Ajaloolane Magnus Ilmjärv tõestab Saksamaa arhiividokumentide põhjal, et Eesti sõjaväeluure tegi 1930. aastate lõpul koostööd Saksa sõjaväeluure Abwehriga.

“Tuleks lõpetada jutt, et Eesti luure ei teinud Abwehriga koostööd,” ütles ajaloolane Magnus Ilmjärv, kes esineb täna ajaloolaste ümarlaual “Alternatiivsed ajalookäsitlused” Tallinna ülikoolis. “Väikeriigi luure ei saa tõhusalt töötada, kui ta ei ole seotud mõne suurema riigi luurega ja kuni 1935.–1936. aastani oli Eesti välisluure seotud Poolaga, kes saatis Eesti kaudu agente Venemaale,” lausus ta.

Ilmjärv vaidleb vastu läinud laupäevases Postimehes ilmunud väidetele, et tema “Hääletus alistumises” on tuginetud Saksamaaga koostööle viidates vaid NKVD materjalidele, mis ei ole aga usaldusväärsed.

Ilmjärvel on Saksamaa arhiividokument 1939. aasta 23. jaanuarist, kus täpselt kirjeldatakse, kuidas Eestis korraldati Vene mereväeside jälgimist ning kuhu olid jälgimisseadmed paigaldatud – Narva, Petseri, Tallinn, Haapsalu, Peipsi järv jt. Abwehri dokumendis on loetletud ka eestlastest luurajate nimed, kes olid otseselt luuretegevusega seotud: kapten Rosimannus, kapten Piigert ja kapten Kalmus.

“Need on väiksemad tegelased, kuid koostööle panid aluse 1935.–1936. aastal Eesti sõjaväeluure juht Richard Masing ja Abwehri juht Wilhelm Canaris,” väitis Ilmjärv. Ta jättis õhku küsimuse, kas see oli juhus, et Eesti ja Saksa sõjaväeluure koostöö algas samal ajal, kui Poola ja Eesti samasisuline ühistegevus lõppes.

Teine dokument pärineb 1940. aasta 10. jaanuarist, kui Eestis ning mujal Baltikumis on juba Vene sõjaväebaasid. Selles analüüsitakse Läti, Leedu, Eesti ja Soome luureorganite tegevust. “Eesti ja Soome puhul tõdetakse, et nende luurete tegevust pole Saksamaal täheldatud ja ka Läti luure ei ole Saksamaa suhtes erilist aktiivsust üles näidanud. Leedu aga on arendanud Saksamaa vastast luuretegevust ning Saksamaal on sisse kukkunud 45 Leedu agenti,” tutvustas Ilmjärv Saksamaa arhiividokumenti. “Doku-mendis  imestatakse, kuidas väike Leedu on suutnud üleval pidada nii ulatuslikku Saksamaa-vastast luuretegevust, ning küsitakse, kas selle taga pole mõni nn suur peremees, kellel on ka suur rahakott – tegelikult on teada, et Leedu tegi aktiivset koostööd Nõukogude Liidu sõjaväeluurega ja seda juba alates 1920. aastate keskpaigast,” ütles ajaloolane.

Samas dokumendis väidetakse, et Eesti on andnud Abwehrile väärtuslikke andmeid Nõukogude Liidu sõjaväe kohta ja koostöö oli viimastel aastatel väga hea olnud. Teisalt tõdetakse, et pärast baaside lepingut on Saksamaal põhjust kahelda, kas Eesti sõjaväeluure pole Nõukogude Liidu luure käsutusse rakendatud.

Väikse ringi otsused

“Saksamaa oli eesti rahva enamiku arvates 1930. aastate lõpus ikkagi vaenlane number üks. Välis- ja kaitsepoliitiline orientat-sioon Saksamaale oli teatud sõjaväelaste ja poliitikute orien-tatsioon. Koostöö riigiga, keda enamik rahvast pidas vaenlaseks, ei vastanud kindlasti Eesti rahvuslikele huvidele,” lausus Ilmjärv. “Suhtumine Saksamaasse ja sakslastesse muutus alles pärast 1941. aasta juuniküüditamist.”

Ilmjärv lisas, et samas ei ole õige seda luurealast koostööd eitada ainult seepärast, et tä-nane Vene propaganda üritab selle abil Eesti ajalugu mustades värvides kujutada. Samal ajal ei ole ta nõus väidetega, et ka kõik ajalootööd Nõukogude ajast või ka praegusel Venemaal oleksid täis ainult valet. “Ka neis töödes on õigeid seisukohti,” lausus ta.

Ilmjärve “Hääletu alistumine” ilmub aga peagi teises, parandatud ja täiendatud trükis.