Seto müstika: üks Venemaa küla, kaks muuseumi, kolm elanikku
„Metropoliit Aleksius II andis õnnistuse muuseumi loomiseks,” ütleb Tatjana Ogarjova. Oli eelmise sajandi lõpp. Venelanna Tatjana, kes vääriks hiigeltöö eest Eesti ordenit, alustas muuseumimissiooni, mis on kestnud enam kui 20 aastat ja mida ta on teinud tasuta.
Teine muuseum – riiklik seto muuseum – asub teisel pool teed, Tatjana muuseumi vastas. Seal õues toimub igal aastal ka kuulus Radaja seto festival, mis inimtühja küla särama lööb.
Tatjana pakib kuuri all asuvaid eramuuseumi varasid talveks kokku ja ohkab: „Tõesti ei tea, mis mu muuseumist saab. Jätkuks tervist.” Kahe muuseumiga külas elab lisaks Tatjanale veel kaks inimest.
Ainus venelane
Muusikaõpetaja hiigeltöö algas 1987. aastal, mil ta kolis Peterburist Sigovosse ehk Radajasse, nagu setod seda küla nimetavad. Ostis maja, avastas, et on küla ainukene venelane, kõik teised olid setod, kellest Tatjana polnud sõnakestki kuulnud. Külas elas 21 setot, kes asutasid end Eesti poole, laste juurde minema. Nad jätsid vaesuses vireleva kodupaiga maha.
Kohalik mees Nikolai Tapper pani Tatjanale südamele: sa pead siin me mälestust alles hoidma. Lahkujad jätsid Tatjanale talletamiseks rahvuslikku vara, riideid, tööriistu, kodusisustust. Metropoliidilt muuseumi tegemiseks õnnistuse saamine määraski Tatjana saatuse, näidates, et Venemaal ei asuta eramuuseume üksnes hüperrikkad, vaid ka hingelt rikkad.
Tatjana räägib, et kollektsioon on üliharuldane, sest kätkeb ühe küla ehk seto nulga ajalugu. Esemeid pole kokku toodud laia ilma pealt, vaid kõik on kohalikud, igaühe taga on nimi ja lugu. Muuseumi väärtus on tema terviklikkus, seda ei tohi lõhkuda.
Seisame kuuri all, mis ongi muuseum. Tatjana paneb igal aastal maikuuks ekspositsiooni üles ja lume saabudes võtab maha. Pikkades ridades, lausa lademetes on jalanõusid, seelikuid ja rätte, mütse, keraamikat, klaasnõusid, fotosid, sekka külasepa tehtud jalgrataski. Muuseumis on kitsas, aga hubane. Seto riideid kandvatele mannekeenidele on näod pähe joonistanud Tatjana tuttav kunstnik Peterburist. Tasuta.
Tatjana vanast ja lagunevast majast üle tee asub riiklik seto muuseum. Selle perenaine on Ene Lõiv, lisaks on ametis veel kaks inimest. Varamu on kena ja tavalise ekspositsiooniga, nagu on nähtud mõnes teiseski seto muuseumis, aga sellist kirge ja kogutu rohkust, nagu on üle tee, seal ei kohta.
Teeveerne koostöö
Lõiv valib sõnu, kui hakkab naabermuuseumist rääkima. „Teeme koostööd, ei ole konkurendid. Saadame ekskursandid ka teise muuseumi.” Sama lausub teisel pool teed ka Tatjana. Tegelikult oli ju tema see, kes riiklikule muuseumile maja valis, selle ostmist korraldada aitas, seal mõne aasta töötas. Tänaseks on nende teed lahku läinud. Tatjana peab eramuuseumi, millest küll Pihkva oblasti turismibrošüürides kirjutatakse, aga mida sugugi ei toetata.
Tatjana ei kavatse oma kogu riiklikule muuseumile anda, sest seal lahustuks see muus ekspositsioonis, poleks enam unikaalne tervikvara. Ta räägib: „Peterburis tehakse soome-ugri kogude muuseumi, võib-olla peaksin oma kogu neile andma.” Peast on läbi käinud ka Eesti variant. Täiesti tasuta Tatjana oma elutööst igatahes loobuda ei kavatse. Aga tulevikust pikemalt rääkida ei oska. Nagu kass poegadega: ise sigitas, nüüd peab hakkama saama.
Õnneks on häid avitajaid jätkunud alates kasvõi hollandlastest, kes valmistasid reklaamita tegutsenud muuseumile ingliskeelse voldiku. Missioon kestab. Kui väsimus peale tuleb, istub Tatjana klaveri taha, laseb klassikute viisidel üle inimtühja küla kõlada.
TOETUS
Miljon dollarit setodele
Setod said 2010. aastal Venemaal väiksearvulise põlisrahva staatuse. Praegu Pihkva oblastis levitatava turismibrošüüri andmeil elab neid seal 600. Teine brošüür väidab, et 337. Radaja muuseumi perenaine Ene Lõiv väidab, et rahvaloenduse andmeil olla setosid 176. „Igatahes kui seto koolilastele hakati maksma iga-aastast 3000-rublast toetust, oli toetusesaajaid enam kui rahvast,” naerab Lõiv, olles sealjuures nördinud, et toetuse võtavad välja need, kes seto keelt ei räägi.
Pihkva oblasti asekuberner Sergei Pernikov peab seto kultuuri väga tähtsaks. Seto kultuuriprogrammi toetuseks on Pihkva oblastis viieks aastaks 27 miljonit rubla ehk ligi miljon dollarit (672 000 eurot). „Programmi raames maksame toetusi elumajade remondiks, aitame osta põllumajandustehnikat ja loomi. Eelmisel aastal maksime välja neli miljonit rubla toetusi. Korraldame programmiraha eest iga-aastast seto kultuurifestivali. Lisaks oleme kutsunud setosid Eestist siia ümber asuma ja minu andmeil on seda teinud juba viis peret,” räägib asekuberner. Ükski rubla suurejoonelisest toetusprogrammist pole Tatjana Ogarjova muuseumi külastanud.
Rein Siku reisi Pihkva oblastisse korraldas Vene–Balti meediatsenter.
Eestlaste päästeaktsioon
Krista Aru, Eesti Rahva Muuseumi kauaaegne direktor, leiab, et Eesti peab omalt poolt kiiresti tegema kõik, et suurepärane kogu ei häviks. „See on meie kohustus,” jätkab Aru. „Kõige toredam ja õigem oleks, kui kogu jääks Värska seto muuseumile, see on ju ka riiklikult finantseeritav. Kui see lahendus mingil põhjusel ei ole võimalik, siis tuleks kogu ikkagi päästa ja anda ERM-i, tervikkoguna.”
