Sherlock Holmes värises sõrmejälge kohates
Pinguta Buratinona, kuidas tahad, ikka võib vargapoiss su nukukohvri ära virutada ja oledki tööst ilma, meenutab Rein Sikk oma eelmist ametit nukunäitlejana. “Kuid tahan, et ükski kuritöö ja kurikael ei jääks karistuseta, et kõik äravirutatu omaniku taas üles leiaks. Pealegi: meie maal kõik tööd on head, vali millist tahad! Selge: hakkan Sherlock Holmes`iks ehk kriminalistiks.”
Värisege kurikaelad, Sherlock tuleb! Nii tahaks hüüda, kuid tegelikult on algajal kriminalistil tegemist enda värisevate näppude ohjeldamisega. Mu pihus on lambipirn Väga Väär-tusliku Sõrmejäljega. Ning kõhus hirm, et rikun jälje ära, enne kui selle kätte saan. Jälg on kapriisne asjake, seletatakse mulle.
PULBRIGA VÕÕPAJA. Nii, magnetpintsel kohvrist välja. Paganama näpud! Ärge võdisege!
Magnetpintsel polegi tegelikult pintsel, vaid hoopis magnetiseeritud pulk, mis tõmbab metallipuru külge. Pulk läheb purki ja ilmub sealt välja nagu päris pintsel. Kõik puruga koos. Nüüd on ees raskeim: sõrmejäljestatud lambipirni puruga kokku võõpamine. Nii et jäljed ei kaoks, vaid hoopis nähtavaks muutuks.
Üks tõmme, teine. Midagi nagu oleks, või pole? Haaran pulbrit lisaks, rabelen kui planku võõpav Tom Sawyer, võidukas naeratus näol. Niikaua, kuni õrn käepuudutus mind võpatama sunnib.
Rahu, ainult rahu, selgitab Malbe Naiskriminalist mu kõrval. Ja teeb selgeks, et planguvärvimine ja Väga Väärtusliku Sõrmejälje nähtavaks tegemine on siiski kaks suhteliselt eri asja. Annab mulle luubi, uurin pirni. Jess, bingo! Suur ja pisut pulbrine jälg vaatab mulle otsa!
Aga kuidas jälg lambi pealt kätte saada? No olgu, lambipirni võib ju asitõendina kaasa võtta. Aga näiteks esikuseina tõenäoliselt mitte.
VALE JÄLG. Nüüd läheb vaja üht asjakest saja ühest, mis kriminalistil paarikümnekilose kohvrikesega alati kaasas on. Nimelt venivat kilet ehk kleeppaela. Kleebin kile lambile, otse Väga Väärtusliku Sõrmejälje peale. Siis tõmban kile lahti ja kleebin paberile. Ongi jälg käes! Võib kaasa võtta, arvutisse lasta. Hakkan just võidukalt lendu tõusma kui Malbe Kriminalist mu tagasi surub.
Küsimus paneb algaja Sherlocki plindrisse: kust ma üldse tean, et jälg pirnil on kurikaela oma? Äkki on hoopis korteri-omaniku oma?
Kohvrist rändab lauale värvirull. Täpselt selline, millega aknalaudu valgeks võõbatakse. Aga nüüd on värv must.
Malbe Kriminalist näitab algaja Sherlocki peal ette. Võtab mu näpu, käib rulliga üle. Ise räägib, et olgu ma ometigi rahulik, lasku käest kramp välja. Siis vaatab mu näppu, sellisega ema küll söögilauda ei laseks. Aga Malbe Kriminalist on rahul. Võtab mu oi-kui-musta näpu, vajutab sellega jälje paberile, mis kannab nime “Võrdlusjälgede kaart”. Nüüd saab jälgi võrrelda.
PÄTI KÕHUTUNNE. Kriminalist võib koolis palju õppida, kuid kõige õigema lahenduse peab siiski andma kõhutunne. Ja oma kõhus peab Holmes end tundma tõelise pätina. Mõtlema kui pätt, olema sügaval hingesopis absoluutse päti psüühikaga. Alles siis on võimalik kurikael üle kavaldada.
Seda ei juhtu, et kurikael jälge ei jäta. Jälg või asitõend on alati olemas. Kas või mõne paarimillimeetrise karvakese näol, mis DNA analüüsist läbikäinuna omaniku kohta paljutki rääkida oskab. Ja töö on absoluutselt elementaarne: karvake tuleb vaid umbes saja ruutmeetrisest korterist üles leida!
Kõik on võimalik üles leida, iseasi, mis see maksab, kaua aega võtab. Kriminalistid meenutavad, kuidas maast verejälgede leidmiseks tuli Tallinna ühe linnaosa elekter öösel välja lülitada. Linn mattus pimedusse, holmesid aga hüüdsid: “Bingo!” Peale vajaliku ainega võõpamist säras maa kooljasiniselt. Verejäljed olidki käes.
RÄNDAVAD SURNUD. Kõige raskem on surnutega. Ka nende ülevaatamine, uurimine, sõrmejälgede võtmine käib töö juurde. Ja püüa õhtul kontorist nii lahkuda, et ükski surnu sinuga hinges kaasa ei tule. Tegelikult viid mõne laiba paratamatult ikka enesega kaasa, tunnistatakse ausalt. Ja kannad hinges talumatut raskust.
Töö on lihtne, selgitatakse. Kodanike saast tuleb lihtsalt ära seedida. Vargused, mõrvad, seletamatud surmajuhtumid, röövimised, ärandamised. Kui kõik ära seeditud, ongi töö tehtud.
Panen sõrmejäljega paberi kohvrisse, olen uhke. Aga kui asi algusest peale ausalt ära seletada, siis tegelikult tegin ma selle jälje sinna lambi peale ise. Et oleks, mida uurida. Ja näe, üles leidsin, küll ma olen tubli! Elementaarne, Watson, tahaks sel hetkel juba hüüatada.
Seigad kriminalistide elust
Kord pidanud naiskriminalist laipa uurima. Astunud surnu ligi, kohver pihus. Aga surnu juurest karanud kriminalisti poole rott. Seejärel kiljunud ja karjunud õbluke naisterahvas peaaegu et kikivarvul laual seistes, süda täis hirmu: “ Kui te seda rotti sealt ära ei vii, ma laipa ei uuri!”
Kord pidanud naiskriminalist tühjaksvarastatud korterit uurima. Astunud tuppa. Seal põ-randal lamanud rotveiler, suur kui härg. Haugatanud nii, et aknaklaasid värisenud. Kriminalist karanud ukse taha, öelnud, et see korter jääb minust küll üle vaatamata. “Ärge peljake,” rahustanud peremees. “Kutsa ei puudu kedagi. Ta lamas niimoodi kesk põrandat ka siis, kui vargad käisid!”
Kord tormanud kriminalistid tühjaks röövitud korterisse. Pereema olnud uksel vastas, tolmulapp pihus. Korter tema selja taga säranud kui prillikivi, ei ühtegi sissemurdmisjälge, asitõenditest rääkimata. Pere-ema kostnud: “Ma mõtlesin, et eks ta narr ole: tulevad võõrad inimesed, mul korter aga varaste lahkumise järel nii segamini. Õnneks jõudsin asjad enam-vähem õigetesse kohtadesse tagasi panna ja pisut ka tolmulapiga ringi tõmmata.”
