Oletatavasti 6. jaanuaril.

Sest 7. jaanuaril hakkavad Estonian Airi piloodid streikima?

Ei, see oligi nii planeeritud ja ma loodan, et 6. jaanuaril ikka lendame – sest lendudega on probleeme ju ka mujal.

Kuidas teile mõjus teade, et meie piloodid alustavad streiki?

See oli ikka suhteliselt suur ehmatus. See võib tähendada väga halbu arenguid, aga ma ei saa seda temaatikat väga palju kommenteerida.

Kuna olete osalt selle valdkonna eest vastutav?

Jah. Ja kuna siin räägitakse palju ka riigiabist, siis siin peab Euroopa Komisjon oma seisukoha andma. Asjad on Almunia [Euroopa Komisjoni konkurentsivolinik Joaquín Almunia] ning konkurentsi peadirektoraadi käes ja need lahendatakse väga täpselt. Seega on mul siin huvide konflikt. Ma tahan, et Estonian Air jätkaks, teisalt olen vastutav komisjoni poliitika eest üldisemalt.

Ometi – kui rääkida oletuslikus vormis –, kas Estonian Airi hädade taga võib olla mõne teise riigi lennukompanii huvi? Näiteks Finnair tahaks, et Estonian Airil ei läheks hästi?

Ma ei tea. Ma pole kindel, et ka Finnairil nii väga hästi läheb. Üldiselt on kõigil rahvuslikel lennukompaniidel ja nende järeltulijatel ääremaade riikides väga suuri probleeme. Euroopa lennundus vajab tervikuna konsolideerimist. Lennukompaniid on väga suurtes võlgades, sest nad on väga palju investeerinud uutesse lennukitesse, aga majanduskriis on teinud oma töö ja tulud pole enam sellised. Spetsiifiline probleem on see, et niisugused riigid nagu Eesti, Portugal või Küpros vajavad tingimata teatud hulka otselende keskustesse. Kui otselennud muutuvad väga nigelaks, siis on see väga suur probleem.

Seega me ei saa endale lubada, et Estonian Air põhja läheks?

Nojah, aga me ei saa ka ülal pidada kompaniid, kes ei tule iseendaga toime.

Viitasite Ungari suletud Malévile, kuid hädas on ka SAS, LOT, Czech Airlines. Mida te komisjonis arutanud olete? Ehk tuleb Euroopa lennunduses midagi radikaalselt muuta?

Oleme tihedas koostöös konkurentsi peadirektoraadiga, et kujundada välja niisugused riigiabi reeglid, mis toetavad ikkagi regionaalseid ühendusi. Euroopa on ju väga mitmekesine: kui sul on kaks lennujaama üksteisest 100 km kaugusel ning mõlemad taotlevad riigiabi, siis pole see väga mõistlik. Peavad olema mingid kriteeriumid, kus ja millele saaks üleüldse riigiabi anda.

Väikesed lennukompaniid on raskustes ja üldine probleem on kapitalipuudus. On võetud palju laene ja investeeritud, kuid hädasti on vaja kapitali ka pärast 1994. aastat tekkinud moodsatel lennukompaniidel, mida mina nimetan minimaalse teenuse pakkujateks.

Näiteks Air Berlini ostis ära üks Pärsia lahe lennukompanii, nii et kapitali vajavad kõik. Ja ega suurtelgi nii lihtne pole.

Globaalses konkurentsis töötavad Euroopa lennuliinid päris hästi, kuid ilmselt on suures plaanis ees ikkagi ülemaailmsete lennukompaniide tekkimine. Kuid Ameerika reeglid on väga protektsionistlikud ning väga suureks takistuseks ülemaailmsete kompaniide tekkimisele.

Teie nimetatud minimaalse teenuse pakkujate ehk odavlennufirmade kohta on viimasel ajal ikka tulnud uudiseid, et sõidetakse pooliku kütusepaagiga jms. Kas ohutusnõuded pole liiga tagasihoidlikud?

Need kuuldused on suuresti alusetud, konkurendid üritavad ka nende suhtes luua negatiivset fooni. Euroopa lennundusohutuse järelevalve on väga tugev, maailmas kindlasti kõige tugevam.

Kriitikud ütlevad ka, et odavlennufirmad solgivad turgu.

Neil on 30% turust, aga mõelgem teistpidi: kui palju on inimestel tänu nendele firmadele tekkinud võimalusi oma puhkust veeta. Tekkinud on ju täiesti uued piirkonnad, kuhu varem polnud mingit juurdepääsu. Nii et selles suhtes on nende roll positiivne. Ka ei saa neid võtta ühe mõõdupuuga – on firmasid, kes töötavad väga hästi ja kellega ollakse väga rahul, ja on firmasid, keda kritiseeritakse.

Kui murelikult te Euroopa tulevaste aastate majandusele vaatate?

On head ja on halba. Hea on see, et mööduva aastaga on lõppenud igasugused jutud euro allkäigust ja lagunemisest. Siin on kolm väga tähtsat sündmust. Esiteks keskpanga kurss ja keskpanga juhi Mario Draghi ütlemine, et euro päästetakse mistahes hinnaga. Teiseks ikkagi väga indikatiivsed Kreeka valitsuse sammud, mis lõpuks viisid selleni, et Kreekale anti lubatud laenuraha kätte. Kreeklased on väga palju teinud ja viinud ellu väga olulisi reforme. Ja viivad veel, öeldes: ükskõik, mis see ka ei maksaks. Ja Eesti lugejale väärib ülekordamist, et Kreeka pole saanud ühtegi senti niisama – see kõik on laen ja tuleb tagasi maksta.

Kolmandaks: Euroopa Liit ise on teinud seoses euroga väga radikaalseid otsuseid. Kui keegi rääkis 2006. aastal, et on vaja luua rahareserv euro toetamiseks ja kontrollida liikmesriikide laenuvõtmispoliitikat, siis sai see hüsteerilise eitamise osaliseks. Täna on see kõik tehtud ja kõik teemat valdavad inimesed saavad aru, kui tähtis see samm on, et suuremate pankade üle luuakse üleeuroopaline kontroll.

Need on Euroopa majanduse tugevdamise sammud, kuid suur probleem on tööjõuturg, mis ei vasta vajadustele.

See on lausa suurim probleem. Meil on kibe tööjõupuudus väga paljudes harudes. Saksamaal on puudu 70 000 inseneri, raudteevaldkonnas läheb kümne aasta jooksul kolmandik inimesi pensionile ja uusi pole kusagilt võtta. Samas on 20 miljonit töötut! Midagi on väga viltu.

Kuidas on lood Euroopa konkurentsivõimega, kui võrrelda Hiinaga?

Terves Euroopas on tohutu vastuolu. Ühest küljest on selge, et Hiina tõuseb ja ka USA on endiselt konkurent. Euroopa konkurentsivõime on elu ja surma küsimus, et seda samal tasemel hoida. Euroopa on endiselt küll väga võimas ja tugev ning tema osa maailma kaubanduses pole langenud. Väliselt pole probleeme. Samal ajal on tohutu hirm igasuguste muutuste ees. Pööraselt palju on Euroopas sisemist tasakaalutust.

Näiteks Prantsusmaa ja Rumeenia autojuhtide palgatase erineb seitse-kaheksa korda. See ei saa nii jätkuda. Kuid kõik kardavad, et muutused ohustavad eelkõige minu isiklikku töökohta, ükskõik kus ma ei tööta. Sellele reageeritakse väga tugeva protektsionistliku pressinguga. On korporatiivne ehk äriline protektsionism, et kaitsta konkreetseid firmasid ja tooteid. On regionaalne protektsionism, et kaitsta mingeid lennufirmasid või transpordiettevõtteid. Ja on sotsiaalne protektsionism. Ollakse meeletult vastu igasugustele tööturu paindlikumaks muutmise ettepanekutele.

Hiljuti küsiti Euroopa kodanikelt, milline on üks ja kõige suurem Euroopas loodud hüve. Sellele oli üks ja selge vastus: inimeste vaba liikumine. Samas sa näed, kuidas käib meeletu sõdimine selle vaba liikumise vastu. Ühest küljest vajame olulisi muutusi, teisalt on meil hirm kõige pisemagi muutuse eest. Aga võib-olla on minu ambitsioon liiga suur: teha kõik ära kiiresti.

Kuhupoole Euroopa Liit ja euroala liiguvad?

Euroopa Liit nähtusena tugevneb. Küsimus on, mis mujal tugevneb. Ja küsimus on, kas euroala tugevneb eraldi ning tema ümber tekib tegelikult uus Euroopa Liit ja teised jäävad sellest lihtsalt kõrvale või üritatakse tugevdada ikkagi 27-t tervikuna.

Paljud euroalasse mittekuuluvad riigid mängivad tulega, kui arvavad, et nad esitavad seisukohti asjades, kus on ühehäälsuse nõue. Nad arvavad, et saavad Euroopa Liidus blokeerida mistahes asja, aga see on väga lühinägelik. On selge, et euroala riikidel on objektiivselt hoopis tugevamad integratsioonihuvid kui neil, kes sinna ei kuulu. Meil on Euroopa Liidus kolme sorti riike: euroala riigid, siis varem või hiljem euroga ühinevad riigid, kellel see on lähiprogrammis, ja riigid, kes põhimõtteliselt ei taha euroalaga ühineda. Kõik peaksid aga nägema suuremat pilti, mitte mõtlema ainult sellele, kuidas oma hüved kätte saada.

Aga Euroopa Ühendriigid tulebki ära teha!

Selles suunas asi ju liigubki. Üldised suured otsused võibki teha Brüsselis, aga ma ei eita, et on asju, mida Euroopa Liidu tasandil ei peaks tegema. Näiteks kultuuriküsimused. Ja neid asju on veel.

Näiteks?

Minu käest küsiti, mida Euroopa Liit kavatseb teha selleks, et keelata ära sõidu ajal SMS-ide saatmine. Vastasin: mitte midagi. Sest liikmesriigid on nii targad küll, et oskavad ise otsustada. Kõigele ei pea näpuga osutama.

Mida te ütleksite Eesti inimesele olukorras, kus räägitakse taas algavast palgarallist, kuid majanduskriis pole veel jahtunudki? Kuidas pea selge hoida?

Mul on sellele raske vastata. Võrreldes Eestit kõigi teiste Euroopa riikidega, ei saa ma jätta ütlemata, et Eesti näeb ikka päris hea välja. Seetõttu on kõigile soovitus näha Eestit suuremas pildis. Ka neil arvamusartiklite kirjutajatel, kes üksteise järel võistlevad selles, et öelda, kui halb on asi Eestis. See on absurd.

Teisalt on lühinägelik öelda, et kõik ongi väga hästi ja veel paremini. Kindlasti on väga palju inimesi, kellel on Eestis suuri probleeme. Kõigile neile on vaja sisendada lootust ning näidata võimalusi, mis saab. Oluline on üldise hoiaku loomine, et pole ainult must masendus, vaid on ka lootus.

Kriis pole ju Euroopas kaugeltki läbi ja Eesti on sellega seotud.

Kahtlemata. Täna ei saa öelda, et oleme kriisist väljas, kuigi näitajad hakkavad paranema. Aga seesama tööpuuduse teema on ju ka Eestis. Võtmeküsimus on, kuidas tagada kogu aeg uute töökohtade juurdetulek, kuidas tagada, et nende uute töökohtade jaoks oleks olemas vajaliku ettevalmistusega inimesed. Minu ettevõtjatest sõbrad kurdavad, et pole korralikke tislereid, insenere, ehitusmehi. Samas on inimesed, kes otsivad tööd. Struktuurne mittesobivus on üleeuroopaline probleem.

Euroopas räägitakse palju, kuidas maailma suurkorporatsioonid kasutavad maksuauke ja veavad raha välja. Eesti reinvesteeritud kasumi tulumaksuvabastus lubab siingi suurfirmadel kasumit välja vedada. Kas te ei leia, et sellele tuleks piir panna, süsteem ümber teha, kuigi tegemist on teie enda „lapsega”?

Ei tule ümber teha. Esiteks tuleks mõõta, kui palju selle tõttu raha sisse tuleb. Mida on vaja töökohtade tekitamiseks? Investeeringuid. Ja Rootsi teeb ju täpselt samamoodi. Rootsi maksustab elanikkonda ühtlaselt, kogu kõrgelt arenenud tööstuse investeeringud on sisuliselt maksuvabad. Sama nagu meil. Ja Rootsi on kindlasti üks hästi hakkama saanud edukas riik. Kui arvata, et tõkendi ettepanemisel jääks raha Eestisse, siis on see suhteliselt suur illusioon. Siis seda raha Eestisse lihtsalt ei tuleks ja polekski siia midagi jätta.

Kui rääkida aga Euroopast laiemalt, siis tundub mulle praegu küll kummaline olukord, kus kõik muud valdkonnad-inimesed on hädas, kuid pangad saavad ikka suuri kasumeid.

Siit-sealt on kostnud, et erakondade esindajad ja rahandusspetsialistid võiksid rahulikult maha istuda ja hakata maksudebatti pidama. Mitte kiiresti midagi otsustama, vaid arutama, kuhupoole me liigume. Mida teie sellest arvate?

Miks mitte! Mina olen alati valmis kõigi asjade üle arutlema ja otsima ratsionaalset iva. Elu läheb ju kogu aeg edasi ja vaielda võib. On päris selge, et näiteks energia maksustamise põhimõtted muutuvad ja kütuse aktsiisimaks kui selline läheb mingil moel ümberhindamisele. Teisisõnu: energiakomponenti hakatakse rohkem maksustama ja see tähendab, et maksusüsteem peab hakkama rohkem arvestama keskkonna ja ressursside tarbimist.

Veel: Eestis on väga kõrge tööjõu maksustamine ja siin on vaja midagi muuta. Seega, debatt peab olema pidev, kuid mitte nii, et täna tegin üht asja ja homme muudan selle ära.

Kui palju te jälgisite Reformierakonnaga toimunut?

Eks ma muidugi jälgisin ja jälgin. Jah, muidugi ma olen eemal ja kõike ma ei tunneta. Aeg, erakond ja inimesed on muutunud ja sellepärast olen oma hinnangutes ettevaatlik.

Kas mõtlemiskohta erakonnas näete?

Muidugi! Ma ütleksin, et Reformierakond on seisnud õigete asjade eest ja olnud ka taktikaliselt väga edukas ning seda, et tema toetus mingis küsitluses langes, ma üle ei dramatiseeriks. Küsitluses on tuhat inimest, valijaid on 700 000 ja see on oluline vahe. Hinnang antakse ühele või teisele liikumisele ikkagi valimistel.

Mis teid häirib?

Mind häirib kaks erakonnas räägitavat juttu. Üks on see, et erakonda ründab väike grupp inimesi. Esiteks: mis väike grupp? Nad kõik on konkurendid ja pole tingimata huvitatud Reformierakonna õitsengust. Teisalt, kui tuletada meelde vanu aegu, siis Tšehhoslovakkia okupeerimise vastu protestis 23. augustil 1968 Punasel väljakul viis inimest. Väga väike grupp võrreldes 250 miljoniga, kuid ometi oli see nii suur pahandus, et nad pandi kohe kinni. Need väikeste gruppide jutud on neist aegadest väga tuttavad ja see pole väga toimiv retoorika.

Teine jutt, mida mõned inimesed Reformierakonna sees levitavad ja usuvad, on see, et mitte see, mis tehti pärast Silver Meikari artikli avaldamist, ja mitte selles pole probleem, et midagi tehti valesti, vaid probleem on selles, et keegi sellest avalikult rääkima hakkas ja sellega tekitati erakonnas lõhe. Lõhe tekitanud inimesed on omakorda aga süüdi erakonna reitingu langemises. See tähendab, et probleem on nendes inimestes, kes kritiseerisid erakonna juhtide tegevust. See on minu arvates katastroofiliselt ohtlik tee.

Miks?

Siin tekib lihtsalt üks väike küsimus: mis hetkest ja kust tulevad need seisukohad, mida üldse kritiseerida ei tohi?

Minu arvamus ja vale arvamus?

Jah. Ja lõhe pole mitte selles, et erakonnas, mis on mõttekaaslaste ühendus, on erinevad arvamused. See ei ole lõhe. Tõlgendada seda lõheks on väga vale tee.

Teiseks – lõhed tekivad erakonnas siis, kui hakkab võitlus võimu pärast, erinevad grupeeringud hakkavad võitlema, ei lepi omavahel kokku, mis puudutab eelkõige erakonna juhtimist. Aga kuni seda pole – ja seda pole Reformierakonnas –, siis erinevad arvamused ei ole lõhe. Nii tekivadki küsimused: kus on tõemonopol ja mis teha nendega, kes seda lõhet tekitasid? Kas siis ongi ainus loogiline tee need inimesed erakonnast välja arvata? Ja kui kõik need inimesed, kes avaldavad teistsugust arvamust, erakonnast välja arvata, tekib küsimus, kes siis jääb. Tekib olukord, kus vaenlaste ring aina suureneb.

Mida teie oleksite teisiti teinud?

Üks, mida olen õppinud, on see, et kui ilmub inimene, kes räägib, et midagi on tõsiselt valesti, või avaldab midagi, siis tuleb seda rahulikult võtta. Sa ei tohi teda kohe tapma hakata, ka mitte ületähtsustada. Seal on üks nüanss: kui sul pole võimalik viga, milles sind süüdistatakse, 120% eitada, siis võta viga omaks. Ütle: teeme, vaatame.

Nähtavasti seda, et erakondi on selliselt rahastatud, ei õnnestunud eitada mitte kellelgi. Aga asja segab alati see, kui poliitikat segatakse kriminaalasjadega. Kriminaalasi on inimese saatus ja kriminaalasjas tuleb end igal juhul kaitsta. Poliitiline asi on hoopis teistsugune ja seal on võimalikud teistsugused lahendused.

Millal saab keegi teine Andrus Ansipi asemel peaministriks?

Ansip ei peaks kindlasti lahkumisega kiirustama. Ta on saanud mandaadi ja koalitsioon püsib. Aga kui ta on otsustanud lahkuda, siis on mõistlik see vahetus teha teatud mõõdukal ajal enne järgmisi valimisi, näiteks sügisel 2014.

Kas Reformierakonnas on ettekujutus, kes võiks olla Ansipi järeltulija?

Ei ole. Aga hakkasin mõtlema, kes see olla võiks – mitte just inimese, vaid põhimõtete poolest. On väga suur väljakutse valida niisugune erakonna esimees, kes on esiteks ideeline juht, teiseks hea inimeste juht ja administraator ning kolmandaks hea valimiskampaania juht. Aga need kaks viimast palju ei maksa, kui esimest omadust pole. Erakonna esimees peab olema võitlejahing – võitlema millegi eest ja millegi vastu. Ta ei saa olla nagu korralik ametnik, kes tõuseb teatud asju korralikult ära tehes pulgalt pulgale. Sul peab olema sisemine põlemine ja isiklik võlu.

Kui mõelda sellele, miks erakonna esimehi on Eestis nii palju vahetunud – eri parteidel on kokku olnud üle 30 esimehe –, siis seetõttu, et nad on olnud kompromisskandidaadid. Valitakse keegi, kelle vastu kellelgi midagi pole. Nii et jah, ma mõtlen, kes see inimene Reformierakonnas olla võiks. Usun, et sellise inimese siiski leiab. Reformierakonna loojate põlvkonnast näiteks Jürgen Ligi, Rein Lang.

Teist vist enam erakonna esimeest ei saa?

See aeg on möödas.

Te tulete presidendiks?

Sinna on veel aega.

Mida te Harta 12-st arvate?

Harta autorid tegid oma avalduse pisut kiirustades. Demokraatia kõige suurem oht on teovõimetu demokraatia. Demokraatia on aga riigijuhtimise mudel, mis on osutunud pikas perspektiivis kõige toimivamaks. Demokraatia tähendab teatud mängureegleid. Demokraatia kõige suurem tugevus on enamuse võim, mis väljendub valimiste kaudu. Nõrkus on see, et vähemus sellega kunagi ei lepi. Kui vähemuse mitteleppimine on legitiimne – sa oled opositsioonis, töötad end üles ja tuled alternatiivina uuesti –, on väga hästi. Aga muude teede otsimine on väga suur probleem. Näiteks kommunistid on alati täielikult ignoreerinud enamuse võimu – nad on alati olnud vähemuse võim, kuid on seda taganud mittedemokraatlike vahenditega.

Teine on avalikkus. Räägitakse, et erakonnad on pahad. Aga kas te teate, mida näiteks Hiina liider mõtleb? Ei tea. Seda aga teatakse, mida mõtleb Siim Kallas, Mart Laar või Edgar Savisaar. Nii et demokraatiale aseainet leida on raske, aga muidugi me võime alati arutada, mis on täiuslikum variant.

Alles me tähistasime 20 aasta möödumist Mart Laari esimese valitsuse ametisse astumisest ja sellel konverentsil selgus meie kõigi jaoks, kui palju tegi see valitsus tegelikult ära asju, milleta tänast Eesti Vabariiki poleks olemas. Aga tuletage meelde, kuidas 1994. aastal rünnati Laari, rünnati seda valitsust! Kogu aeg tekivad meeleolud, et vaat nüüd on kõik ja tuleb valitsus kukutada. Aga tuleb aeg ja valitakse uus valitsus ning vaadatakse ajas tagasi.

Jääkeldri kogunemine oli õige?

Demokraatia konkreetsed toimimismehhanismid väärivad kogu aeg arutamist. Näiteks parlamendi roll Eestis. Toon näiteks ühe pisiasja: kui mina olin rahandusminister, käisin ma eelarvega riigikogu ees esinemas neli korda. Nüüd käib rahandusminister riigikogu ees vaid ühe korra. Arvan, et see pole õige ja seda eriti eelarve arutamisel.

Tark rahandusminister kuulab alati, mida opositsioon ütleb. Loomulikult pärast opositsioon ütleb, et teda ei kuulata, aga tegelikult kuulatakse alati. Kuigi ka valitsus ei tunnista, et mingi muudatus tehti opositsiooni nõudel. Tark rahandusminister kuulab esimesel lugemisel kriitika ära, teeb muudatused ja räägib teisel korral, mis on arvesse võetud.

Eestis ei saada minu arvates teinekord aru, et valitsus ja parlament on ühe mündi kaks poolt. Nende vahel peab toimuma koostöö. Parlamenti ei saa alatähtsustada ja kujutada ette, et kui valitsus on mingi targa otsuse teinud, siis parlamendi asi on see heaks kiita.

Kas teile ei tundu, et tavainimestele ei lähe tegelikult hommikul ärgates korda, mida on teinud Reformierakond või millele mõtleb parasjagu Edgar Savisaar? Teisisõnu: kas me ei peaks rohkem mõtlema inimesele ja korraldama jääkeldri kogunemisi hoopis inimeste muredele lahenduse leidmiseks?

Mida suurem on omanikutunne otsuste üle, seda paremini see ühiskond toimib. Mis vormis, on iseküsimus. See ei saa olla alternatiivne seadusandlik protsess.

Valitsejatel, poliitikutel on vähe empaatiavõimet. Tavainimesele eriti ei mõelda.

Ma ei oska öelda. Võib-olla on see tõsi. Kui ma loen Eesti ajakirjandust, siis poliitikud võtavad minu arvates inimeste suhtes suhteliselt vähe sõna. Kuid ehk ei taju ma tegelikkust, sest olen piisavalt eemal.