Seadusemuudatus paneb inimesed prügi sorteerima
Mullu kevadel tellis Tartu linnavalitsus ühe arvamusuuringu, mille tulemused paljusid ametnikke tõsiselt jahmatasid. Küsitlus uuris seda, kas linnarahvas oleks valmis prügi enne selle äraviskamist sorteerima, nii et prügimäele ei satuks seda, mis loodusele ohtlik või mida taaskasutada saab. Vaid vähesed arvamusuuringud on andnud Eestis nii üksmeelse vastuse. Et prügi sorteerimine on vajalik, sellega nõustus tervelt 94 protsenti vastanuist ning 83 protsenti lubas, et on edaspidi valmis prügi sorteerimisega tegelema.
Kui aga vaadata seda, kuidas on lood tegelikkuses, avaneb hoopis teistsugune pilt. Küsitletud tartlastest vaid neljandik väitis end ka tegelikkuses prahti sorteerivat. Selleks tarbeks on Tartus Tähe tänaval avatud sorteeritud jäätmete vastuvõtupunkt, ka on linnas üleval mõnikümmend konteinerit plasti, klaasi, paberi ja metalli jaoks. Tartu jäätmekäitlusfirma SEB jäätmekäitlusosakonna juhataja Lembit Peetso hinnangul sorteeritakse ja läheb taaskasutusse vaid 3-5 protsenti linna olmejäätmetest. Kõik, mis sorteerimata - plastist ja toidujäänustest kuni mürgiseid aineid sisaldavate ravimite ja televiisoriteni – jääb tavalistele prügimägedele, kui just asotsiaalid neid kokku ei korja. Kokku tekib Eestis olmejäätmeid aastas 500 tuhat tonni, seega üle kolmesaja kilo elaniku kohta.
Jäätmete sorteerimisega on kommunaalameti toel katset teinud ka mitmed Tallinna jäätmekäitlejad. Paraku on see nii mõnegi firma jaoks pealinnas lõppenud farsiga. Näiteks Ragn-Sellsi turundusjuht Margus Vets ütles, et nende firma otsustas sorteerimiskonteinerite pidamisest loobuda, sest konteinereisse loobiti igasugust prügi, neid varastati ja pandi põlema.
Vets lisas, et kui näiteks paberikonteinerisse visatakse kott toidujäätmetega, muutub kogu kasti sisu kasutuskõlbmatuks. Vetsi hinnangul takistab jäätmemajanduse arengut üldse Eestis inimese vähene keskkonnateadlikkus.
Tartus korraldatud arvamusuuring räägib aga teist keelt: inimesed oleksid justkui valmis prahti sorteerima, kui neil selleks vaid mugavad tingimused loodaks ning kui see ka majanduslikult kasulik oleks.
1. septembrist jõustus Eestis uus prügilaeeskiri ning prügivedu hakkab muutuma järjest kallimaks. Keskkonnaministeerium jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek loodab, et kallinevad hinnad motiveerivad inimesi tulevikus rohkem oma rämpsu sorteerima, sest sorditud prügi vedu on kas tasuta või lihtsalt odavam.
Prügist väljasorteeritaval toorainel on terve rida kasutusvõimalusi: paberist tehakse vihikuid ja tualettpaberit, klaas läheb Järvakandi klaasitehasesse, plastpudelitest tehakse helbeid, mis viiakse Eestist välja tehastesse, kes toodavad sellest isolatsioonimaterjale, klaasvatti ja muid sünteetilisi kiude.
See, kui positiivselt inimesed prügi sorteerimisse suhtuvad, kui neile selleks vaid mugavad tingimused luua, on üllatanud paljusid Euroopa riike. Saksamaal tehti prügi sorteerimisega algust 1990. aastal. Siis loodi "Der Grüne Punkt´i" süsteem, mis nõuab prügi jagamist seitsmeks osaks, eraldatakse paber, metall, biojäätmed, pakendid ning neli erinevat värvi klaasi. See ajalehe "The Financial Times" poolt irooniliselt "maailma kõige keerulisemaks" ristitud jäätmekäitlussüsteem on osutunud üllatavalt edukaks: täna sorteerib prügi igast kümnest sakslasest üheksa ning tänaseks on süsteemiga liitunud juba 11 riiki. Ettevalmistusi teevad ka Ungari ja Läti.
Eesti keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eegi sõnul Eesti "Der Grüne Punktiga" lähiajal liituda ei plaani, sest süsteemi halduskulud on liialt suured.
Ka on Eesti keskkonnategelaste jõud olnud peamiselt koondatud sellele, kuidas tulla toime Ida-Virumaal tekkiva reostusega. Sealne energeetika- ja mäetööstus annab Eestis tekkivate jäätmete kogumahust enam kui neli viiendikku ning selle taustal võib euroopalik prügisorteerimine tõesti esialgu luksusena tunduda.
Külli-Riin Tigasson
