Sibulate sügisene istutamine
Päris oktoobrikuu lõppu või novembrisse ei maksa istutamist jätta, sest siis jääb enne maapinna külmumist liiga vähe aega taimedele juurdumiseks. Halvasti juurdunud taimed aga pole nii vastupidavad talvekülmadele. Igal juhul on parem sibulad sügisel maha istutada kui kevadeni soojas toas või garaažis hoida. Kuiva ja palava õhuga keskküttega ruumis kaotavad sibulad nii palju vett ja eluenergiat, et kevadeks pole neist enamasti midagi elusat järel.
Nartsiss on erandlik ja erinev tulbist või hüatsindist selle poolest, et tema juured arenevad tugevamad ja pikemad, kui muld on veel soe. Selle põhjuseks on sordiliste nartsisside esivanemate looduslik lõunapoolne kodumaa. On ju enamik nartsisse pärit meie alaga võrreldes palju soojema kliimaga Portugali ja Hispaania mäestikest, isegi Põhja-Aafrikast. Seepärast tuleb sü-gisel ajaliselt kõige varem peenrasse istutada nartsissid. Kui oktoobris nartsisse istutada, siis võib küll taim ellu jääda, kuid kevadel arenevad õied on väiksemad ja õievarb lühem. Hiline nartsisside istutamine pole ka taimele hukatuslik: kui ka järgmisel kevadel kvaliteetseid õisi ei arene, siis on aasta pärast taim ikka parimas vormis.
Ühele ja samale kasvukohale võib nartsissi kasvama jätta vähemalt neljaks aastaks või seni, kui taim on pinnasest kõik toitained ära kasutanud ja õitsemine on lakanud. Sibulad kaevatakse pinnasest välja suvel, siis kui lehed ja kogu maapealne osa on kuivanud, muutunud pruuniks ja eraldub kergesti sibulast. Ülesvõetud sibulad kuivatatakse otsese päikesekiirguse eest varjatult õhurikkas soojas ruumis ja istutatakse uuele kohale tagasi augustis või septembris.
Isegi õigel ajal augusti lõpus või septembris istutatud nartsissid vajavad talvekatet, kui lund hilissügisel või talvel ei ole või on vähe ja paugub pakane. Nartsissipeenra või -kogumiku katteks teiste talvekindlamate taimede vahel sobib kompostmuld, turvas või kooremultš 5–10 cm paksuse kihina. Aprillikuus, kui pinnas üles sulab ja taheneb, on õige aeg talvekate ära võtta.
Botaanika poolelt on huvitav teada seda, et kogu maailmas leidub 27 liiki nartsisse. Nartsiss on mürgine taim ning enamasti rohusööjad loomad ja närilised teda ei söö. Kindlasti ei maksa anda nartsissisibulaid lastele mängimiseks, kes neid võivad ka suhu pista või närida. Nartsisse armastatakse nende varase õitsemise ja hurmava lõhna tõttu.
Igasuguseid väiksemaid sibullilli, nagu tulbid, lumikellukesed, nartsissid, hüatsindid, krookused, madalakasvulised püvililled, laugud või kobar-hüatsindid on mugav istutada plastist istutuskorvidega. Nende kujul pole taime kasvamise seisukohast erinevust. Suuremasse korvi saame istutada rohkem sibulaid ja väiksemasse vähem. Istutussügavus sõltub sibula suurusest, kuid kuldseks reegliks on enamasti sibula kolmekordne kõrgus. Nii sügavale peaks korv koos sibulatega mullapinnast jääma.
Taimed on targad ja reguleerivad sibula sügavust ise. Kui sibul sai liiga sügavale istutatud, kasvab ta järgmisel aastal kõrgemale ja vastupidi. Selles aitavad neid kontraktiil- ehk tõmbejuured, mis sibula õigesse asendisse ja sügavusse aitavad. Parem on kohe sibula teravam tipuosa ülespoole jätta, siis ei kuluta taim asjatult energiat õige asendi saavutamiseks. Enne korviga istutamist tehke peenrasse sobiva suuruse ja sügavusega auk. Kui pinnas on väheviljakas, on hea augu põhja mulda segada peotäis sügisväetist, milles lämmastikku pole või siis on väga vähe.
Istutuskorvi põhja pange mõ-ni sentimeeter peenramulda või kompostmulda, seejärel asetage korvi sibulad teravama tipuga ülespoole. Sibulad katke üleni kuni korvi servani viljaka kompostmulla või peenramullaga ning istutage kasvukohale. Värsket või vähekõdunenud sõnnikut sibultaimede peenrasse lisada ei maksa. Sügisel on enamasti piisavalt sademeid ja pärast sügisest istutamist tulpe või nartsisse kasta pole vaja. Mõne sibul- või mugulsibultaimega on otse vastupidi – need tuleb sügisel pärast õitsemise või kasvamise lõppu maast üles võtta ja kevadeni jahedas ruumis hoida. Niisuguste sügisel ülesvõetavate taimede hulka kuuluvad kaeralilled, daaliad ehk jorjenid, gladioolid, freesiad, begooniad jm.
Mitu aastat ühes kasvukohas
Krookused õitsevad enamasti kevadel, kuid on ka sügisel õitsevaid krookuseliike, nagu kaunis krookus (C. speciosus), vöötkrookus (C. kotschyanus) jm. Krookuste lehed on pikad ja kitsad ning õies on kolm tolmukat. Sügislille lehed on laiad (laisüstjad) ja vahel isegi läikivad ning sügislille õies on kuus tolmukat. Krookused pole mürgised, nende hulka kuulub maailma kalleim vürtsitaim. See on samuti sügisel õitsev meil külmaõrn ja avamaal enamasti mittetalvituv safrankrookus (C. sativus). Sü-gislilled on valgete või roosakaslillade suurte lehterjate õitega taimed. Nad õitsevad alates augustist kuni oktoobrini ilma lehtedeta olekus. Talveks jäävad nii krookuse kui ka sügislille mugulsibulad mulda, talvituvad ja kevadel alustavad kasvu.
Meil müüakse ka nende taimede mugulsibulaid, kuid parem on sügislill või sügisel õitsev krookus istutada enne, kui õied hakkavad kasvama. Ühele ja samale kasvukohale võib nad jätta mitmeks aastaks, kuni kogumikud on kasvanud nii tihedaks, et enam õitsemiseks jaksu ei ole. Ka nende taimede lehed kuivavad juuni lõpus või juulis, siis on õige aeg maa seest mugulsibulad välja kaevata, kuivatada ja sügisel, kui õiepung mugulsibula soomuste vahelt hakkab arenema, tagasi istutada. Sügislille puhul peab arvestama, et tegu on inimesele ja koduloomadele mürgise taimega.
