Sidejuht Aadu Jõgiaas: Teletorni rünnatakse!

 (9)
Sidejuht Aadu Jõgiaas: Teletorni rünnatakse!
----

1991. aasta augustiput i ajal Toompea lossis 10. juulil loodud raadiosidekeskust juhtinud Aadu Jõgiaas oli see, kes edastas teate teletorni ründamisest.

•• Millised olid sidekeskuse peamised ülesanded?

Esiteks tuli tagada igas olukorras side rahvusvaheliste organisatsioonidega. Seda ka juhul, kui ülejäänud Eesti on Vene sõjaväe poolt okupeeritud. Teine eesmärk oli tagada alternatiivne ühendus maakondadega ja kolmandaks oli vajalik kolme Balti riigi valitsuste omavaheline side.

•• Kuidas struktuuriüksus loodi?

Juunis kutsus tollane valitsusjuht Edgar Savisaar kokku eri ametkondade sidespetsialistid. Minu teada polnud teistel kabineti liikmetel sellest asjast üldse aimu. Nõupidamisel pandi paika sidekeskuse toimimine. Kõige keerulisem oli maakondliku side kindlustamine, sest telefonide väljalülitamise korral poleks teist sidepidamise võimalust enam olnud. Ainus väljapääs oli tegevusse tuua raadioamatöörid. Neid leidus igas maakonnas.

•• Tihti ei teadnud inimesed, kelleni nende kogutav info lõpuks jõuab. Kuidas toimus teadete edastamine?

Tegevusse sai haaratud kogu tolleaegne raadioamatööride seltskond. Tihti nad ise ei teadnud, kuhu nende kogutav info läheb. Käisid tee ääres soomukite numbreid üles kirjutamas ja edastasid selle info teisele kohalikule raadioamatöörile, kes omakorda teate Tallinna andis. Infot ei saadetud otse Toompea lossi, vaid konkreetsele ama-töörraadiojaamale, aga kuulasime seda lihtsalt pealt. Oli kokku lepitud, et lossi raadiojaamalt saladusekatet ei eemaldata. Meie eesmärk oli tegutseda siis, kui midagi muud enam alles pole.

•• Palju inimesi üldse teadis raadiosidekeskuse toimimisest?

Sidekeskuse olemasolust teadis töögrupi kolm meest, piirivalve juhtkond ja peaminister. Isegi meie struktuuri kuuluvad inimesed ei teadnud, kus keskus asub.

•• Isegi lossi inimesed polnud asjaga kursis?

Toompea lossis töötavad inimesed ei teadnud mitte midagi selle keskuse olemasolust. Peaminister oli mulle küllaltki suured volitused andnud ja mina üksinda tegelesin organiseerimisega. Administratsioonile oli ülesandeks tehtud mind igati aidata, kuid mitte tegevusse sekkuda.

•• Kuidas avastasite Vene sõja-väe sagedused?

Kui masinad 19. augusti õhtul Tallinna jõudsid, olid sõjaväelased suhteliselt väsinud, aga esimese asjana tegid nad sideproovi. See andis meile töösagedused ja tagavarasagedused kätte. Nende lahingumasinatel oli neli sisseehitatud kanalit ja lisaks viies varuraadiojaam ning need kõik olid meile teada.

•• Millist otsest kasu tõusis Vene sõjaväe pealtkuulamisest?

Kõige olulisem moment oli teletorni ründamine. Jalamehed läksid üles torni nelja-viie ajal hommikul. Samal ajal võtsid soomus- masinad torni rõngasse. Seejärel asus üksuse juht sidesse Tondil asuva Pihkva diviisi komandöriga ja kandis ette, et on kohal.

Seejärel käskis diviisi komandör olukorrast ette kanda. Seda teostatakse sõjaväes tavaliselt kõnetabeli abil, näiteks kaks numbrit tähendavad mingit fraasi. Hetkest kui numbreid ette hakati lugema, alustas meie segaja tööd. Prooviti läbi kõik tagavarasagedused, kuid igal pool ootas meie segaja.

Neil ei õnnestunudki ette kanda ja kogu operatsiooni juhtiv ohvitser ei saanud rünnakukäsku anda. Me polnud selliseks tegevuseks valmistunud – improviseerisime, aga läks väga hästi täkkesse. Katkestasime nende side kolmeks ja pooleks tunniks. Ühtegi teadet ei jõudnud teletornist juhtkonna poole. Räägitakse, et käima pandi isegi käskjalg.

•• Kuidas käitusite teletorni hõivamise ajal?

Kui rünnak algas, teatasin legendaarse lause: “Telejaama rünnatakse!” Need on minu sõnad. See läks igale poole. Esmajoones sisetelefoniga valitsusele ja siis kõigile eriteenistustele, riigistruktuuridele, telemajja ja raadiomajja. Raadio andis teate kohe eetrisse ja taksojuhid, bussid ning kõik muu linna peal liiklev läks teletorni juurde. Sõjaväelased polnud teletorni ukse õhkulaskmiseks selle ajani korraldust saanud ja kuna paari tunniga kogunes meeletu rahvamass, oleks asi juba verevalamiseks muutunud.

•• Mis tollel ajal lossis toimus. Milline oli teie põgenemisplaan?

Loe veel

Nüüd paistab, et see asi lõppes ilusti. Olen käinud Nõukogude Liidu sõjaväes ja teadsin, kuidas ülestõuse maha surutakse. Sattusin 1969. aastal väeossa, mis aasta varem käis Prahas. Olin hästi kursis ka Vilniuses toimunuga.

Ei uskunud, et üks küngas suudab Vene regulaarvägede rünnakule vastu pidada üle kolme-nelja päeva. Lossi oleks rünnatud ja kõik arreteeritud või külmaks tehtud. Sellega olime mina ja mu mehed arvestanud. Loomulikult ei taha ükski inimene ennast vabatahtlikult kätte anda ja 20. augusti õhtul valmistusime põgenemiseks.

Kuna asusime neljandal korrusel, oli meil ehk kümmekond minutit varuaega. Panime barrikadeerimiseks valmis kapid ja vaatasime, millised uksed saab lukustada. Valmistasime taganemistee üle pööningute. Samal meetodil käisid interrinde mehed 15. mail 1990 punast lippu Toompea lossile panemas.

Pööningud on keerukad, aga õppisime neid antennide panekul suhteliselt hästi tundma. Lossi pööning on ehitatud mitmejärgulisena ja seal tekivad kuni kuue meetri sügavused kõrgusevahed. Neid tuleb laudu mööda ületada ja laudu enda järel ära tõmmates pole võimalik enam järele tulla.

•• Milline õhkkond oli lossis?

Operatiiv- ja julgestusteenistuse mehed olid rahulikud. Nii mõnigi ülemnõukogulane oli küllaltki kohkunud näoga. Mitte keegi ei teadnud, mis juhtuma hakkab. Oli võimalik, et kõik paari päevaga üle võetakse.

•• Kuidas jõudis teieni info, et Vene väed tagasi tõmbuvad?

Moskva sündmusi kuulis niisama ka ja teadsime, et putš on läbi. Kõrgemad sõjaväelased teatasid raadioside kaudu dessantnikele, et putš on läbi. Siis kontakteerusid nad mereväe sidekeskuse kaudu Moskvaga ja said kinnituse, et asi on lõppenud – nad olevat riigireeturid ja peavad oma kola kokku panema ning õhtul tagasisõitu alustama. Sõjaväelasteni jõudnud info on ka linti võetud. Keegi ohvitser küsib: “Kas tõesti koju tagasi? Jah, koju tagasi.“

•• Kõik lõppes rahulikult. Kuidas mõjus teile pingelangus?

Toompeal oli selline süsteem, et kõik, mis toimus parlamendisaalis, oli kuulda üle kogu maja. Kui kuulsime vabariigi väljakuulutamist, ei jõudnud see meie teadvusesse. Olime füüsiliselt nii väsinud ja ei hoomanud, et iseseisvus on välja kuulutatud. 21. augusti õhtul surus Andrus Öö-vel kätt ja ütles, et kümneks aastaks on rahuliit olemas, kuid minul ei tekkinud mingeid tundeid.

•• Kuidas hindate sidesüsteemide praegust seisu Eestis?

Praegu minu teada sellist sidekeskust pole. Side on üldse ametkondade vahel killustatud. Tõsise kriisi puhul oleks Eesti oma sidega hädas. Liiga palju loodetakse mobiilsidele.

Murrangulised sündmused

Side oli ka Moskvaga

•• Sidekeskusel oli ühendus ka Moskvaga, kuid Valge Maja ei teadnud (Vene parlamendihoone – toim), et tegemist on Eesti valitsuse esindajatega.

•• 19. augusti õhtul kaatriga seitsme-kaheksa ajal saabunud Edgar Savisaar oli kella 10 ajal sidekeskuses ühenduses Leedu peaministriga.

•• Kõik raadiosidega tegelevad inimesed olid alla kirjutanud mitmele paberile, et nad seadusi ei riku ja on karistusest teadlikud.

Vastupanuplaan

Toompeal oli toitu ja relvad

•• Toompeal oli paarinädalane toiduvaru ning samuti relvastust kõikidele lossis viibijatele. Voolukatkestuse puhul oli varuks lossi enda jõujaam ja televisioonilt laenatud suur diiselgeneraator.

•• Teletorni saadeti Moskvast vallutama erigrupp. Mehed olid just teletornide peale koolitatud, sest tornid olid suhteliselt sarnased. Operatsiooni juht oli eelnevalt ära võtnud Vilniuse teletorni.

F.S-D.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare