Siiru-viiru-Viirpalu Suur laps, kes moodsa maailma reeglitest päris hästi aru ei saa?


<B>Siiru-viiru-Viirpalu </B> <I> Suur laps, kes moodsa maailma reeglitest päris hästi aru ei saa?</I>
----

Mida arvata inimesest, kes 32aastaselt kolib enda ja sõbranna pered kokku elama, sest nii on odavam ja lõbusam? Ning keeldub karjääriredelil ülespoole kribimast, sest üleval pole enam aega elust mõnu tunda? Eks ikka seda, et ta on suur laps, kes moodsa maailma reeglitest päris hästi aru ei saa. Või vastupidi – edunakkusest pääsenud vasturääkija, kes küll mõistab, mida temalt oodatakse, aga teeb ikka nii, nagu ise tahab.

Haaret Katrinil nagu oleks: ta on ilus, pikk ja mõjuv, kuigi ekraanil tundub pisike. Raivo Järvi olevat tema 176 sentimeetrit elusuuruses kohates päris ära ehmatanud. Katrini juhitud hommiku televisioonid, kunsti ja lastesaated rahustasid intelligentset vaatajat: ei ole Eesti telemaastikult päriselt kadunud haritud, normaalne naissaatejuht, kellele soeng või kleit on saate sisu kõrval teisejärgulise tähtsusega.

Kahjuks sumbus andeka tegija saatejuhikarjäär Eesti Televisiooni rahakriisis, sest praeguses olukorras tuleb igal toimetajal oma saatele ka ise sponsor või toetaja leida, aga sellega Katrin tegelda ei taha. Ta siis parem juba üldse ei tee. "Mul ei ole äri vaistu ja mingit rahaküsijat minust lihtsalt ei saa," tunnistab ta häbenemata ja lepib diktoritööga, kuigi võhma jätkuks enamaks.

Katrinit ei huvita kuulsusejaht. Inimesed tunnevad teda ehk nägu , aga mitte nimepidi. Potentsiaalne telestaar ei vaeva oma pead võimaliku tuntusega. Talle meeldivad pikad kodused hommikud ja head raamatud, mida lugedes ei pea kiirustama ega kella vaatama. Raamatute tugevuse ja nõrkuse üle otsustab jäärapäine Katrin reeglina ise, kuigi massipsühhoosist kantuna palus ta emal võtta raamatukogust Kaur Kenderi viimase müügihiti ja selle kallal raamatusõber nüüd pusibki. Ootan huviga arvamust. "Mulle üldse ei meeldi," tuleb otsekohene vastus kui veelkordne kinnitus selle kohta, et Katrini selgroogu arvajate ja arvustajate kiidulaul ei painuta.

Tüdruk teiselt planeedilt

Millegipärast meenub äkitselt, kuidas Katrin mulle Linnateatri "Silla" etendusel silma jäi. Ta istus paar rida eespool… ei, istus pole siiski õige sõna. Katrin kõrgus ridade kohal, selg sirge, ülespandud juuksed kuklajoont kaunistamas. Ta nägi välja parem kui kõik ülejäänud naised ja seda tänu täiuslikule rühile. "Ohoo," naerab sireselg mu tähelepaneku peale lõbusalt. "Kui sa veel mu ema rühti näeksid! Ta sõidab trollis ka nii, nagu läheks kuninganna vastuvõtule." Kust see hoiak tuleb, seda Katrin öelda ei oska. "Mõnele küsimusele peab vastama "lihtsalt"," kõlab kogu kommentaar, ja meie jutuajamise jooksul kuulen veel ja veel sõna "lihtsalt".

Mõistuseinimene pole kullakarvaline Katrin kohe kindlasti mitte. Ta on suhteliselt vanade vanemate ainus laps. Kasvanud Ardus, kesk soiseid järvi, ja õppinud klassis, kus peale tema oli veel ainult mõni tüdruk ja poiss. Algkooli järel Kose kooli inimeste sekka minna tähendas tüdrukule tõsist kat sumust – ta ei mäleta, et oleks esimestel aastatel kaaslastega ühtegi lauset vahe tanud. Käis mööda seinääri ja põdes. Alles keskkoolis hakkas Katrin sulama ja sulamine tõi kaasa tembutamise ning sõnakuulmatuse. Näiteks ei jõudnud neiu ülikooli sisseastumiseksamitele, sest oli parasjagu väga armunud ja tiiru tas koos armastatuga, seljakott seljas, Venemaa avarustes. Ema ja isa kuulsid tema vägitükkidest alles tagantjärele.

Astumata jäi arstiteaduskonda, aga kuidas ma ka ei kuulata, ei taba Katrini hääles sellest rääkides kahetsusvärinatki. Ta küll tahtis lapsepõlves arstiks saada, aga kui vaatas kõrvalt ööde kaupa tuupivat, siniste silmaalustega sõbrannat, otsustas ennast säästa. Õppis kaugõppes ajalugu, mis andis hea üldhariduse ega sundinud naba paigast nikastama. Alalhoidlik on Katrin tänaseni ja väldib teravusi ning enesepiitsutust. Pausid ja akordid tekivad tema vaikselt voogavasse elurütmi peamiselt tänu meestele.

Armastus nagu meeltesegadus

Seljakotimees, kelle kaasabil Katrinist arsti ei saanud, läks sõjaväkke ja jäi seal kaugeks. Nad lõpetasid oma suhte kirja teel, aga mõni aasta hiljem otsis Katrin noormehe üles ja kui nad kokku said, selgus, et neil on koos igavesti tore. Kui Katrin tõsisemalt järele mõtleb, selgub, et viha või vaenuga pole lõppenud ükski tema suhetest. "Ma hoian kramplikult inimestest kinni," tunnistab ta avameel selt," ega lase neist kunagi päriselt lahti. Nagu bullterjer."

Loe veel

Oma tulevast meest kohtas Katrin Vabaõhumuuseumis töötades, õigemini – oma tulevast meest kuulis ta seal ja armus tema häälde veel enne, kui meest ennast ihusilmagagi näinud oli. Mairold Kausiga, kes nende tutvumise ajal muuseumis metsavahi ning teadurina töötas, on Katrin nüüd varsti kümme aastat abielus olnud.

Mairoldi ja Katrini pulmad olid tüüpiline näide naispoole jonnakusest. Kuna pruudi keskkoht polnud enam mõõdus, tahtis ta abielluda mustas kleidis. "Väga ilus oli," ei kahtle Katrin tänaseni oma plaani headuses. "Ja naljakas. Orkester mängis jumala valesti, mul olid ülipidulikud kallad käes ja tagatipuks ei ole meil sellest üritusest ühtegi fotot – ma ei lubanud pildistada, ja kõik." Alles palju hiljem sai Katrin teada, et oma suguvõsas polnud ta esimene musta kleidiga pruut – tema tädi tegi samasuguse tembu mõnikümmend aastat varem, nii et võibolla kanduvad ka krutskid geenepidi edasi.

Pärast Iirise sündi kolis Katrin maale ema juurde. Iiris, nagu Katringi, kannab liignime Viirpalu. "Mida Mairold asjast arvas?" uurin, kuigi aiman juba, et ka selle otsuse põhjenduseks sobib "lihtsalt". "Oli täiesti rahulik," kinnitab Katrin. "Ma olen selle nimega nii ise, et sinna pole midagi parata."

[[1]] Lapsekasvatamist kujutas noor ema ette nii, et tüdruk muudkui magab ja tema muudkui õpib, aga tegelikkus kukkus siiski teistmoodi välja. Nädala sees pühendas Katrin ennast täielikult Iirisele ja ootas Mairoldit, kes pidi laupäevaks linnast tulema ja värske tuuleõhu kaasa tooma. Ja kui üks naine on viis päeva mehe tulekuks valmistunud, siis peab see ikka ideaalinimene olema, kes bussist välja astub. Aga tühjagi! Tuli ikka seesama mees, kes pühapäeva õhtul ära oli läinud – armas, rahulik ja oma, aga Mel Gibsonit polnud temast vahepeal siiski saanud.

Pidev ootamine ja oodatus pettumine hakkasid Katrinit küpsetama: ta tahtis armastada, nii et jalad nõrgad. Ja ühel ümmargusel päeval, kui noor ema Tartu Ülikooli raamatukogus psühholoogiat tuupis, peatus tema kõrval saatuslik mees. "On kahte tüüpi armas tust, eks," seletab Katrin ja tema silmad säravad kuidagi iseäralikult. "Esimene areneb sõprusest samm sammult järgmisele astmele. Aga teine… jah, selleks piisab ainult ühest pilgust." Katrini kõrval peatunud noormees rääkis midagi väljas kiiskavast päikesest ja istus talle naabriks. See algas tolsamal päikesepaistelisel päeval ja kestis mitu aastat.

Nüüd on Katrin Mairoldi juures tagasi. "Oli siis minemine teise valu ja vaeva väärt?" söandan küsida. "Teise valu on väga raske mõõta," vastab Katrin, "aga mida ma oleksin saavutanud, kui poleks seda vahekäiku teinud? Minu jaoks, muidugi, oli minemine oma hinda väärt. Nüüd ma usun, et võib ka kümme korda päevas kellelegi öelda: "Ma armastan sind"."

Imelik küll, aga mõnikord – keset põletavat kirge – julges Katrin mõelda, kas Mairold on nii tark mees, et jaksab ära oodata, kuni naise suur armastus järele annab? Oli nii tark. Ja kui Iiris hakkas kooli minema, kolis vahepeal maal elanud mees Katrini palvel linna tagasi: et oleks kergem lapse elu korraldada. "Ma olen omal kombel alguses tagasi," tunnistab Katrin. "Leidnud selle, mis mind aastaid tagasigi võlus – rahu ja turvalisuse. Ja tegelikult ei saa ma vist tänase päevani aru, kui hea mees mul on. Me isegi ei räägi möödunud halbadest asjadest – ta ütleb, et ei taha neist midagi teada."

Tehissuurpere Mairoldi, Iirise ja Katrini elu võttis sel sügisel hoopis isemoodi pöörde: nad oleksid nagu ajamasina abiga tagasi üliõpilasaastatesse sattunud. Nimelt on Katrinil südamesõbranna, kellega nad on ammu nalja visanud, et kui pensionile jäävad, hakkavad koos elama. Nüüd tõi elu sõbranna koos mehe ja lapsega maalt ära Tallinna, kus neil tuleb korterit üürida. Ka Katrin on seni harrastanud hipilikku elustiili – üürinud kodusid vastavalt võimalustele. "Miks siis pensionini oodata, kui elu meile säärased zhansid juba praegu kätte mängib?" küsisid sõbrad teineteiselt ja nüüd elab Tatari tänaval koos sõbralik suurpere: kaks isa, kaks ema ja kaks last.

[[3]] Süüa teeb, kes jõuab, koristab, kes viitsib, lapsed mängivad koos ja Katrinil pole enam tarvis sõbrannale helistada, et: "Kuule, ei tea, kas sul oleks täna minu jaoks natuke aega?" Õhtul diivaninurgas saab kõik südamelt ära räägitud. On lõbusam ja odavam. Katrin eirab isegi oma harjumust kaua magada ja istub juba kell kaheksa köögis nagu kägu, sest nii tore on, kui suur pere askeldab ja kohvitassi taga hommikusi jutte räägib. Kahtlen säärase idülli kestvuses kohe tugevalt, aga Katrin ette ei muretse. Loomulikult on igaühel omadusi, mis teistele närvidele võivad käia, aga kui asi sealmaal – küll nad siis jälle lahku kolivad. "Mina näiteks ümisen," tunnistab Katrin enesekriitiliselt. "Ma koon palju ja loen ja kogu aeg saadab mind selline ürgümin. Kui välja ei tule, siis läheb ümin hästi valjuks ja see võib teistel harja punaseks ajada küll."

Kavatsen just koostada Katrini halbadest iseloomujoontest lühiülevaate, mis algab sõnadega "Peale lakkamatu ümisemise ta ka poriseb ja turtsub vahel….", kui heliseb telefon ja lõikab mõtte pooleks. Helistab ümiseja sõbranna, kes on Tartus täiendusel. "Ja sul on neid kohe praegu vaja?" küsib Katrin surmtõsiselt. "Olgu peale, ma lähen siis ostan ära ja saadan bussiga teele." Jõuan mõelda ravimitest, konspektidest ja raamatutest, isegi soojast pesust, mida võib Tartus tarvis minna. "Saapad," ütleb Katrin lakooniliselt. Kergitan kulme, sest ega ma ausalt öeldes pihta ei saa. "Me leidsime eile koos poes käies ühed saapad, mis talle jube hästi sobisid ja mille hinnaga ta oma meest alles harjutama pidi hakkama. Aga nüüd ta sõitis Tartusse ja jõudis äratundmisele, et tal läheb seal neid saapaid kohe tarvis. Kohe." "Lihtsalt" unustas Katrin seekord ütlemata. Ta viskab värvilise pontsholaadse keebi nõtkelt üle õla ja lahkub. Saapaid ostma.

Kusjuures mulle tundub äkki, et polegi need kümme tänast tegemist kalendris enam nii tähtsad ja võib selle päeva pihlakakorjamisele pühendada küll.

Margit Kilumets

fotod: Heili Laan, Toomas Tuul

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare