Septembri neljas nädal: rohelised kaotamas punastele
Tõepoolest, sügisõisi on sel aastal tänu suvisele kuivale ja kevadet meenutavale vihmaperioodile kohe rohkesti. Peipsi rannas õitsevad luigelilled veel mõnuga, nagu ka soolikarohud ja kukesabad ja käokannused. Ning väikeseõieline pajulill puhkes oma suurema perekonnakaaslase kõrval taas õitsema. Aga eks sügis koos oma öökülmadega näitab ka hambaid. Tulipunased on haavalehed, sinikapuhmas ja põdrakanep. Vahtratest ja arooniatest rääkimata. Kased on nii hõredalehised, et iga lind, kes puule maandub, on otsekohe näha.
Eks linnuriigis ole ka igavese suve unistajaid. Rongad mängivad ja tedred ka, igasügisene tühikäigul mulin kostab rabast kaugele. Ja looduskaitsja Enn Vilbaste ütleb, et kiivitaja on veel kohal. Üks kolmekümnepäine haneparv põrutas mu akna taga just põhja poole. Paksus vihmas tiirutas aga meeleheitlikult putukaid jahtides üksik suitsupääsuke, Kaja Kübargi oli veel üht pääsukeseperet näinud. Aga Liu rannas olevat askeldanud üks avanemata tiivasulgedega kühmnoka-lastega luigeperekond. Kured on veel alles, kuid väikeluiki pole tulnud.
Karujahile?
Hiired kolivad tubadesse, kährikud on rasvasemad kui iial varem – kährikukäimlate rohkuse järgi on meil siin Peipsi ääres hea aroonia- ja jõhvika-aasta – marjad muudkui mustavad ja punavad hunnikutest vastu. Ajalehti lugedes märkasin ka igasügisest teadet: “Karu käis mesilas matti võtmas”. Naljakas ainult, et üks inimkaru varastas samal ajal ühest mesilast tonni vurritatud mett. Sellise koguse suudaks kõik Eesti karud ehk poole sajandi jooksul mesinikelt röövida. Euroliidu seadused lubavad Eestis erandkorras meeröövlitest karusid küttida...
Seened lõpuks metsas!
Vihmasadu on nüüd oma töö teinud, vett on maas ja vett on maa peal – nii palju, et ega igalt poolt kuiva jalaga läbi ei pääsegi. Aga metsas seenel on nüüd mõnus käia, põdrakärbseid on vähemaks jäänud ja korvid saab kuhjaga täis. Seeni märkab nüüd isegi linnainimene – tindikud tõusid murust just eelmisel nädalal. Puravike korjamises saime aga sel nädalal konkurendi. Paljudest kasepuravikest oli isukas amps võetud – poole sentimeetri laiused hambajäljed ilusti välja joonistumas. Seenevana Erast Parmasto kõneleb, et teateid seente hulgi tulemise kohta on saabunud kogu Eestist: Mahtrast Pokumaani, Ida-Virumaalt Saaremaani. Mõnel pool on neid rohkelt, teisal vähevõitu. Paljudes kohtades on riisikaid ja pilvikuid suhteliselt vähe, see-eest on mükolooge rõõmustav mittesöödavate seente ja haruldustegi liigirikkus suur. Teisiti öeldes: sitaseeni on palju ja väärikas mitmekesisuses. Prognoos edasise kohta sõltub öökülmade tulekust: kaht korraga ei saa, saame kas külmi või seeni.
Jah, ja punased kärbseseened tulid. Mikk Sarv teab, et kärbseseen oli põhjarahvastel meelerännuvahendiks, küllap meilgi. Sellele viitab sõna “õnneseen”, soome keeles onnenpekka. Siiski on kärbseseenega meelerännakule minek ohtlik ettevõtmine, mõistlikum on seda teha pigem tantsu ja lauluga.
Metsa šoppama!
Teate seda häda küll, kui ostukeskusesse satute – oh, mul on vaja seda, seda ja seda. Praegu on lihtne asjakeskne maailm unustada. Metsast on võimalik endale võtta just seda, seda ja seda: tindikuid ja šampinjone ja puravikke ja riisikaid ja pilvikuid. Kodus pliidi taga askeldades jätkub maitsmist paljudeks tundideks. Muide, väga erilised on porrulauguga praetud noored soomustindikud. Nii et seenemetsa!
LASTELE
Lillemäng “Vahtralehe roosikimp”
See on küll asi, mida kõik lasteaiaõpetajad teha oskavad, aga mida kirjeldada on raske. Murrad värvilise vahtralehe pooleks, keerad rulli, seod nööriga kinni, asetad rullikesed kenasti kimpu ja paned paar kenamat lehte ümberringi, et kimp paremini koos püsiks. “Pusserda ja proovi, tulemus on kindlasti ilus!” soovitab Tartu Poku lasteaia kasvataja Urve Tamm. Ja mis võib olla toredam mäng, kui üksteisel seejärel külas käia ja lilli kinkida.
