Sea hing lahkus kaamerate silme all
Kuidas käib seatapmine Võrumaa moodi? Samal ajal, kui Võru maavanem Mait Klaassen ajakirjanikele liigutavalt kõneles, kuidas ta omal ajal loomaarstiametit pidades tuhandeid loomi, sealhulgas sigu taevariiki saatis ja iga kord nende hinge käest andeks palus, soojendasid Haanja mehed suurtes plekktünnides vett.
“Ku vesi nakkas näpu külge, sis om hää,” lasi Agu Aasa kuuma vett sõrme peale niriseda ja seletas, et suuremalt sealt harjaste mahavõtmiseks peab vesi olema 68–70-kraadine, noorema sea puhul saab hakkama ka 65-kraadisega.
Seatapumeeskond – “tsuskaja” ehk pealik Agu Aasa, Agu Hollo ja Hans Hollo – võttis hinge alla ka “metsakohinat” – enne seatappu tuleb alati võtta, et sea peale süda täis läheks ja teda kergema südamega tappa saaks.
Jõuluvana tegi seale lõpu
“Parem on, kui siga ei kisa. Aga sigadel on iseloom nagu inimestel, mõni röögib vähem, mõni rohkem,” kommenteeris kõrvalt tööd vaatama tulnud Mait Klaassen. Ämma-äia pool tuleb maavanemal siiamaani enne jõule käed veriseks teha.
Siga kisas küll. Sai väga hästi aru, mida temaga teha tahetakse. Umbes 120-kilone orikas oli põrsana toodud Agu Hollo Hartsmäe talust, Tamula Tallides oli loom peamiselt laste silmarõõmuks.
Agu Aasa, keda sõbrad ja külarahvas Jõuluvanaks kutsuvad, haaras seast, minut sebimist ja seaga oli asi ühel pool. Hakati verd välja laskma.
Agu Aasa rääkis huvilistele, et ega temal endal ühtegi siga kodus polegi, mis siis, et ta elab Tsiamäe-nimelises külas. Aga et seatapjaid on pärast aastatepikkust seatapukeeldu (kodus tapetud looma liha müüa ei tohi) väga väheks jäänud, siis tuleb Aasal koos Agu Holloga iga nädal mõnes talus siga tapmas käia. Lisaks on meeste õlul ühistu sigade hingede taevariiki saatmine.
Agu Hollo on küll seapidaja, tema kasvatab nn ökosigu. 30 looma jalutavad vabalt talu maadel ringi, ka talvel. Jumal teab mis valemiga, aga riigiametnikud on välja arvestanud, et ta tohib pidada täpselt kuus siga hektari kohta. Sead söövad mahekartuleid, vilja ja heinajahu. Mingeid “elemente” ega toidulisandeid Hollo neile ei anna. Ütleb: “Ma olõ’i nii rikas, et ummi eläjit tappa naidõ mürkega!”
Sea harjased võtsid profid maha välgukiirusel. Haanja meestele tuli appi tuntud Võrumaa laulik ja talumees Pulga Jaan. Ta kiitis, et kuuma veega harjaste lahtileotamine ongi kõige õigem. “Ma olõ nii intelligent, tunnõ tuu õkvalt kamara maidsest är, ku karv om leeklambiga võetu!” seletas ta.
Kui rümpa tükeldama hakati, siis sai kuulda õpetlikku loengut sea hinge- ja suguelust. Lektor oli sigade kunstlik seemendaja ja konsulent Kaie Järveots. Tema jutust selgus, et siga ei taha löömist ja kasvatab parima liha, kui pääseb vahel õue tuhnima.
Enne tapmist tuleb aga seale kõrva kallata teelusikatäis viina – siis saab tõeliselt stressivaba
liha: siga on lõtv ja teda on kerge tappa.
Kui Kaie Järveots omal ajal zootehnikuks õppis, õpetas teda Mait Klaasseni isa. Vana Klaassen rääkis loengus noortele tütarlastele: “Kui mehele lähete ja mees haigeks jääb, siis ravige teda nagu kulti. Kui ise jääte, siis mõelge, et olete emis!” Sea ja inimeste elundite sarnasusel on tõepõhi all.
Seatapmine loomulik asi
Seatapuseminaril sai ka täpselt teada, milline talv tänavu tuleb: Rõuge talunik ja matkagiid Jaan Allas ennustas seapõrna pealt ilma. Allas rääkis, et seapõrna on ilmaennustuseks kasutatud aastasadu, ennustajad olid põhiliselt seatapjad. Põrn näitavat selle kandi ilma, kust siga pärit on. Võrumaal on seega loota, et jõuluks tuleb lumi maha ja püsib seal märtsikuuni. Siis on nädal musta maad ja siis tuleb lumi jällegi maha. Kevad tuleb hilja ja äkki.
Ennustamise ja loengute ajal tegid naised köögis valmis verekoogid, praadisid maksa ja keetsid rupskisuppi. Kõige esimesena said head-paremat maitsta raske töö tegijad. Pulga Jaan pidas meestele ka lauakõne,
milles kiitis, kui hea ja kuulekas siga oli olnud.
Seatapuseminari üks korraldajatest, turismikonsultant Aigar Piho seletas, et ettevõtmise üks eesmärk oli pealinna rahvale teada anda, et seatapmine on täiesti loomulik asi ja seda ei tohiks keelata, nagu seda praegu Belgias tehakse. Teiselt poolt oli tema soov tunnustada neid väheseid seatapjaid, kes on veel alles jäänud. “Tänapäeva seadused on väga linnakesksed. Nii hävivad aga vanad traditsioonid ja ükskord tuleb hetk, kui me enam siga tappa ei mõistagi,” hoiatas ta.
