Salapärased hääled presidendilossis
Nüüd on siis mõlemad halloweenid jumala abiga üle elatud. Ameerika kalendri järgi on see kole päev 30. oktoobril, aga tiblad pidasid seda püha 7. novembril, vene kalendri järgi. Kui ameeriklased hirmutasid inimesi akendele asetatud hirmsate kõrvitsatega, siis tiblad tõid 7. novembril Kremlist välja Brezhnevi, upitasid ta Lenini surnukirstust meisterdatud tribüünile ja käskisid kõigil rahulikel kodanikel kollist mööda marssida, et jube oleks ja rahvas hirmu käes väriseks. Panid vanamehele veel põleva küünla suhu, nii et Brezhnevi ninaaukudest ning silmakoobastest põrgulikku valgust kumas... Oi, kole oli! Ja nagu sellest oleks veel vähe, hirmust lõdisevatel inimestel kästi kanda käes surnute pilte – Lenin, Marx, Engels – kõik ammu koolnud ja täitsa mädand!
Eks Eestis püüti ka seda halloweeni kommet sisse seada, Moskvast anti karm käsk, et iga aasta 7. novembril tuleb inimesi koleda näoga mehe näitamisega hirmutada. Eks siis kohalikud tallalakkujad üritasid tibladele meelt mööda olla, tõid inimestele näha Karl Vaino ja teisi peletisi, aga peale päris pisikeste laste ei kartnud neid elukaid siiski keegi, sest kõik teadsid – ega nad seal ülevalt alla ei pääse ja midagi paha ei tee, tuleb lihtsalt silmad kinni panna ja sedasi tribüünist mööda minna, siis on kõik korras.
Ja samamoodi on nüüd nende ameerika kõrvitsatega – eestlasel pole ka nende ees vähimatki hirmu. Kõik teavad, et kõrvits on tegelikult hüva roog, mis tast peljata. Võta küünal seest välja ja söö, sest sisu on hea! Täpselt nagu kõik omal ajal teadsid, et tiblade aegne tribüüni-hernehirmutis Arnold Rüütel on jõledast välimusest hoolimata hella südamega mees, keda pole vaja põrmugi peljata. Kõrvitsast teeb eestlane salati, Rüütlist presidendi.
Ta ilmub keskööl... Rüütli lossist tuligi mulle hiljuti telefonikõne. Helistas Ingrid Rüütel. Proua oli kole erutatud ja väitis, et lossis kummitab.
Sõitsin siis Kadriorgu, ehkki ei uskunud hästi seda tondijuttu. Aga noh, kui naisterahval on hirm, eks tuleb siis teda rahustamas käia. Paningi kohe pliidile poti suhkruveega keema, et seda siis pärast Rüütli-maadamile supilusikaga sisse andma hakata. Proua Rüütel aga muudkui murdis ahastades käsi ja kõneles:
“Oh sa issanda vägi jah, igal öösel, täpselt kell kaksteist see algab! Keegi kobistab majas, sahistab ja klõbistab, küllap mängib oma kontidel orelit! Mina kardan, et see on endine president Vares, kes end omal ajal lossi vannitoas maha lasi! Ui, see oleks kole! Vares oli ju ametilt naistearst, ma kardan, et ta tuleb järsku öösel mu voodi juurde, tõstab mul öösärgi saba üles ja vaatab mind oma külmade koolnusõrmedega läbi! Ei julge enam magadagi ja kogu aeg on kolm paari dressipükse igaks juhuks jalas!”
“Noh, uurime seda asja!” ütlesin mina ja tegin endale diivanile aseme. Pikutasin seal, tuletasin meelde noorust, mil sai sageli selle diivani peal magatud, kui ma ööseks Pätsi juurde jäin, ja hakkasin juba tukkuma jääma, kui järsku kell lõi. Kaksteist! Ja täpselt samal hetkel hakkas presidendi kabinetis kostma hääli. Keegi liikus seal tõepoolest! Kas tõesti kurjavaimu Vares? Hiilisin lähemale ja lõin ukse kepiga valla.
Kirjutuslaua taga istus Lennart Meri, hõbedane sära silmis.
“Armas taevas, mida sina siin teed!” küsisin mina. “Miks sa kooserdad öösel ringi? Miks ma ei puhka rahus, nagu seadus ette näeb?”
“Oh, Ivan, mu truu sõber!” ohkas Meri. “Ma ei saa puhata! Keegi peab ju presidendi töö ära tegema! Niimoodi ma siis hiilingi igal öösel oma vanasse kabinetti, istun oma vanasse tooli ja muudkui kirjutan, valmistan ette dokumente ja kõnesid. Pealegi on siia lossi jäänud maha minu ustavaid alluvaid, keda Arnold Rüütel sunnib praegu köögis töötama ning tuha seest herneid otsima! Mina pühin öösel pisaraid nende määrdunud põskedelt ja õmblen koos hiirtega kleite, millega mu vaesed tuhkatriinud saavad minna 24. veebruari vastuvõtule! Ning kui kõik toimetused on tehtud, õnnistan ma veel kord seda maja, tõmban selga kure naha ning lendan kimedalt kluugutades aknast välja, et järgmisel öösel tagasi tulla ja oma tööd jätkata!”
“Ole tänatud, õilis hing, et sa sedasi Eestimaa eest hoolt kannad!” ütlesin mina. “Ära muretse, minu suu jääb lukku, ma ei reeda kellelegi sinu saladust! Tööta rahus!”
Ning ma kummardasin sügavalt haldja ees ning sulgesin ukse. Aga proua Rüütlile ütlesin ma hommikul, et see kummitaja on tõepoolest surnud naistearst Vares, valge kittel seljas ja kummikindad käes, ning käskisin kabinetist eemale hoida, kui elu armas.
