Salapärasest veoautost palestiinlaste kättemaksuni
Kümme aastat tagasi oli pea igal asjast huvitatul oma vandenõuteooria selle kohta, mis Estonia ikkagi põhja viis. Legendid on visad kaduma ning tänaseni ümbritseb nii huku põhjusi kui ka neid esialgu pääsenuks kuulutatuid, kes siiski kaduma jäid, saladuseloor.
Uudisteagentuuri BNS ajakirjanikud meenutavad, et kohe katastroofi järel levis kaks versiooni: kokkupõrge Vene allveelaevaga või pommiplahvatus. Kaks päeva pärast katastroofi vahendas agentuur ETA uudise (küll küsimärgiga) pealkirja all ”Estonia katastroof – Venemaa kommunistliku grupi tapatöö?”
Kollasem ajakirjandus nägi huku põhjustena muu hulgas (jumal teab kelle) soovi Eesti ja Rootsi riik omavahel tülli ajada, Eestit annekteerimiseks ette valmistada, Eesti mainet rahvusvaheliselt kahjustada ning lääneriikide viha Venemaa tollasele presidendile Jeltsinile kaela tõmmata. Kahtlustustest ei pääsenud ka Eesti kaitsejõudude rajaja Aleksander Einseln: Saksa ajakirja Spiegel vandenõuteoreetikud nägid just temas isikut, kes Estonia põhja lasi.
Erukindral lasi laeva põhja
Salajane sõjatehnika
Arterile antud intervjuus märgib Einseln, et Spiegeli allikad olla leidnud infot, otsekui sisaldanuks Estonia last muuhulgas ka sõjatehnikat, mis erukindrali juhatusel Venemaalt Ameerikasse jõudma pidi.
Siis aga saanud rootslased plaanile jälile ning oma naha päästmiseks Einseln Estonia luugid avada lasigi. Samas kaldub ka tema arvama, et uurimine oli erapoolik ning laeval leidus midagi, mida iga hinna eest varjata tuli.
Rahvaluuleteadur Eda Kalmre on leidnud Estoniaga seotud müüte uurides legende, mis oma värvikuselt muinasjuttudele silmad ette annavad. ”Laevahukust kui karistusest jumalavastalisuse eest või Russalka deemonlikust mõjust räägiti nagu enesestmõistetavatest asjadest,” kirjutab ta oma uurimuses.
Süüdistused ajakirjanduses
Ebapädev meeskond
Kiired olid eeskätt välisajakirjanduselt tulema ka süüdistused meeskonna ebakompetentsuse kohta. Veel üheksa aastat pärast laevahukku teatas Rootsi mere-ohutusdirektor Bengt-Erik Stenmark, et katastroof oleks võinud olla välditav: mõni tund enne Estonia viimast reisi inspekteerisid laeva kaks Rootsi mereinspektorit, kes leidsid sealt 14 puudust.
Vastuseid küsimusele, miks Estonia ikkagi hukkus, otsitakse veel õnnetu armastuse sünnitatud kättemaksust, teele ette jäänud vaalast või väikesest allveelaevast. Võimalikke versioone heietavad inimesed veel majanduskuriteo teemadel. Neist enim tähelepanu pälvib Estline’i väidetav kindlustuspettus.
Pääsenuks tunnistatud
meeskonnaliikmed kadusid
Mitu meeskonnaliiget on uurijaile kinnitanud, et nägid kapten Pihti viimati vahetult enne laeva põhjaminekut vasakul pardal päästepaati vette laskmas. Avo Pihti abikaasa on aastaid võidelnud võimaluse eest, et kaptenit elusaks peetaks ning otsitaks. Kapteni surnukeha pole leitud, samas võimaldanuks päästevest selle kindlasti veepinnale tõsta.
Oma väidetavalt pääsenud abikaasale Lembit Leigerile läks mõni päev pärast katastroofi lennukile vastu ka Kairi Leiger. ”Sain (kapten Erich Moigi sugulaste kaudu – toim) teate, et mingit erilennukit pääsenutega ei tule, et tuleb SAS-i tavaline reisilennuk ning selles on ka minu abikaasa,” räägib ta intervjuus Enno Tammerile ja Eesti Päevalehele. ”Põhjendanud ega selgitanud pole keegi.”
Aastaid ei vandunud alla ka tantsijatest kaksikõdede Hannely ja Hanka-Hannika Veide vanemad Ülo ja Aino, kes mäletavad hukule järgnenud aastast mitut seletamatut vahejuhtumit. Kõigepealt väideti vanematele ja vennale Punasest Ristist, et neiud on seal, edasi tuli aga vaikus.
Oma seletus juhtunule võib olla igaühel ning anonüümsed netikommentaarid annavad võimaluse seda segamatult esitada. Märgusõna all ”mees metsast” kirjutas keegi Delfis 2004. aasta augustis:
”Töötasin laevahuku eelsel päeval vöörirambil terve päeva. Selle eest on ka rahad saadud, aga ega keegi intervjuud küsinud ju pole. Tegelik olukord tõesti kedagi ei huvitanud!” H.E.
