Seenevana Parmasto päästab elusid ja maju

Seeneteadlaste seenekorvideta seenelkäik seenevaesel seenealal

Balti mükoloogide ehk seeneteadlaste XIV konverentsil osalemiseks viskan auto pagasiruumi suure seenekorvi. See osutub selle päeva kõige mittevajalikumaks esemeks.

Taamal kõrguvad Järvselja hiigelpuud. "Siin on Eesti puugirikkaim piirkond," teatab Erast Seenevana – Parmasto, kes neljakümne aasta eest kutsus esmakordselt Balti mükoloogid Tartusse kokku. Puugijutust hakkab mu ihu sügelema.

Paarkümmend mükoloogi asub seeneretkele. Hakatuseks näidatakse neile arboreetumi ehk puudeparki. Giid ei jõua teadlaste huvi ära imestada, kui mükoloogid tulistjalu puude juurde tormavad. Kaelast haaratakse luubid, silmad suunatakse tüvele. Oh, mis fantastilised seened ! Tüvest kõrgemale ei näe keegi.

Ajakirjanik ei näe midagi. Nühin silmi, ikka ei näe. Pöörast huvi tekitav seenemets puutüvel mahuks vestitaskusse.

Keel sõlmes

Martin Kukwa Poolast ja Jurga Motejunaite Leedust leidsid väga huvitava sambliku Sysygospora. Martin lõigub tükikese puukoort koos Sysygosporaga. Uurib luubiga. Naeratab õnnelikult. Uurib. Jurga paneb Sysygospora kotikesse, millel number peal. Õhtul uuritakse koti sisu mikroskoobi all. Tehakse märkmeid.

Ühe harulduse on leidnud ka Seenevana. "Kolmas väljaarenenud leid Eestis," teatab mees tulvil uhkust ja ütleb ääretult olulise ladinakeelse nime. Seltskond noogutab. Õnn on õuel.

Pärast tõlgib ta räägitu maakeelde. Tegemist on punase seenega, mis puitu lagundab. Tudengid ta ümber noogutavad asiselt, aga seene eestikeelset nime ei ütle. "Suur Kadri teab," arvab Väike Kadri. Paraku sõitis Suur Kadri Ameerikasse. Keegi pakub välja – punamollis.

Seentele ei jätku eestikeelseid nimesid. Rahvapäraseid seenenimesid on 30–40, aga ainuüksi söögiseeni on Eestis 100. Zooloogia-Botaanika Instituudis on hoiul 153 000 seent. Maailmas on seeneliike 80 000, igal aastal tuleb juurde 2000.

Kõige eelloetu tõttu areneb metsas umbes selline dialoog. Hüüe: "Vaata, kui ilus Sphaerothallia. Vastus: "Oh see on kõigest Sordaria fimicola. Luubid libisevad kaela tagasi.

Valmistuvad sõjaks

Ajuti tundub, et mükoloogid valmistuvad Mahtra sõjaks. Igaüks haarab maast roika, keerutab seda. Pooled roigastest visatakse ära. Need, mille küljes nähakse kirbumustast pisemaid seenekesi, kooritakse ära. Kooretükid pannakse pisikestesse kottidesse.

Fotograaf Rauno Volmar on viimaks leidnud ühe seene moodi seene, punase kärbseseene. Sätib end pildistama. Ta seljale laskuvad mükoloogide kaasatundvad pilgud: leidis ka, mida pildistada!

Erast näiteks leidis ilusa Schizofyllumi. "Lõhislehik," ütleb ta. Aafrikas kasutatakse seda närimiskummi aseainena. Siis hoiatab: lõhislehiku üks mutante kasvab hästi inimese kehatemperatuuril. Ja hoia alt, kui ta sinu ihus olevasse haavakesse peaks pääsema. Kasvatab kogu keha täis ja lennutab parematele rohumaadele. Paljud troopikasurmad on seotud seentega, teab Erast. Meenub, et antiikajal andis suur hulk kangelasi otsad just mürgiseente abiga.

Kaks mükoloogi on suure rondi juurde kõhuli heitnud. Luubid pihus, õnnelikud naeratused näol. Ma ei näe ühtegi seene moodi seent.

Labidaga seenele

Maria Lawrynowiczi seenekorjamine meenutab kaevuritööd, naine ise kuulsat poola kaevurit. Maria käib seenel labidaga. Ta on üks viiest Euroopa trühvliuurijast. Trühvel on maailma hinnatuim maa-alune seen. Maria ütleb, et trühvli leidmiseks peab nina olema.

Hakkab kühveldama. Varsti tõstab maa seest välja pisikese, sõrmeotsa-suuruse palli. Eesti trühvel – hirvepähkel. Sellest, nagu ka teistest trühvlitest pidavat armurõõmude kirgastamisel kasu olema, teavad Mariat seiravad tudengid. Eriti headeks trühvliotsijateks peetaks eritreeningu läbi teinud sigu ja koeri. Selle seene kilo maksab 25 000 krooni. Vaat mis kõik välja antakse, et armuööl taevasse tõusta.

Maria kaevab jälle. Paari päeva eest leidis ta Järvselja metsadest Eesti esimese päris õige trühvli. Hoidku jumal, et armujanused mehed sellest teada ei saaks. Muidu hakkavad koduõue tammede alla kaevikuid kaevama.

Muudkui õgivad

Kõik maailma taimsed jäänused lähevad seente roaks. "Kui poleks seeni, laiutaks metsas paari aasta pärast kümne meetri kõrgune mahalangenud puudest installatsioon. Midagi ei kõduneks," selgitab Erast.

"Kui kogu maailmas toodetav nisu kokku koguda, ulatuks 15-tonnistest vagunitest rong ümber ekvaatori. Kui ka seente tõttu hukka minev vili juurde lisada, saaks ära toita veel 15 miljonit inimest," seletab Anne-Liis Sõmermaa.

Meie taga laiub pruunikstõmbunud lehtedega kartulipõld. "Leheõgija ehk lehemädaniku süü," selgitab Anne-Liis. Leheõgija on seen. Teoreetiliselt peaks Eesti kartul olema leheõgijakindel. Praktiliselt aga suudab kaval seen iga viie aasta tagant uue vormina ilmale tulla. Ja taimekaitsjaid lollitada.

Kasutu teadus

Mis on sest mükoloogiast ikka konkreetselt kasu, uurin Seenevanalt kuivanud puu veeres.

"Mis on kasu teadusest, kirjandusest," kostab Erast. "Igatahes seente uurimisest pole kahju. Mis kasu on, et puit mädaneb. Mis kasu...."

Erast raputab ühe käega puud. Puu pole süüdi, et teadusele raha ei anta. Võibolla on süüdi ajakirjanik, kes veritsevat haava näpib.

Erast jätkab kahe käega puud raputades: "Inimene tahab teada, see on teaduse kasu. Kõik suured avastused on tehtud pooljuhuslikult. Maailma demograafiline plahvatus tekkis Flemingi poolt juhuslikult uuritud hallitusseenest. Tollal peeti hallitusseeni ja nende uurijaid mõttetuteks ja tobedateks. Ometigi võlgneme Flemingile tänu penitsilliini ja teiste antibiootikumide eest. Tänu antibiootikumidele on maailmas päästetud miljoneid inimelusid. Mis kasu... Eesti rahva tulust on seente uurimiseks eraldatud nii väike osa, et seda pole isegi mikroskoobis näha. Kasu ..." Puu raputamine muutub eriti intensiivseks.

Elupäästja mükoloog

Seenevana ei raputa enam puud. Astub metsa, tuleb tagasi, puuraputamise nägu peas.

Erast, väga vaikselt: "Koos kolleegidega olen ma kolmel perekonnal soovitanud mitte süüa surmavalt mürgist narmasnutti. Kas kolm ellujäänud peret on meie kasulikkuse veenvaks põhjenduseks? Ma olen andnud umbes 200 tasuta konsultatsiooni, kuidas võidelda majavammiga. Iga nõuanne on aidanud inimestel kokku koida 50-100 tuhat krooni. Mina pole raha kordagi võtnud. Äkki peaks, kasu ju ..." Ma ei taha enam kasust rääkida.

Seenelkäigu järel tõstetakse kogutud kraam laudadele ja kiidetakse vastastikku, et kui palju haruldasi leide. Peakorraldaja Ain Raitviir kiidab eriti usinalt. Siis näitab mulle mikroskoobis seene eoseid. Ligi tuhat korda suurendatult. Leian, et sinised on ilusamad kui kollased. Mükoloogid naeravad ja ütlevad, et nad võivad parema nähtavuse huvides eoseid kõigis vikerkaarevärvides värvida. Seeneteadlaste jaoks on seenehuviline ajakirjanik lihtsalt üks soss-sepast seenetreial.