes 480 miljonit krooni. Eri hinnangutel moodustavad IT-kulud kokku 300–500 miljonit krooni.

Et vähendada arvutite, tarkvara ja bürootehnika kulu, tuleb:

• optimeerida sülearvutite kasutamine, rakendades võimaluse korral personaalse sülearvuti asemel ajutiselt laenutatavat sülearvutit;

• piirata ametnike “personaalsete” printerite kasutamist ja minna üle efektiivsetele võrguprinteritele;

• otsida võimalusi minna ametiasutustes üle tasuta tarkvarale;

• piirata raadiote, muusikakeskuste, televiisorite ja muu olmeelektroonika ostmist asutustesse.

Telefonid ja internet

Kulud kokku 2002. aastal ilma telefonide ostuta 167 miljonit krooni.

Et vähendada sidekulusid, tuleb:

• loobuda ametnikele ja tippjuhtidele kallite mobiiltelefonimudelite ostmisest;

• rakendada tehnilisi võimalusi erakõnede eristamiseks;

• korraldada üleriigiliselt või valitsemisala tasandil konsolideeritud hanked mobiiltelefonide ja kõnepakettide soetamiseks.

Koolituskulud

Koolituskulude kogumaht 2002. aastal oli 66 miljonit krooni, millest enamik (46 miljonit) läks kursuste tellimise peale.

Et vähendada koolituskulusid, tuleb:

• lõpetada avaliku sektori tööga vähehaakuvatel konverentsidel kuulajatena käimine;

• lõpetada üldharivate koolituskulude katmine riigi arvel;

• viia läbi konsolideeritud hankeid ühetaoliste koolituste ostmiseks.

Lähetused

Lähetuskulu oli 2002. aastal 111 miljonit krooni, selle hulgas on ka riigisisesed lähetused. Põhikuluks olid piletid ja majutus.

Et vähendada lähetuskulusid, tuleb:

• Eesti riiklikest huvidest lähtuvalt ebaolulistes rahvusvahelistes töögruppides osalemine lõpetada või osaleda osaliselt ja minimaalse arvu osalejatega;

• vaadata üle rahvusvahelistes organisatsioonides osalemise vajadus ja otstarbekus;

• tagada enimkasutatavatel liinidel riigiametnikele võimalus lennata turistiklassi hinnaga ilma laupäevareeglita, selleks teha konsolideeritud hange lennupiletite saamiseks;

• sõlmida pikaajalised lepingud hotellidega.

Investeeringud

Et vähendada investeeringukulusid, tuleb:

• vältida vahendite killustamist suure hulga objektide vahel. Raha tuleb suunata prioriteetsemate objektide lõpuniehitamiseks mõistlike tähtaegadega;

• üle vaadata kohalike omavalitsuste investeeringute rahastamine riigieelarvest; lähtuda põhimõttest “üks maja korraga”;

• vaadata kriitiliselt läbi nn euronõuetest tulenevate kulude põhjendatus (nt koolisööklad, joogivee kvaliteet jms).

Autod

Keskvalitsusele kuulub 1999. aasta andmetel umbes 7500 sõidukit. Autodega seotud kulumaht 2002. aastal, ilma uute sõidukite soetamiseta, oli ligi 240 miljonit krooni, millest umbes 90 miljonit kulus kütuse peale.

Et vähendada autokulusid, tuleb:

• koostada ametiautode, autode lisavarustuse ja kütusekulu piirnormid;

• anda suurte autoparkide hooldamine vähempakkumise teel üle selleks spetsialiseerunud eraettevõtjatele;

• osta või liisida kogu keskvalitsusele suurema partiina ühetaolisi autosid, et saada paremaid allahindlustingimusi;

• müüa maha normi ületava kütusekuluga autod ja asendada nad säästlike sõidukitega;

• vaadata üle riigiametnikele oma auto kasutamise eest makstava hüvitise määrad;

• avalikustada ametiautode kasutamise informatsioon (automargid ja kulud, läbisõit, avariid jms) asutuste ja võimaluse korral ka kasutajate lõikes.