Signaalvähke hävitatakse elektriga
Mullu augustis Saaremaalt Riksu ojast avastatud ning meie jõevähkide jaoks äärmiselt ohtlikuks võõrliigiks tunnistatud kiirelt sigivate signaalvähkide väljapüüdmiseks võetakse sel aastal kasutusele nii mõrrad kui ka elekter.
Suure tõenäosusega kellegi poolt sisse toodud signaalvähkide kättesaamiseks paigutatakse Riksu oja ligi paarisaja meetri pikkuse lõigu põhja, kust neid vähikatku levitavaid elukaid on leitud, 80 kuni 100 kastmõrda. Keskkonnaameti vee-elustiku spetsialist Jaanus Tuusti märkis seejuures, et lisaks mõrdadele tuleb signaalvähke ilmselt ka elektriga püüdma hakata.
Nimelt on teada, et mõrdadesse on võimalik söödaga meelitada vaid vanemaid vähke. Veekogu põhjas elutsevatest mutukatest toituvaid noori vähke aga naljalt lõksu püüda ei anna. Just nende väikeste ja vilgaste noorjärkude tabamiseks ongi plaanis madalama veeseisu ajal kasutusele võtta elektripüügivahendid.
Tuusti lisas, et elektripüügi eeliseks on ka see, et sel viisil saab signaalvähkisid püüda ka öösel, mil nad on urgudest väljas ja liikvel.
Eesti maaülikooli vähiuurija Margo Hurt viitas, et üks võimalus, kuidas Saaremaal signaalvähkidest lahti saada, oleks vähkidega Riksu oja lõik uut kraavi mööda vett kõrvale juhtides kuivale jätta. Veetuks jäänud oja põhjast saaks signaalvähid suhteliselt kerge vaevaga kätte.
Mahukas projekt
Tuusti sõnas, et kuigi kõnealust abinõu on asjatundjad soovitanud, siis vähemalt esialgu – enne kui pole proovitud mõrra- ja elektripüüki – pole plaanis ojast vett ära juhtida. „See võimalus ei tule praegu veel kõne alla, sest see eeldab eeltöid maaomanikega ning tegu oleks väga mahuka projektiga,” tähendas Tuusti. „Pole ka kindel, et vett kõrvale juhtides signaalvähk sinna jälle ei ilmu. Me ju ei tea, kas keegi tõi signaalvähid sinna pahatahtlikkusest sisse või siis tegi seda teadmatusest.”
Suure signaalvähipüügi kõrval võtavad teadlased sel suvel Riksu oja lähiümbruse veekogudki luubi alla, kontrollimaks, kas meie kohalikke jõevähke ohustav liik pole ka mujal kanda kinnitanud.
Saaremaa puhul suhtuvad asjatundjad signaalvähkidesse äärmise tõsidusega, kuna nende levik võib ühes vähikatkuga selle piirkonna kui ühe Euroopa parima vähipüügikoha löögi alla seada. Laiemas plaanis kardetakse, et see Ameerikast pärit vähiliik võib meie vetest jõevähid välja tõrjuda täpselt sama moodi, nagu said mingid jagu euroopa naaritsatest.
Signaalvähi sõrad on võrreldes jõevähiga lühemad, laiemad ja paksemad ning pealt siledamad. Altpoolt on sõrad punased ning mitte kunagi valged, beežid, roosad ega kollakad.
Sõra kahe haru hargnemiskohal liigese ümber on signaalvähkidel helesinine kuni valge piirkond ehk nn signaal, mille järgi on liik ka nime saanud.
Nii kõva kooriku kui ka liha maitse poolest peetakse signaalvähki jõevähist tunduvalt kehvemaks suupooliseks.
Signaalvähk on praeguseks jõudnud Euroopas pea igale poole, välja arvatud Iirimaa ja mõned väiksemad saared.
Katkuohu tõttu kehtib püügikeeld
•• Vähikatku ohu tõttu keelati mullu vähi- ja kalapüük tervenisti nii Riksu ojas kui ka Riksu lahel. Tänavu kehtib keeld edasi, sest valitseb oht, et kalade ja püügivahenditega tassitakse võimalik katkuseen teistesse Saaremaa veekogudesse. Mullu väljapüütud ning laboris uuritud Riksu vähkidelt katkuseent ei avastatud, kuid siiski kardetakse, et katku võivad vabalt kanda need vähid, kes on seni tabamata jäänud.
•• Lisaks Riksu ojale on vähipüük vähikatku ohu tõttu keelatud ka Põduste jões ja Laugi peakraavis Saaremaal, Jägala jões ja selle lisajõgedes Harjumaal, Leevi ja Ahja jões Põlvamaal ning Mustjões ja selle lisajõgedes Võrumaal.
•• Inimese käe läbi pea terves Euroopas kanda kinnitanud signaalvähid on meie jõevähkidest suuremad, agressiivsemad ja parema sigimisvõimega ning peavad vastu ka halvematele keskkonnatingimustele. Kõige tipuks ei murra neid ka vähikatk, kuna liik on selle seenhaiguse suhtes immuunne.
