«Bagdadis pole praegu tsiviillennundust. Sõitsime USA dessantlennukiga, millega veeti parajasti sõdureid Bagdadi,» meenutas Sarnet enda jaoks uut kogemust. Lennuväljalt tuli kesklinna sõita konvoi saatel, kuulivest seljas ja kiiver peas.

«Meie sõitsime tavalises mikrobussis, saatjaks sõjaväe maastikuauto, mis rünnaku puhul pidanuks võitlusse jääma,» ütles Sarnet, kes õnneks jõudis vahejuhtumiteta hotelli.

«Teadsin, et Iraagi-sõiduga seondub oht. Aga olukord polnud nii hull, kui meil uudistest näha on,» rääkis Sarnet. «Päris relvadega kohalikud ikka tänaval ringi ei käi. Bagdadis on väga vähe purustusi, kui võrrelda seda Belgradiga, kus ma mõni aasta tagasi käisin. Meie uudistest võiks küll jääda mulje, nagu oleks purustused suured. Linn on enamasti terve.»

Kahest päevast Iraagis jäi muidugi väheseks, et kõike huvipakkuvat näha. Pingeline seminar konverentsikeskuses võttis suurema osa ajast. Üks ekskursioon siiski tehti - laupäeva hommikul enne seminari algust viidi külalised Saddami uhket paleedekompleksi vaatama. «Nägime, kuidas ta elas. Mul oli võimalus isegi Saddami troonil istuda. Proovisin, kas on paras ja kas sobiks selline amet. Aga ei sobinud - troon oli minu mõõtmete jaoks ikka liiga suur tehtud. Võib-olla nii peabki,» lausus Sarnet.

«Ajutise valitsuse ministrid on haritud ja nende seisukoht on: umbes 90 protsenti rahvast tahaks normaalselt elama hakata,» ütles Sarnet. «Olukord Iraagis jättis mulle palju positiivsema mulje, kui ma sinna minnes arvasin.»

Sarneti ettekande teemaks Iraagis oli erastamine, ja seda Eesti eduka näite varal. Sarneti hinnangul on iraaklastel erastamise vastu suur huvi ja samad hirmud, mis meil Eestis. Peamised mured: ega liiga palju vara välismaalaste kätte satu, ja kas töökohad jäävad inimestele pärast erastamist alles. Iraagis võib erastamisele minna kuni 200 riigiettevõtet.