Lääne politseiprefektuuris ei ole eriteadmistega spetsialiste, kes suudaksid hinnata, kas monument niisugust vihkamist või vägivalda põhjustab, ja seetõttu otsustatigi ekspertiis tellida semiootikaasjatundjalt.

Ekspertiis valmis, kuid politsei ei rutanud Peeter Toropi järeldusi laiemalt tutvustama. «Avalikustada seda hetkel ei saa, kuna menetlus on veel pooleli,» ütles Lääne prefektuuri pressiesindaja Kaja Kukk.

Ekspertiisi läbi viinud Tartu Ülikooli semiootikaosakonna juhataja Peeter Torop ütles, et tema on oma järeldused prefektuurile üle andnud, ja rõhutas, et Lihula monumendil pole ühtki SS-sümboolika elementi.

«Kõikvõimalik SS-sümboolika on summutatud. Bareljeefil on küll rinnas rist, aga haakristi pole. Peas on mehel universaalne Saksa armee kiiver, mille kuju pole aga kaugeltki põhjus seda kohe natslikuks tunnistada. Peaks ütlema, et monumendil on hoopis välja toodud tugev Eesti aspekt. Näiteks käisel on trikoloori kujutis ja Vabadussõja risti südamiku kujutisega kraeembleem,» rääkis Torop oma järeldustest.

Kuid ta nentis, et monument on liigselt sõjakas. «Ekspertiisis tõime antud monumendile ka võrdluseks fotosid ja sõjaaegseid mobilisatsiooniplakateid, kus sõjamees on täpselt samas asendis ja vaatab samuti itta. Ilmselt võiks öelda, et monument on ebaviisakas või vastuoluline,» viitas Torop kunstiteose sisulisele ebaõnnestumisele tänapäevakontekstis.

«Põhimõtteliselt on küsimus selles, et välismaailmale on ikkagi raske selgitada, et tegu on Saksa armee rahvusväeosas teeninud Eesti sõduriga. Relva-SSi pole kunagi kuritegelikuks tunnistatud, aga katsu sa seda võõrastele selgitada. Kurb, et kujusse kätketud vastuolu võimaldab temas näha ka natsisõdurit. Seda oleks õige mainekorraldusega pidanud juba ammu ette nägema,» märkis Torop.