Sigrid müüb inimestele tuju tõstvat maiustust

SUVETÖÖ Maal elades on suveks tööd saada raske

Sigrid (18) on üks nendest keskkoolinoortest, kes koolivaheajal endale taskuraha teenida otsustas. Maalt tuli ta suveks tädi juurde Tallinna ja müüb nüüd inimestele tuju tõstvat maiustust. See, mida ma tuju tõstvaks nimetan, on loomulikult jäätis. Jäätisega ei seostu sünge meeleolu ja meelekibedus kuidagi. Nagu jutuajamise käigus selgub, ka Sigridi arvates mitte.

Tööle lõbusasse ja suurde linna. Kui Sigridiga Vabaduse väljaku lähedal Coffiku ees kohtume, on ta ametis olnud kõigest kaks nädalat, kuid teab peast juba kõiki sorte, mida müüb. “Parim on vanilje Grosso,” märgib ta asjalikult. Ostan nimetatud jäätise ja maitsen. On tõesti väga maheda maitsega. Isegi üks parimaid, mida proovinud olen.

“Tegelikult on väga raske suveks tööd leida. Kui on linnas tuttavaid, siis on see veel kuidagi võimalik. Maal on see praktiliselt võimatu,” seletab ta täiskasvanulikult. Paljud Sigridi sõbrannad, kes tema kodukohas Abjas (asub

Viljandist 35 kilomeetri kaugusel – toim.) elavad ja samuti suveks tööd otsisid, tööle ei saanudki.

“Tallinn on lõbus ja suur linn, kus elu käib ööpäev läbi. Ühte inimest naljalt kaks korda ei näe,” muljetab Sigrid. Nagu pisut hiljem selgub, ta siiski Tallinnat oma unistuste linnaks ei pea. Selleks olevat hoopis Pärnu. Seal on mererannad Sigridi meelest ilusamad kui pealinnas.

Palun Maksi Vurri, saagu, mis saab. “Kõige positiivsemad kliendid on ikka turistid. Nemad küsivad rohkem jäätiste ja sortimendi kohta. Kui inimene on lõbusam, siis tavaliselt rohkem suhtlen ka. Mõned ei paista jälle heas tujus olevat, siis ei julge eriti soovitada,” kirjeldab Sigrid enda tööpsühholoogiat. Peale tänaval müümise on Sigrid jäätist müünud ka Õllesummeril. “Seal olid kõik ikka tunduvalt rõõmsamad,” muigab ta.

Meie jutu katkestab vahepeal Sigridi tuttav noormees, kes viimase käest tungivalt Maksi Vurri nõudma saabub. Sigrid peab vähemalt kuus korda kinnitama, et tal nimetatud jäätist pole, enne kui noormees ära läheb. Taoline lähenemine sütitab mu peas küsimuse: kas noormehed jäätisemüüjaga tutvust sobitama ei kipu? “Ei, siiani pole küll juhtunud,” jääb Sigrid tagasihoidlikuks.

Ülikooli vanu kultuure õppima. Vahepeal on jäätisekappi uudistama tulnud punase pluusi ja muheda olekuga mees. Tal on käes kott mustikaid ja sõstraid. “Kas teil suurt karbijäätist on,” pärib ta uudishimulikult. “Ei olegi? Aga kust ma suurt karbijäätist saan?” kurdab ta ja pöördub minekule. Viie minuti pärast on mees tagasi ja unistab karbijäätisest taas. Seekord küsib ta veel tavalist plombiiri ka. Saadame ta Westmani poodi.

Nagu näha, käib jäätist ostmas igasugu friike. Mõne aja pärast saabuvad härrased ostavad topsijäätist, mille pabereid ära saates võib võita auto. “Näe vaata, Opeli võti on siin jäätise sees, ära hambaid ära murra,” ilgub üks kolmekümne tuuris kundedest. Sigrid itsitab vaikselt kaasa.

Kui Sigridil järgmisel aastal Abjas keskkool lõpetatud saab, tahab ta ülikooli ajalugu õppima minna. “Mind huvitavad need vanad kultuurid. Kreeka, Egiptus ja idamaad,” ütleb ta jäätisekappi puhastades.

Üllatun, sest algul tundus Sigrid mulle üsna materiaalne olevat. Huvi ajaloo vastu poleks ma temalt oodata osanud.