Siim Kallas: Vene kaart on euroväitluses õigustatud
Siim Kallase artikkel:
Rahvaküsitluse eel on mitu inimest väitnud, et nn. Vene kaardi kasutamine euroväitluses on täiesti alusetu, et tulevikus oleme me kõik suure Venemaaga ühes paadis ja üldse, ettekujutus, et meil on Venemaa poolt midagi halba karta, on külma sõja aegne paranoia. Tahaksin seda viimast meeleldi uskuda. Loomulikult oleks nii kõige parem. Aga kas ikka on nii?
Hakkasin meenutama, kas on üldse mingit sõbralikku sammu, mida Venemaa on Eesti Vabariigi suhtes astunud lihtsalt niisama, sümpaatia ülesnäitamiseks Eesti Vabariigi ja eesti rahva vastu? Ei tulnud meelde. Kui keegi teist teab mõnda sellist, andku teada. Aga ärge kirjutage asjust, mida Venemaa on teinud rahvusvahelise surve mõjul, nagu näiteks vägede väljaviimine. Ärge kirjutage asjust, mida Venemaa on teinud oma kaasmaalaste toetamiseks, sest sellel on tihti Eesti-vastane iseloom. Aga mõelge siiski, äkki meenub midagi.
Ma oleksin väga tahtnud, et minu kohtumine Venemaa asepeaminister Valentina Matvijenkoga oleks olnud üks selline sõbralik sündmus. Kohtumine ise oligi inimlikult meeldiv ja asjalik. Soe ja sõbralik õhkkond sõna otseses mõttes. Aga... Häirima jäi kolm asja.
Esiteks, et kohtumine leidis ikkagi aset mitte lihtsalt sõbralikust soovist naabrite vahel probleemid lahendada, vaid tänu sellele, et Eesti oli lõpetamas läbirääkimisi Euroopa Liiduga ja Venemaa leidis, et ilma tihedama läbikäimisega peatsete Euroopa Liidu liikmesriikidega võib ta jääda rongist maha.
Teiseks, Vene valitsus luges sel hetkel võimul olnud valitsust endale sõbralikumaks, kui eelmist. Kuigi meil kõigil on naaberriikides rohkem või vähem sümpaatsemaid juhte ja valitsusi, ei ehita ükski teine riik sellele üles riikidevahelist poliitikat.
Ja kolmandaks, kõige olulisemaks häirivaks asjaoluks oli see, et kuigi ametlikud kõnelused olid asjalikud ja sõbralikud, esitas Vene asepeaminister kõikidel muudel kohtumistel ja eriti avalikkusega kohtumistel üksikasjalikult solvavaid nõudmisi Eesti sisepoliitika muutmiseks, nn. Gussarovi seitset punkti. Avalikkusele jäi õigustatud mulje, et asepeaminister ei tulnud Eestisse mitte asjalikku koostööd arendama, vaid ikka ja jälle Eesti iseseisvust haavavaid nõudmisi esitama.
Minule meenuvad ka mitmed muud asjad.
Kui ühes riigis vahetub valitsus, siis on esimesed loomulikud kohtumised naaberriikide juhtidega. Eesti välisminister kohtub peatselt Soome, Läti, Leedu, Rootsi kolleegidega. Ja üsna varsti ka Ameerika Ühendriikide välisministriga. Aga Venemaa vastavate tegelastega kohtumine on alati ülisuur probleem, kuigi Eesti pool on alati sellisteks kohtumisteks valmis. See on naabrite vahel täiesti ebaloomulik ja tõestab lihtsalt seda, et Venemaa peab Eesti mõttetuks pisiriigiks, kelle olemasolu on ta sunnitud rahvusvahelise avalikkuse ja iseenda nõrkuse tõttu taluma. Kui teiste naaberriikide juhtidega kokkusaamine lepitakse kokku, nagu ikka heade tuttavate puhul, vastastikuse soovi alusel, siis Venemaa jutule tuleb meil kõvasti paluda. See on suur vahe.
Kes jälgib Venemaa ajakirjandust ja on mõnevõrra kursis ka poliitiliste dokumentidega, mis meiesuunalist poliitikat kujundavad, leiab sealt nii mõndagi kõhedusttekitavat.
Vene mõjukas avalikkus käsitleb Venemaad täna nõrgana, kuid seda vaid ajutise nähtusena. Ei ole päris selge, milline sisu antakse mõistele “tugev Venemaa”, kuid on ju teada, et kõige tugevam, kõige suurema mõjuga maailmas oli Venemaa Stalini ajal.
Kas me oleme piisava tõsidusega endale teadvustanud, et Vene Föderatsiooni hümn on endise Nõukogude Liidu hümn? Venemaa loobus kaunist Glinka meloodiast ja asendas selle Stalini-aegse hümniga. Sellel pole mitte mingit muud seletust, kui et see on soov taastada Stalini aegne impeerium. Kui mõnda varem Nõukogude Liidu koosseisus olnud nüüdset iseseisvat riiki külastab Vene Föderatsiooni president, siis tõusevad kõik Nõukogude Liidu hümni kuulates püsti... See on alandav, vähemalt alandav.
Sõjaline kallaletung Eesti iseseisvuse hävitamiseks on tänases välispoliitilises olukorras ebatõenäoline ja ma tahan uskuda, et see on välistatud ka tulevikus. Aga on hulk muid mooduseid, kuidas Eesti iseseisvust nõrgestada ja sedalaadi ettevõtmistega on käinud pidev võitlus kogu meie taasiseseisvumise aja. Selleks on võitlus meie kodakondsus- ja keelepoliitika ümber. See pole lakanud. Perioodiliselt võtab Venemaa nendes küsimustes ette Eesti vastaseid rünnakuid küll rahvusvahelistes organisatsioonides, küll rahvusvahelistel foorumitel, küll ajakirjanduses. Täna saame vastata, et meie kodakondsus- ja keelepoliitikat on kontrollinud Euroopa Liit ja seda on peetud rahvusvaheliste põhimõtetega täielikus vastavuses olevaks. Kui me ei astu Euroopa Liitu, siis pole meil enam selles küsimuses võimsat liitlast. Euroopale on lihtsalt ükskõik, mis siin toimuma hakkab. Ja et toimuma hakkab, see on kindel. Kuidas siis on lugu meie iseseisvusega, kui meie parlamendis hakkab meie seaduste vastuvõtmisel osalema hulk Venemaa kodanikke (sest topeltkodakondsust pole tehniliselt võimalik takistada, kui seda ühelt poolt ei soovita), kes pealegi ei oska Eesti keelt?
Üks eurovastane praalis kõvasti, et näe, Euroopa Liit arutleb (seni vaid väga ebamäärases vormis) Venemaaga viisavabaduse kehtestamise üle. Vaat kus meie alles kehtestame Venemaaga viisareiimi, kui me Euroopa Liitu ei astu. Meie oleme väga kõvad poisid. Aga mõelgem natuke ühe asja üle. Leedu ja Kaliningrad. Ma ei tea, kas keerulised läbirääkimised Leedu, Euroopa Liidu ja Venemaa vahel Venemaa kodanike läbipääsu korraldamiseks Kaliningradi (see oli vanasti Königsberg) andsid Leedule maksimaalselt hea tulemuse. On mitmeid arvamusi. Aga fakt on see, et kui Leedu poleks praktiliselt juba Euroopa Liidu liige, oleks Venemaa kodanikud läbi Leedu läbi jalutanud nii, et nad poleks mingi Leedu riigi olemasolu märganudki. See oligi nii ja see oleks jätkunud. Niipalju viisareiimist Venemaaga.
Kui lugeda Venemaa mitmesugustes asutustes valminud analüütilisi ja strateegilisi materjale Venemaa ja Balti riikide suhete kohta, paelub tähelepanu üks tees, mis esineb kõikjal. Nimelt, et Venemaal on Baltimaades mingid “seaduslikud huvid”, millega kõik peavad arvestama. Kas keegi suudaks sellele väitele anda rahumeelse ja rahvaste enesemääramist austava sisu? Ma ei ole lugenud, et Soomel oleks Eestis mingeid “seaduslikke huvisid”, millega me peaksime arvestama. Lätlastel justkui ka ei ole. Aga Venemaal on.
Seoses Eesti liitumisega NATOga on mitmel viisil üritatud Eestile võimalikult ebameeldival poliitilisel moel tõsta üles eestlaste süütegude küsimus seoses natside kuritegudega juutide vastu. Me vastame – me oleme alati ausalt valmis kõiki küsimusi käsitlema ja kõiki süüdlasi karistama, aga kui meil pole süüdistuse toetamiseks andmeid, siis me ei saa midagi teha. Meie nõrkus on selles, et me ei saa uurimist lõpule viia, sest Venemaa ei lase meid oma arhiividesse. Näib imelik, eks ole. Aga tegelikult on see Venemaa soov hoida Eesti holokausti küsimuses tule all. Kui me saaksime tõe teada, ükskõik milline see ka ei oleks, saaksime anda ajaloolise hinnangu ja vajaduse korral ka esitada konkreetseid süüdistusi konkreetsetele isikutele. Me saaksime teema ammendada ja selle käsitlemise lõpetada.
Venemaa lööb lärmi selle ümber, et me kiusame taga põduraid KGBlasi, kes on Eestis sooritanud inimsusevastaseid kuritegusid, tapnud, piinanud, küüditanud. Loomulikult ei tee ta selles küsimuses Eesti võimudega mingit koostööd ega anna meile ühtki tagaotsitavat KGBlast välja Kas see pole kummaline? Tegelikult peaks Venemaa ise olema selles asjas teenäitaja. Tema pinnal elab kindlasti tuhandeid mõrvareid, kes on hävitanud vene rahvast eelkõige ja kes kõikide kaasaegsete põhimõtete järgi tuleks võtta kohtulikult vastutusele. Kui kõik teavad, et kuritegeliku reiimi käsul tappes ja piinates oled ka ise kurjategija, siis on lootus, et selliste reiimide uuestisünd on ehk raskem, kui see oli 20ndal sajandil. Seni, kuni Venemaal nõukogude ajal sooritatud inimsusevastaste kuritegude uurimist välditakse ja nende sooritajaid soositakse, on selles riigis tulevikku silmas pidades olemas ohu märk.
Kümme aastat on üks rühm ärimehi Eestis jooksnud Venemaa vahet ja toonud Eesti valitsusele Vene valitsuse nõudmisi. Viimasel ajal on nende innukus veidi vaibunud. Võimalik, et nad on ise aru saanud, et Venemaa on nendega vaid üleolevalt manipuleerinud, neid narritanud. Võimalik, et privileegid, mida nad Vene huvide esindamise läbi on lootnud saada, on jäänud oodatust kasinamaks. Aga kui olukord muutub ja Eesti ei astu Euroopa Liitu, siis hakatakse sealpool Narva jõge nende tegevusse hoopis tõsisemalt suhtuma. Nende kätte tekivad suured ressursid, mida hakatakse kindlasti kasutama selleks, et Eestis aidata võimule Venemaale lojaalne valitsus. See võib ka õnnestuda, selles pole midagi võimatut. Venemaale lojaalne valitsus on, muide, hoopis midagi muud, kui Euroopa Liidule lojaalne valitsus...
Üks eurovastane kinnitas hiljuti, et kõik riigid, ka Soome, on oma iseseisvust kaotanud, kui nad Euroopa Liitu astusid. Vaat see on alles pärl. Soovitan soojalt lugeda läbi kolm hiljuti ilmunud raamatut, autoriteks Max Jakobson, Lasse Lehtinen ning Oleg Gordijevski ja Inna Rogatchi. Nendest saab üsna sünge ülevaate sellest, missugune oli Soome iseseisvus aastatel 1945-1991. See oli isolatsioon läänes (Churchill keeldus Kekkoneniga üldse suhtlemast) ja manipuleerimine Nõukogude Liidu poolt. Sealt saab, muide, teada, mis meiega toimuma hakkab, kui me läänes isolatsiooni jääme.
Läänes on palju inimesi, kes usuvad, et praegune Vene juhtkond on arukas ja pragmaatiline. See juhtkond on stabiliseerinud olukorra Venemaal, majandus on pöördunud tõusule, välispoliitikas on suurtes küsimustes valitud USA liitlase positsioon. On piisavalt palju ainest, et uskuda, et Venemaal läheb kõik paremuse poole. Kui tahta uskuda. Ka mina tahaksin seda uskuda. Aga kui tahta uskuda täiesti vastupidist, siis ka selleks leiab piisavalt ainest. Ajakirjanduse tasalülitamine, poliitiliselt ebalojaalsete ärimeeste kiusamine, inimõigused, keskkonnakaitse, Tšetšeenia. Olen püüdnud lugeda Venemaa presidendi kohta kirjutatut, lugenud ka tema enda sõnavõtte. Probleem on selles, et need on tõlgendatavad mitmeti. Kui uskuda, et Venemaa liigub demokraatia ja turumajanduse teel, siis selleks leiab piisavalt tõestust. Kui uskuda, et Venemaa pürgib tegelikult Stalini-aegse üliriigi taastamise poole, siis ka selleks leiab piisavalt tõestust.
Lääs on alati uskunud Vene liidrite häid omadusi. Usuti Stalinit, Hruštšovi, Gorbatšovi, Jeltsinit. Nüüd usutakse Putinit. Ka mina tahaksin tema häid omadusi uskuda. Kuid selleks tuleks sulgeda silmad inimõiguste rikkumiste ees Venemaal, katta kõrvad, et mitte kuulda vene meedia vaikimist, kustutada oma mälu, et mitte meenutada Venemaa käitumist Eesti suhtes viimase 500 aasta jooksul. Ainult nii saaks uskuda, et Venemaaga on kõik parimas korras ja Vene kaardi võib unustada.
