Septembri kolmas nädal: Hallalinnud tulevad
Jah, halvad ilmad on käes! Kuidagi ei suuda ma tütrele selgeks teha, miks ei tohi paljajalu murul joosta ja miks peab jope selga panema. Aga termomeeter näitab harva üle 15 kraadi. Külma tulekust annab lisaks esimeste raba- ja laukhanede hõigetele taeva all märku ka kõiksuguste kummaliste tegelaste külaskäik meie aladele – mornelid, ameerika viupart, söödikännid jt. Ja toksija tihane mu akna taga on nii ametis, et tundub: varsti paistab prao vahelt rõõmus must peanupp. Põnev on see, et kuigi sel aastal herilased peaaegu puudusid, on tihased kusagilt pragudest välja urgitsenud mitu helehalli herilasepesapalli. Eks pisematel lindudel on esimese suure rändelaine aeg ja majapraod tunduvad kiirsöögikohtadena.
Seened lõpuks metsas!
Eile metsas seeni otsides hakkas silma, et männiokkad pudenevad, kohe peotäie kaupa võib neid ühelt oksatutilt tõmmata. Aga seentest – haavapuravikke on siin kohe palju ja murumunasid ka. Ilmamees Gennadi
Skromnov ütleb, et Põhja-Eestis on nüüd ka kase- ja männiriisikaid, idaeestlase silma rõõmustavad aga esimesed pilvikud – veinipunased. Puude-põõsaste hulgas on edevusepuhang – üritavad teist korda õitseda. Küti-
orus Ilmamäel õitses kontpuu, Ööbikuorus õunapuu, Sauga vallas pirnipuu. Muide – Nigulas tegid mu vennalapsed möödunud nädalal võililledest pärga! Õitsevad veel külmamailased, lõosilmad, ädalalilled, vorstirohud, pajulilled jpm. Aga esimesed kolmisruse seemnehaagid on pükste küljes – viimane kartulivõtuaeg. Kaalikad pidada naabri Valli jutu järgi aga veel maast magusat koguma.
Katus aurab
Külm ja selge öö, päevane vihmapadu ja päikesesoe – kõik see on sügise südame visiitkaart. Ime siis, et hommikukiired kuurikatuse suisa “suitsema” panevad. Naabritädide korsten aga nüüd muudkui suitsebki. Kuid ilmatark Taimi Paljak tõotab järgmiseks nädalaks: “Esmaspäeval lõdveneb soojakraan ja nädala esimese poole päevaseid 15–20-kraadiseid termomeetrinäite võib suisa soojaks lugeda. Aga soojatoojaks olev madalrõhkkond hiilib meile lausa külje alla ning toob kaasa vihmahood ühes võimaliku äikesega.” Vihma on küll sadanud hooga, aga Peipsi on nädalaga jälle mitmekümne meetri jagu kokku tõmmanud – sel suvel tuli meie Põuakivi esmakordselt välja. Jõgede vesi on aga ilmamehe sõnul jahtunud ning lõhelised valmistuvad kudemiseks, teised söövad isukalt, et talv üle elada.
Mereranda!
Hingedeaja esimene märk on see, kui käsipõsakil laua taga hetkeks mõttesse jääd. Sel nädalal võiks “omaolemise” tunde pidada mererannas – tajuda tormise mere jõudu, tuule kauget kutset, lainete vaikset sosinat või kärarikast käskimist. Mikk Sarv teab vanarahvatarkusest, et päris hingedeaeg algab mihklipäevaga 29. septembril, kuid tegelikult annab iga aeg endast märkide kaudu juba ammu enne teada. Sügisesel pööripäeval, pühapäeval, 23. septembril, kui üle kogu maakera on öö ja päev ühepikkune, tasub tõesti minna mereranda ja mõelda elu ning olemise kaduvusele ja jäävusele.
LASTELE:
Lillemäng: vahtrakopter
Möödunud nädala uudis, et laste tervis halveneb, kui nad ei saa omatahtsi õues mängida, on täiesti tõsi. Pidev käskude ja keeldude jada viib initsiatiivi pärssimise ja depressioonini. Mäletan, kuidas lapsepõlves kergitas eneseusku vahtravilja ninale kinnitamine: “Ma olen maailma naba!” Ikka vahtranina otsast pooleks, seeme mullapinnale ja keelega limps poolte vahele ning “nina” nina külge. Ja siis võib juba helikopteri leiutamiseks minna, üksik õhkuvisatud vahtranina keerleb tõesti propellerina!
