Septembri esimene nädal: toomingas teeb suu paksuks
Vastik, vastik... Siiski, mõned mu sõbrad ütlevad, et toomingamarjad olevat mõnusad ja tegevat suu lahedalt tummiseks. Tuleb tunnistada, et kui valida on praegu küpsete pohlade, sinikate ja toomingamarjade vahel, siis eelistus kaldub esimeste poole. Tänavune marjarohkus üllatab, ja just seetõttu, et veel pole marju söömas suuri rästahorde.
Meie kolmemeetrine aroonia on marjakobarad maani kummardanud, punav lodjapuu ootab esimesi öökülmi, ka mürgiste marjadega kõhulahtistipuu – paakspuu – on musti marju tihedalt täis. Rannas aga kihutavad mööda pajusid ülespoole maavitsad, iga poole meetri tagant rippumas üks veripunaste pisitillukeste tomatite kobar. Sealsamas mitme meetri kõrgusel ripuvad ka roosad laternad – tara-seatapu õiekarikad.
Vahtrate salgusoengud
Sügis on salamisi ligi hiilinud ja võõbanud vahtratel esimesed juuksetutid kenasti veripunaseks. Sookaasikud on aga juba suisa kollasekirjud. Luitemändide vanemad okkad on kolletunud ja pudisevad vähimagi oksaliigutuse peale. Jalaka karvased lehed on suisa kuldsed. Ja seesama toomingas on lehtedest üsna hõredaks jäänud. Aga päevapikkus lubab mõnel taimel oletada, et taas on kevad-aeg. Muru on täis kullendavaid võililli, siin-seal puhkeb õunapuuõisi. Ka peenral puhkenud krookusetaolised lilled on ehtsad sügislilled. Sügisemaiku lisavad muruplatsil ka tindikute valged torukübarad. Jah, ja siin Peipsi veerel hakkab pilvikuaeg läbi saama, see-eest on kaseriisikaid nii õues kui ka meie külmikus juba kuhjadena. Loode-Eestis olla tohutult kivi-, haava- ja kasepuravikke. Jõhvikatel on aga üks külg alles üsna valge.
Koputajatele pekki
Linnurahvas on tõsiselt rändele asunud, kurgede hüüded õhtul ja hommikul annavad märku, et alanud on hiigelkogumite aeg. Rannas vehivad pardid põhjamudas ludistada, et nahavahe talvele vastu minnes korralikult rasvane oleks. Vilusis on sõtkaparv võtnud enda hulka ka ühe lumivalge sinikaela – kui parv lendu läheb, siis mõjub valge sinikael sõtkaste tiivavilina saatel kui lendav rahutuvi. Tihased nokitsevad maja ümbert lahti kõike, mida nokaga kangutada annab. Mikk ja Aotäht tirisid kuurist välja linnukohviku ja riputasid igale poole pekki ja rasvapallikesi – ehk siis jäetakse maja soojustus rahule. Nädala alguses istus meie murul üks selgelt reisikurnatuse all vankuv säravate tähnidega laulurästas. Proovisime küll teda vihmaussidega toita ja viisime ööseks kasvuhoonesse, kuid hommikuks oli laulumeister Linnuteele läinud. Laupäeva õhtul põrutasid aga suured kuldnokkade ja rästaste parved kõrgelt lõuna poole. Näis, kas põhjala külm õhuhingus ka meieni jõuab.
„Mis teil süüa on?”
Karvakandjad tulevad nüüd metsast inimestele lähemale. Eelmisel nädalal üllatas meid hommikukohvi juures särasilmne nugis, kes kahel käpal sitsides rõõmsalt köögiaknast sisse piilus. Täiskuunädal pani ka hundid aktiivselt tegutsema. Kaja Kübar Nigulast räägib: „Eile õhtul oli meie lambaaiast paarisaja meetri kaugusel täielik kontsert, laulsid kutsikad ja laulsid vanad. Ainus, mis neid eemal hoiab, on kui postidele lõhnamärgid jätta, kuid see on karjusele paras katsumus.” Siiliokaskerad on aga endiselt liikvel, ka nemad sebivad inimeste läheduses. Ussimaarjapäev, 8. september ajab ussid urgu, kinnitab Mikk Sarv vanarahva tarkusele toetudes. Neitsi Maarja sünnipäevast nime saanud tähtpäev viib ilma soojusest sõltuvad rästikud-nastikud maapõue kevadet ootama.
Maitsetaimekastid
Ilmarahvas kõneleb septembri keskpaiga öökülmadest. Kes ihkab koduaia lõhnavat maitserohelist jõuludeni nautida, võiks peenrasalveid ja põõsastillid ning murulaugu pottidesse istutada ja köögis valgesse kohta sättida. Uskuge, poest toodud potikestel pole pooltki seda väge.
Lastele: Sulgedest aknalind
Sügisrändajad ei saa sageli aru, et säravalt puhtaks pestud aknad on kivikõva ja surmatoov sein. Seepärast soovitavad linnu-uurijad rände ajal akendele riputada paberist röövlinnu kontuure. Aga lapsed võiksid neid meisterdada ka rannast korjatud sulgedest ja plastiliinist. Nii jäävad sulised sõbrad vähemalt meie akendele alles.
