Väga halvasti. Teate, suvel ei ole nagu kohe üldse tahtmist mingit lehte teha! Kui minu otsustada oleks, siis ma ütleksin lugejatele, et olge mõistlikud ja kannatage kolm kuud ilma leheta, ajakirjanikud on ka inimesed ja ei viitsi suvel tööl käia. Saate aru – ei viitsi! Aga lugeja on ju nagu mingi täitmatu monstrum, talle viska iga nädal värske Minu Kroon nina alla. Jumala eest, inimesed võiksid suvel raamatuid lugeda! Lehm ka leiab endale suvel ise ninaesist, jalutab karjamaal ja nosib võilillesid, aga lugeja on meil niisugune peen elukas, et tema sööb ainult seda, mida postkastist leiab! Noh, ja sina pead siis olema see vaene loll, kes talle pidevalt artikleid ette virutab. Suvel palavaga on see ikka hirmus töö.

Teil on ju suurel hulgal kaastöölisi.

Oh, ärge rääkige! Nendest kaastöölistest on rohkem muret kui rõõmu. Ainuke tubli ja töökas kaastööline on maestro Ivan Orav, tema teeb tõesti oma kaastööd alati õigeks ajaks valmis. Aga Orav on ikkagi juba väga eakas inimene, saab septembri algul 94-aastaseks, ega ma ei saa temalt igal nädalal artiklit tellida. Vana mees ei jaksa nii palju!

Aga moekeiser Elmar Seljanka? Tema pole ammu kirjutanud, mis temast on saanud?

Vaat see huvitab mind ennast ka hirmsat moodi! Ma pidevalt proovin talle helistada, aga härra moekeisri telefon on alati kas välja lülitatud, või siis vastab vintis häälega Linnar Priimägi ja ütleb, et “Elmar on haige, ei saa telefoni juurde tulla!”, aga torust on kuulda, kuidas muusika mängib ja keegi lõugab laulda. No ega ma loll ei ole, ma saan aru, küll, mis haigus neid kimbutab. Nad joovad! See on Seljanka vana viga, ma olen temalt varem ka saanud selliseid kaastöid, et hoia ja keela, lihtsalt ruudulisest vihikust välja rebitud paberilehele on varesejalgadega kritseldatud paar arusaamatut rida. No ma olen lasknud tal need tekstid kõik ümber teha, kui peen härra on Wismaris ravil ära käinud ja jälle selgemat päeva näeb. Aga sel suvel on mees ikka päris pööraseks läinud! Üldse enam tööd ei tee!

No aga Postipapa kirjutab teile küll lausa iga nädal, tänagi on tema sulest uus artikkel lehes.

Aga kas te loete need artiklid läbi ka? Minu arust on see ikka paras jama, mida Postipapa kirjutab. Kui mul oleks midagi muud avaldada, ma ei paneks elu seeski neid lollusi lehte. See on ju lihtsalt üks lõputu vingumine ja tänitamine linnainimeste kallal. Ja siis on see Postipapa veel meeletult ahne, ta helistab iga päev ja uurib, et millal ikka honorar üle kantakse! Mõni päev helistab mitu lausa mitu korda! Ja kunagi pole talle küllalt, ikka kaupleb, et äkki saaks kasvõi ühe krooni juurde, ja saadab mulle pliiatsi ja paberi arveid, et ma need ka kinni maksaksin. Ma ilmselt lasen ta varsti lahti, mu närvid ei kannata seda tsirkust enam välja.

Aga tellige näiteks Õnnepalult või Kenderilt?

Telliksin hea meelega, aga raha ei ole! Need on väga kallid autorid. Nojah, Õnnepaluga mul siiski õnnestus väike tehing teha, ta hakkab mulle saatma selliseid koomilisi sõnu nagu näiteks “naljahambaauk” või “maanteelusikas”. Iga selline sõna läheb mulle muidugi kenakese kopika maksma, aga asi on muidugi seda väärt, sest Õnnepalu on ikkagi Õnnepalu. Ta lubas mõelda iga nädal välja ühe sõna ja kui viis tükki on koos, siis ma panen nad korraga sisse. Hetkel on kolm sõna olemas, lisaks eelpoolnimetatutele veel ka “päevakoerarihm.”

Õnnepalu sõnadest jääb ikkagi väheks, nendega tervet lehekülge ei täida.

No eks ma katsun midagi veel välja nuputada. Üks väga hea võimalus on panna suuri pilte, need täidavad kenasti ruumi. Aga ka pilte on raske saada. Näiteks mul oli kokku lepitud Kati Murutariga, et teeme temast mõned sellised koomilised pildid, ta oli just sünnitama minemas, kõht punnis ees. Ma mõtlesin, et võtame ta alasti, määrime mudaga kokku ja paneme lehte – rahval hea vaadata ja naerda! Aga viimasel minutil tuli teade – Murutar on müünud ennast hoopis Kroonikale! Minu arust on see väga alatu. Kroonika ei ole ju oma olemuselt huumoriväljaanne, no mida ta trügib Minu Krooni alale! Ja justkui sellest veel oleks vähe – mul oli plaan panna lehte ka Savisaare pilt, sest Savisaar on hea paks mees, temaga täidab vähemalt kolm veergu ära nagu nalja – ei, tuleb teade, et ka Savisaar on Kroonikasse surgatud! No lausa masendus tuleb peale! Mida ma lehte panen? Lugejad ootavad, aga minul pole neile mitte midagi pakkuda. Viska või ise lehekülje peale selili!

Mis siis saab?

No ega ilmumata pole Minu Kroon veel kunagi jäänud, eks ma ikka katsun midagi välja nuputada. Võib-olla helistan Arnold Rüütlile. Seda peab küll ütlema, et presidendist on mulle palju abi, tema on väga lahke inimene ja saadab ikka kas mõne oma kõne või lihtsalt väikese mõttetera. Isegi joonistanud on ta mulle, kaks pilti – “Sügisvärvides aed” ja “Natüürmort õuna ja sibulaga”. Aga neid pilte pole ma siiski saanud kahjuks sisse panna, need on vesivärvidega tehtud ja ei tule ajalehes hästi välja. Ma arvan, et helistangi Rüütlile, temal on alati sahtlis midagi tagavaraks.