Sabaga tähed käituvad anekdootlikult
Läheks vaja miljardeid komeete, et kokku panna üks maakera. Kuid ometi teeb see nääpsuke ilma. Kui Ameerika automaatjaam Deep Impact saatis 4. juulil komeedi Tempel 1 pihta pesumasinasuuruse 370 kilo kaaluva vasksondi, võib seda pidada ka kättemaksuks komeetide sugukonnale. On ju nemad seni karistamatult Maad jahtinud. Pihta on saanud küll vähesed. Enne tuleb ära oodata sada Kaali meteoriiti, kui üks komeet Maad tabab. Ent paljud teadlased arvavad, et 65 miljonit aastat tagasi vallandas dinosauruste väljasuremise just nimelt komeet, mis praeguse Mehhiko alal vastu maad paiskus.
Kaetud puudrikihiga
Komeet on väike astronoomiline objekt, mis on sarnane kivist asteroidiga, ent koosneb suuresti jääst – külmunud veest, süsihappegaasist ja metaanist, mis segatud meteoorse tolmu ja kividega. Sageli nimetatakse neid poristeks lumepallideks. Kuid kui komeet koosneb suuresti jääst, millest see siis koosneb?
Tempel 1 on paraja suurusega, 4 kilomeetrit lai ja 14 pikk. Ning asub meile lähedal, kõigest 413 miljoni kilomeetri kaugusel. Kokkupõrke eesmärk oli analüüsida gaasi- ja tolmupilve, mis plahvatuses vallandub, et saada teada komeedi struktuuri. Deep Impact asus plahvatuse ajal komeedist 500 kilomeetri kaugusel ning selle pardal on avakosmosesse seni viiduist suurim teleskoop. Deep Impact ise sai sündmust jälgida vaid 13 minuti jooksul. See jättis ka maapealsetele teleskoopidele võimalusi.
Kuid mida saadi siis komeedist teada, mida enne ei teatud? Kui Deep Impact startis, teati komeedi läbimõõtu vaid 50-protsendilise täpsusega. Nüüd on selle tuuma läbimõõt teada mõnesajameetrise täpsusega. Komeedist sai hulga pilte. Viimase võtte tegi kokkupõrkaja kolm sekundit enne põrget. Kokkupõrkel muutus komeet kaks tähesuurust heledamaks. Ka komeedilt lähtuv röntgenkiirgus muutus kokkupõrkel eredamaks.
Ja seda ei näinud Maal üksnes profid, vaid ka amatöörastronoomid. Vallandus kümneid tuhandeid tonne ainet, piisavalt selleks, et matta jalgpalliväljak kümnemeetrise kihi alla. See tolm oli peenem, kui arvata võis. Ja sestap ka tekkinud pilv suurem kui arvati. Nii et komeedi pinnakate sarnaneb rohkem talgipuudriga kui rannaliivaga. Pole siis ime, et komeedi pind peegeldab tagasi vaid paar protsenti päikesevalgusest. Ja tolmukord komeedil on nii paks, et kokkupõrkel komeedi tahke sisuni arvatavasti ei jõutudki. Tolmukihti jäi paarisajameetrise läbimõõduga kraater.
Pärast põrget nähti kahte sähvatust, mis võisid tekkida aine kuumenemisest tuhandete kraadideni. Ja põrke eel tehtud piltidelt saavad geoloogid näha, kuidas komeeti on pommitanud teised väikesed taevakehad.
Teadlased töötlevad veel andmeid, et neist tuletada, kuidas kokkupõrkel üles paisatud aine komeedi ümber segunes ja kuidas löögi mõju taltus. Kõige üllatavam tulemus oli, et nii lumepall see Tempel 1 ka ei ole, kui arvati. Komeete on peetud Maa veega varustajateks, mis tõid meie planeedi algaegadel universumi avarustest siia vett kokku. Kuid infrapunase kiirguse mõõtmised näitasid pilves vaid õrna märki veest, süsihappegaasist ja ammoniaagist.
Ennustamatud tulnukad
Kust komeedid tulevad? Juba vaadeldud komeetide taastulekut võib ennustada juhul, kui nad on “perioodilised”, teisisõnu, kui nende tiirlemisperiood ei ole liiga pikk, näiteks mitte üle 100–200 aasta. Perioodilised komeedid liiguvad päikesesüsteemi sisepiirkonnas. Kõik vanaaja perioodilised komeedid on kadunud, lagunenud gaasiks, tolmuks ja meteoorseteks kivideks. Kuid tükkideks murenevate komeetide asemele saabub meie päikesesüsteemi siinsetesse piirkondadesse üha uusi komeete. Enamik neist vaid korraks, tulles päikesesüsteemi äärealadelt, tuhat koda kaugemalt kui Neptuun.
Mõne neist koolutab planeetide külgetõmbejõud perioodilisele trajektoorile. Jupiter mängib siin suurimat rolli. Uute komeetide esmane ilmumine on ennustamatu.
Nõnda siis tulevad komeedid päikesüsteemi maailma äärelt, valgusaasta kauguselt. Ernst Öpik oli esimene, kes selle hüpoteesiga lagedale tuli. “Planeetide piirkond komeedisfääri sees on meie maakera pindalaga võrreldes otsekui pisike küla,” kirjutas ta. Öpiku 1932. aasta ideed täiendas ja täpsustas 1950. aastal Hollandi astronoom Jan Oort ja nõnda kannab päikesesüsteemi justkui kontrolliv ja ähvardav sfääriline kilp Öpik-Oorti pilve nime.
Öpik-Oorti pilv on ammendamatu komeediallikas, kus võib hulpida miljoneid komeete. See on ühe tähtedevahelise udukogu jäänus, mis jäi alles, kui udu viie miljardi aasta eest kokku varises ning moodustas Päikese ja planeedid. Nõnda on sealt pärit komeedid kui saadikud meie päikesesüsteemi alg-aegadest.
Ainehulk komeedi sabas on väga väike ega vasta tema näivale suurusele. See on “nähtav eimiski”, mida me komeedist näemegi. Ja mille Päikeselt puhuv elementaarosakeste tuul sellest eemale kallutab. “Maailmas ei mõõdeta keha tähtsust tema suurusega, vaid osaga, mida tema või temasarnane keha etendab looduses,” kirjutas Öpik meteooridest. Mis kehtib ka komeetide kohta.
Eriti kehtib see astroloogide silmis. Kui Shoemaker-Levy komeet 1994. aasta juulis vastu Jupiteri puruks lendas, ennustati sellest sündmusest maailma hukku. Nüüd nõudis Vene tulevikuennustaja Marina Bai NASA-lt 300 miljonit dollarit kahjutasu, kuna organiseeritud kokkupõrge ajab kõik tema ennustused uppi.
Komeedid tõid vee
Komeet on väike astronoomiline objekt, mis sarnaneb asteroidiga, ent koosneb suuresti jääst – külmunud veest, süsihappegaasist ja metaanist, mis segatud meteoorse tolmu ja kividega. Sageli nimetatakse neid poristeks lumepallideks. Komeete peetakse veekandjateks, mis tõid äsjatekkinud Maale selle eluks tähtsa vedeliku.
Suured komeedid
Vaid vähesed komeedid saavad suure tähelepanu osaliseks. Enamikku palja silmaga ei näe. Hyakutake ilmus 1996. aastal, Hale-Bopp 1997. aastal. Viimane tõukas enesetapule 39 USA Heavens Gate´i nimelise kultusrühmituse liiget. 21. sajand pole veel suurte komeetide saabumist näinud. Kuid uute komeetide ilmumine on ennustamatu.
Kuulsaim suurtest komeetidest on Halley komeet. Seda uurides jõudis Edmond Halley 1700. aastal järeldusele, et eelnenud 200 aasta jooksul kolm korda nähtud sabatähed on üks ja seesama komeet. Halley komeedi nägemisest on kirjutatud 240. aastal enne meie aega. Kuid selle hiilgavamad ajad on möödas. Viimati nähti komeeti 1986. aastal, siis käis seda uurimas ka kuus kosmosesondi. 1910. aastal läbis Maa Halley saba, milles on teadaolevalt ka mürgiseid gaase. Osa ajakirjandust külvas paanikat.
Halley 1066. aasta tulekul sai Inglise kuningas Harold II Hastinsi lahingus surma. Tulek 12 a enne meie aega võib olla seotud piibli Petlemma tähe süttimisega. Halley naaseb 2061. aastal.
