Saatus nöökis Ülemiste vabrikut

 (1)

AJALUGU Mitu omanikuvahetust ja järjekindel allakäik kvaliteedis said paberivabrikule saatuslikuks
Ülemiste mäe piirkond, mida praegu tuntakse suurte kaubanduskeskuste ning tähtsate magistraalide ristumiskohana, oli sajandeid tuntud eelkõige oma aja kohta suurte tööstusettevõtete poolest.

Sealne paberivabrik oli kuulus juba ammu enne Ernst Osse rajatud tselluloosivabrikut.

1822. aastal hakkas Peterhofi paberivabriku direktor Friedrich Wilhelm Wistinghausen ajama asju, et rajada modernne paberivabrik Ülemiste järve lähedale, Härjapea oja kaldale. Samal aastal ostis ta Ülemiste veski krundi koos täiesti lagunenud veskiga. 1824. aastal ostis Wistinghausen oma abikaasa kaudu 3000 rubla eest ka teise lähedalasuva endise vanutusveski.

Raad keeldus vabrikut tunnistamast

Raad keeldus sellele vaatamata loovutamast Wistinghausenile nende kahe veski vahel asunud tuiskliivaga kaetud maad. Alles pärast seda, kui Wistinghausen esitas raele Valitsevalt Senatilt talle antud privileegi paberivabriku püstitamiseks, pidi raad järele andma.

1826. aasta kevadel algas kibe ehitus – üks vabrikuhoone kerkis teise järel. Hoogne ehitus jätkus 1827. ja 1828. aastal. Siis, kui vabrik juba valmis oli saamas, tuli 1829. aastal järsk krahh. Wistinghausen oli juhtinud Peterhofi paberivabrikut väga ebamajanduslikult. Halva kvaliteediga valmistatud paber ei leidnud ostjaid ning ummistas kõik vabrikulaod.

Wistinghauseni peaaegu lõpuni ehitatud paberivabrik Lasnamäel jäi aresti alla ligi seitsmeks aastaks ja valmistas palju tuska kohalikele võimudele, eriti raele, kellel ei jätkunud linnakompanii sõdureid selle valvamiseks.

Alles 18. detsembril 1836 müüdi vahepeal ilmastiku mõjul tugevasti kannatada saanud vabrikuhooned avalikul enampakkumisel 17 150 rubla eest uuele omanikule Johann Wilhelm Donatile, kes oli nagu Wistinghausengi sündinud Tallinnas ning oli varem hulga aega Räpina paberivabriku juhatajana töötanud.

Juba 1839. aastal hakkas vabrik toodangut andma. Vabrik koosnes tollal 12 sülda laiast ning sama pikast kolmekorruselisest kivist peahoonest, 10 sülda pikast ja 4 sülda laiast vabrikuomaniku kivimajast ning veel neljast kivist ja kahest puit kõrvalhoonest.

Paberi tooraine ehk kaltsude purustamisel töötas seal vesiratta kõrval ka 36-hobujõuline aurumasin. See oli üleüldse esimene aurumasin Tallinnas.

Vabriku tegevusest ilmunud artiklis aastal 1841 öeldakse, et oskustöölistest on puudus ning neid peab alles välja õpetama. Tööliste arv Ülemiste paberivabrikus ulatus 1841. aastal 125-ni., neist 39 naist ja 24 last.

Nagu mujal, nii ka Donati vabrikus töötati varahommikust hilisõhtuni. Sellele ajale oli iseloomulik laste tööjõu ulatuslik kasutamine. Töötasu oli neil väga minimaalne ning tööpäev kestis samuti varavalgest hilisõhtuni. Ekslik oleks seda varakapitalistlikku perioodi seostada ainult kasu tagaajamisega.

Heaks näiteks selles osas oli Ülemiste paberivabriku omanik Donat, kes oli pidevalt uusi lahendusi ja võimalusi otsiv inimene ning seetõttu on loogiline, et ta püüdis ettevõttesse tuua kõige paremaid ja moodsamaid seadmeid. Nii otsustati vahepeal teenitud kasu ning uute võlgade abil tellida Prantsuse firmalt Sandford & Varell moodne paberimasin, mis 1843. aastal kohale saabus. Kohe pärast masina käivitamist paranes paberivabriku toodang tunduvalt.

Raad keeras vabriku vee kinni

Paraku tekkisid Donatil 1845. aastal raskused raega Ülemiste järvest saadava vee pärast seoses linna tolleaegse veevarustuse ümberehitusega. Põhjendades vee vähesusega suvekuudel, suleti lüüsid 1845. aasta juunist oktoobrini täielikult.

Uue paberimasina ostuga suurenes Donati võlakoorem oluliselt. Kuhjunud raskustest koormatuna suri ta 1847. aastal. Paberivabrik määrati võlgade katteks müüki ja selle omandas 1849. aastal Donati ärikaaslane Georg Eggers 28 100 hõberubla eest.

Veevähesuse tõttu lasi Eggers veel teise aurumasina üles seada. Vabrik töötas küllaltki edukalt, ent 1851. aastal suri ootamatult vabriku omanik ja paberivabrik läks rendile paberimeister Peeter Verrevsoni kätte. Tema juhtimisel töötas vabrik ligi kolm aastakümmet.

Loe veel

Verrevson, erinevalt Donatist ja Eggersist, ei olnud huvitatud vabriku tehnilisest täiendamisest, vaid püüdis võimalikult ökonoomselt ja endale kasulikult majandada. Sel ajal vananesid oluliselt Ülemiste paberivabriku seadmed, samal ajal kui kõikjal Venemaal läks paberitööstus üle uuele tehnikale. Ülemiste paberivabrik jäi tootlikkuse poolest kõvasti maha Venemaa keskmisest tasemest.

1879. aastal müüsid Eggersi päranduse hooldajad paberivabriku edasi A. Parrisonile. See omakorda müüs 1881. aasta kevadel vabriku edasi A. Hradezile.

Ülemiste paberivabriku konkurentsivõime järjest vähenes. Grupp Tallinna ettevõtlikke kodanikke, kelle eesotsas oli Ernst Osse, otsustas rajada Ülemiste paberivabriku asemele tselluloosivabriku. See teema aga väärib tulevikus omaette tutvustamist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare