Seifullen: venelaste kultuurilise autonoomia teket pärsivad omavahelised erimeelsused
„Venelastel ei olnud ka Eesti ajal (enne nõukogude okupatsiooni – toim.) kultuurautonoomiat. Venelased ei saanud selle taotlemisega hakkama, sest nende vaheline lõhe oli sedavõrd suur,“ rääkis Seifullen Päevaleht Online’ile.
„Vene kogukond on suurim mitte-eestlaste kogukond Eestis. See (kultuuriautonoomia loomine – toim.) ei tohiks neil üle jõu käia aga praegused kogemused on küll sellised, et nad oleksid võimelised omavahelistest eriarusaamadest tingituna päris mitut kultuurautonoomiat omama,“ lisas ta.
Seifullen sõnas, et Eesti venelaste seas on palju erimeelsusi, kuid kuna tegemist on suure kogukonnaga, siis on see paratamatu. „Tänu sellele pole neil senini olnud ühtset parteid. Neid on palju ja nad näevad maailma küllaltki erinevalt,“ lisas ta.
„Need muudatused ja protsessid, mis on vene kogukonnas olnud ütleme Interliikumisest saadik…kogu aeg neil midagi nagu oleks, kuid samal ajal on see küllaltki määratlemata,“ ütles Seifullen.
Nõukogude pärand
„Tänu nõukogude perioodi omanäolisusele omab vene kogukond kõige tugevamat pärandit eestlaste kõrval. See sama kool, need samad lasteaiad, kirik ja vene teater. Neil on see kõik olemas, kuid teistel mitte-eesti kogukondadel seda ei ole,“ rääkis Seifullen.
Tema sõnul on teise rahvused, keda riigi poolt jõudu mööda abistatakse, hoopis mannetumas seisus kui vene kogukond.
„Nemad said selle kõik päranduseks. See on tohutult suur pärandus tegelikult ning see tahab ka üleval pidamist, sest iga katus vajab lappimist, iga põrdand parandamist. See on küllaltki kulukas lõbu Eesti riigi jaoks,“ rääkis Seifullen.
„Oleks väga tore kui vene kogukond oleks suunatud sellele, et hakata oma struktuuri ise üleval pidama. See oleks üksjagu väga vahva nähtus, kuid mulle tundub, et kõnealuse kultuuriautonoomia eesmärk see küll ei oleks,“ lisas ta.
Tema hinnangul oleks eesmärgiks pigem oma õiguste eest seismise egiidi all tegutsemine.
Vene imperialism
Kui arutleda selle üle, kas kultuuriautonoomia võiks olla Eestile ohtlikuks osutada, siis on Seifulleni sõnul küsimus selles, et kuhu see ettevõtmine pöördub.
„Meil on naaberriigid olemas Läti, Soome, ka Rootsi on kuskil lähedal aga kust poolt tulevad need tuuled, kus on näha ohtusid? See on tegelikult ju ainult üks suund,“ jätkas ta.
Kultuuriautonoomia ohtlikkus või ohutus saab määratletud Seifulleni sõnul sellest, kuidas liikumine käituma osutub.
„Kui Läti võtaks vastu otsuse, et nad võivad kaitsta lätlasid ükskõik, millises maailma nurgas, siis ajaks see meid naerma, kuid me ei näeks selles ohtu,“ lisas ta.
„Tegemist on erinevate mõttemallidega. Tuleb mõista, mis on nende erinevus selles osas, et mitte üks rahvus Eestis, mitte üks ukrainlane, valgevenelane või lätlane, ei mõtle tegelikult, et Eesti on tema riigi osa. Tema provints. Ainult Venemaa teab seda, et Eesti koos teiste Balti riikidega on osa tema riigist. Siit tulevad ohud. Impeeriumi tüüpiline mõttemall ning arusaam. Need on need ohud ning kui neid võimendada, siis võivad nad tekitada piisavalt peavalu ja ebameeldivusi,“ leidis Seifullen.
