Signaalvähk jäi uurijatel leidmata

Jägala jõestikus näib levivat katk, mis võib viidata ka signaalvähkide olemasolule.

Tänavu suvel Jägala jõestikus kardetud nuhtluseks peetavate signaalvähkide (Pacifastacus leniusculus) otsimiseks korraldatud ulatusliku uuringu käigus selle vähikatku levitava võõrliigi isendeid siiski ei leitud. Sellele vaatamata ei välista meie teadlased veel võimalust, et need kohalikele jõevähkidele (Astacus astacus) tapvat katku levitavad vähilised on Eestis kanda kinnitanud.

Maaülikooli teadlased Margo Hurt ja Mati Kivistik tegid signaalvähi tabamiseks katsepüüke Harjumaal Mustjões, Rekka ojas, Jänijões, Tarvasjões ja Jägala jões. Ühtekokku panid uurijad vooluvette püügimõrrad üles paarikümnes kohas.

Ükski signaalvähk kolm päeva kestnud püügi tulemusel mõr­dadesse ei jäänud. Siiski näi­tasid püügiproovide kõrval Jägala jõe parempoolses lisajões Mustjões (kust mullu sügisel üks signaalvähk välja tõmmati) elusate vähkidega sumbas tehtud katse tulemused, et vähivarude pärast muretsemiseks on siiski põhjust.

Nimelt heitsid kõik kolm sumbas olnud jõevähki hinge, mis osutab ilmselt nii vähikatku kui ka seda levitavate signaal­vähkide olemasolule. Samal ajal ka Soodla jões kolme sumbaga tehtud katse käigus jäid aga kõik jõevähid ellu.

Jõevähke saadi kätte vaid Jägala jõe ülemjooksult ja Jäni­jõest, ülejäänud kohtadest, kus neid varasematel aastatel kätte oli saadud, olid nad kadunud nagu tina tuhka.

Nii tõdevad Hurt ja Kivistik oma uuringuaruandes, et küsimusele, kas Eestis esineb signaalvähke või mitte, praegu ühest vastust pole. Veidikenegi peaks asjasse selgust tooma Mustjões hukkunud vähkide laboratoorsed uuringud, millega loodetakse esimesel võimalusel ühele poole saada.

Jägalas tuleb püügikeeld

Meie loodusele ohtu kujutavate võõrliikidega tegelev keskkonnaministeeriumi looduskaitse­osakonna peaspetsialist Merike Linna­mägi ütles, et signaalvähi otsinguid jätkatakse suure tõe­näosusega ka järgmisel aastal.

Vähikatku kahtluse tõttu oli vähipüük juba tänavu Jägala jõestikus keelu alla pandud ning Linnamäe sõnul plaanib ministeerium Hurda ja Kivistiku soovitustest lähtudes püügikeeldu ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal rakendada. Tänavu oli püük keelatud ka Saare-, Hiiu-, Ida-Viru-, Järva-, Lääne-, Lääne-Viru-, Rapla- ja Pärnumaal, mujal Eestis tohtis nattasid sisse panna ainult augustikuus.

Kuna Ameerika päritolu signaalvähid on meie jõe­väh­kidest suuremad, agressiivsemad ja parema sigimis­võimega ning peavad vastu ka halvematele keskkonnatingimustele, kardetakse, et nad hakkavad siinseid suguvendi ohustama. Teiste signaalvähkidega hädas olevate riikide kogemus on näidanud, et kui need elukad on kuskil levima hakanud, on neist võimatu lahti saada.

Nii on see ka näiteks meie naabrite juures Soomes ja Rootsis, kuhu Ameerika Kaljumäestikust pärinevad signaalvähid toodi 1960. aastatel, et leevendada katku tõttu tekkinud vähkide puudust. Signaalvähkide sissetoomist soositi omal ajal mitmel pool Euroopas kalamajanduslikel eesmärkidel, sest see liik kasvab püügiküpseks juba kahe aastaga, samal ajal kui jõevähil kulub selleks viis aastat.

Leidudest tuleks teada anda

Eristada saab mitme tunnuse järgi

•• Signaalvähi värvus võib varieeruda sinakasmustast kuni punakaspruunini, mõnikord ka helepruunist mustjaspruunini.

•• Signaalvähi sõrad on jõevähi omadest lühemad, laiemad ja paksemad ning pealt siledamad.

•• Altpoolt on need punased, kuid mitte kunagi valged, beežid, roosad ega kollakad.

Sõra kahe haru hargnemiskohal liigese ümber on signaalvähkidel helesinine kuni valge piirkond.

•• Signaalvähi leidmisest tuleks teatada keskkonnaametile: kas asutuse piirkondlikku kontorisse või saata e-kiri ameti üldaadressil [e-mail].

•• Kõva kooriku tõttu on signaalvähi tarbimisväärtus väiksem kui jõevähil.

•• Viimati saadi Mustjõest jõe­vähke kätte 2005. aastal, pärast seda pole seal enam ükski vähk mõrda jäänud. Kuna mullu septembris tõmmati sellest jõest välja signaalvähk, peetakse jõevähkide kadumise põhjuseks katku.