Seenemehed üllitavad aegade põhjalikema seeneteatmiku
Olgugi et Eestis on aegade jooksul ilmunud mitu seeneteatmikku, jõuab aprilli lõpus poodidesse seni kõige põhjalikum seenerühmade ja kasvukohatüüpide piltmääraja “400 Eesti seent. Seenestaja taskuraamat”. Üks raamatu autoreid Kuulo Kalamees ütleb, et seeneteatmiku koostamine on tal mõttes liikunud vähemalt viimased paarkümmend aastat, kuid seni oli mõtte teokssaamist takistanud värvipiltide halb trükikvaliteet, ent ilma heade piltideta polnuks seeneraamat mõeldav. “Originaalis oli meil küll piisavalt häid seeneakvarelle, kuid kahjuks puudusid meil just head slaidid.”
Raamatu kokku pannud mükoloog Kuulo Kalamees ja fotode autor, harrastusmükoloog Vello Liiv on teatmikku ette valmistanud viis aastat, viimased kaks on kulunud idee teostamisele ja sellest omakorda pool aastat on kuuldavasti elatud suisa kirjastuses ja trükikojas.
Enam kui viiesajast Eesti söögi- ja mürkseeneliigist on teatmikku koondatud tubli kaks kolmandikku, sealhulgas on söödavatest valitud kõige paremad ja mürgistest kõige ohtlikumad. Raamatusse on mahtunud ka hulk seenestajale metsas ettejäävaid mittesöödavaid liike, ei puudu ka mõni haruldus, sealhulgas “Eesti punases raamatus” või riikliku kaitse all olev seeneliik.
Küsimusele, miks just need seened, vastab Kuulo Kalamees, et 450 liiki, sealhulgas 405 neist fotodega, on juhuslikult kujunenud kogum. Valiku aluseks sai hea foto, õnneks on nende hulgas kõik meie seenestajate olulisemad liigid. Pilditud seened on nendesarnased liigid, mille kohta on antud lühikirjeldus jm andmed.
Eestis 4000 seeneliiki
Muidugi on seeni Eestis veel palju – kokku umbes 4000 liiki, neist ligi pooled on suurseened, mis vääriksid eelisjärjekorras raamatusse pääsemist. Selle võtavad autorid järgmiseks tööks. Söögiseeni on neist vast 400 liiki, mürgiseid ligi 200, ning näiteks riisikad ja pilvikud kuuluvad korraga mõlemasse kategooriasse, olles värskelt mürgised ja kupatatult söödavad.
Arvuti õigekeelsussõnaraamat praakis punaseks iga katse kasutada uue Eesti esimese seenemääraja tutvustamisel sõna “seenestaja”. Kuulo Kalamees ütleb, et sõna “seenestaja” andis talle omal ajal professor Paul Ariste, kes soovitas selle kasutusele võtta. “Selles raamatus võtsingi!” ütleb ta.
Eesti Looduse peatoimetaja ja raamatu “Eesti taimede kukeaabits” autor Toomas Kukk pole uut seeneraamatut veel näinud, kuid leiab, et selle teeb väärtuslikuks juba asjaolu, et teatmik sisaldab vaid Eestis kasvavaid seeni. Näiteks tavaline tatikas võib Soomes sootuks teistsugune välja näha.
Seenefotode autor Vello Liiv ütleb, et tänapäeval on seeneraamatut teha suur lust, sest digifotograafia annab head võimalused näidata just seda seent, mida kohatakse ka metsas. Kolmandik raamatu seenefotodest on digitaalsed, kuid tänu kirjastaja Indrek Kalamehe professionaalsusele võib öelda, et kõik raamatufotod on väga head välja tulnud.
Liiv ütleb, et loodusraamatute puhul kerkib sageli küsimus, kas esitleda taime joonistusel või fotol. Joonistuse puhul on see hea, et seene saab puhtaks markeerida ja metsarisust puhastada. Fotodele võivad aga jääda sipelgad, oksad või lehed, mis ei pruugi selle liigiga heas mõttes sobida (näiteks männiriisika peal on kaseleht).
Liivil, 30 aastat metsades seeni uurinud ja pildistanud Saaremaa mehel, on kodus üks Eesti esinduslikemaid seeneraamatute kogusid. Tema ütleb, et võrreldes teiste seeneraamatutega on peatselt ilmuv teos täiesti konkurentsivõimeline. Samas leiab ta, et kui tahta seeni põhjalikumalt uurida ja nende lähiilu nautida, peaksid fotod olema mitu korda suuremalt trükitud, kuid siis ei oleks see enam taskuteatmik.
Teatmiku põhieesmärk on eestlaste seeneteadlikkuse tõstmine, ütleb Kuulo Kalamees. Seenetundmine on Eestis hüppeliselt edenenud viimase 10–15 aasta jooksul. Ometi ei küüni see veel põhjamaalaste, eriti soomlaste seeneteadlikkuseni.
Kõrge tasemega teos
Seenevana Erast Parmasto:
Eestis on läbi aegade ilmunud kaks originaalset, hästi illustreeritud seeneraamatut, esimene neist 1966. aastal põhiliselt Kuulo Kalamehe koostatuna (E. Maaseri ofsettrükis piltidega).
Vahepeal, ligi neljakümne aastaga on Kalamehest saanud rahvusvaheliselt tuntud meistermükoloog. Nagu üks õige eesti teadlane ikka teeb, andis ta nüüd võõrkeelsete teadusmonograafiate kõrval välja täis-usaldatava eestikeelse käsiraamatu. Vello Liivi kõrgtasemel seenefotode kõrval on Kalamehe lakooniline tekst, mis võtab kokku selle, mida Eestis kasvavatest söögi- ja mittesöögiseentest teatakse. Enamjao neist teadmistest on ta ise ligi poole sajandi jooksul loodusest ammutanud.
Eesti keeles on viimasel ajal ilmunud ka paar kaunis head tõlgitud seeneraamatut. Paraku on neis meie liike puudu ja nende asemel leiab selliseid, kes meil kuidagi kasvada ei saa. Ka saab ainult oma raamatust teada, kes kus, millistes metsades, kui sageli või harva ja millal kasvab. Olen viimaseil aastail käes hoidnud kümneid Euroopas välja antud seenekäsiraamatuid. Võrdlus kinnitab: kahe sõbra, Kuulo ja Vello ühistöö on andnud kõrge tasemega teose.
Mürgine või mitte?
Mitme seeneliigi söödavus ja mürgisus on nüüd ümber hinnatud, uued seisukohad kajastuvad ka uues seeneteatmikus. See on ühelt poolt kahtlemata seotud inimese elukeskkonna oluliste muutustega, üha rohkem ärevust tekitava saastumisega meie ümber, inimeste tundlikkuse ja immuunsuse muutumisega jmt. Teisalt ei istu käed rüpes ka maailma teadlased, kes üha süvenenumalt uurivad seente biokeemiat, füsioloogiat, ökoloogiat ja taksonoomiat.
Nii ei maksa imestada, kui ühel ilusal päeval saab inimene talle seni tuntud heast söögiseenest äkki korraliku mürgistuse! Seeneväärtuste ümberhindamine tänapäeval ja uued teadmised sel alal peavad sundima kõiki seenelisi oma metsakäikudel ülimale ettevaatlikkusele. Tuleb täpselt teada, mida korjata ja mis metsa jätta.
