14. augustil 1945 astusin 16-aastase praktikandina üle Tallinna I õigusnõuandla läve, kus valitses tõeline koostöövaim. Oli erakordselt huvitav aeg – sain töötada koos Eesti Vabariigi aegsete väljapaistvate advokaatidega, keda nõukogude võim polnud veel kõrvaldanud. Need vana kooli advokaadid esindasid kõige paremaid sõjaeelseid traditsioone ja kombeid. Ammutasin palju oma kolleegidelt. Õppisin siis Tallinna juriidilises koolis kuuekuulistel kiirkursustel. Akadeemilise hariduse sain hiljem. Advokaadiks olin tahtnud saada kogu aeg. Meie peres olid mehed traditsiooniliselt advokaadid – ka minu isa ja tema vennad.

•• Kas sukeldusite kohe töösse?

Esimesed kolm-neli päeva täitsin korrapidaja ülesandeid, suunasin kliente edasi. Juhataja saatis mind koguni kohtusse, kui oli advokaati vaja. See oli viga, et sain nii noorelt tööd teha. Advokaaditöö eeldab mitte ainult seaduste tundmist, vaid ka elukogemust, mida mul loomulikult polnud. Tollal tuli tegeleda paljude standardsete probleemidega.

•• Kui vaatate ajas neile 60 aastale tagasi, siis millised protsessid eredamalt meenuvad?

Meelde on jäänud minu osavõtul toimunud protsessid, kus õnnestus säästa inimese elu. Kõige drastilisemad olid need protsessid, kus mul tuli käia läbi mitme kohtuinstantsi, et jõuda surmanuhtluse äramuutmise või koguni asja täieliku tühistamiseni. Inimesed, keda kaitsesin, polnud inglid. Minu vastu oli suunatud ka avalik arvamus, mis on tohutu jõud. Ka ajalehtedes avaldati artikleid, kus kirjutati, et tapjal pole õigust elule. Olen kogu elu jooksul püüdnud mitte minna faktide moonutamise teed, vaid jääda faktide raamidesse, andes neile oma hinnangu.

•• Ka taasiseseisvas Eestis olete olnud osaline mitmes kõmulises kohtuprotsessis, kus rahva õiglustundele viidates nõutakse teie kaitsealuste süüdimõistmist ja karmi karistamist. Kas avaliku arvamusega vastuollu minek on raske?

Advokaat on ainus ametiisik, vormiliselt küll vaba elukutse esindaja, kes kasutab kohtutribüüni riikliku süüdistuse kummutamiseks. Antud hetkel vaidlustab ta sisuliselt riigi seisukohta. See iseenesest ei nõua mitte ainult teadmisi, vaid ka suurt julgust, ennekõike intellektuaalset julgust. Olen esinenud nii ülemkohtus kui ka riigikohtus, kus minu seisukohad pole süüdistajatele meeldinud. Arvan, et see professionaalne vastasseis pole sugugi vähendanud minu aktsiaid prokuröride silmis.

•• Mis hinnangu annate tänapäeva Eesti õigusemõistmise kvaliteedile ja ka oma kolleegide ametioskustele?

Väga paljude noorte advokaatide professionaalne tase on arvestatavalt kõrge. Mitte kõigil pole veel neid oskusi ja kogemusi, mis olid advokaatidel sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal. Kahjuks pole veel meil vajalikul määral korporatiivset ühtekuuluvustunnet, mis oli iseloomulik esimesele Eesti Advokatuurile. Mul on hea meel, et tänase advokatuuri juhatus püüdleb selle poole. Ka noored kohtunikud on tublid. Esimese astme kohtunike tase on igati võrreldav või koguni ületab varasema iseseisvusperioodi taseme. Muidugi on igas karjas oma mustad ja hallid lambad. Kõrgema astme kohtunike teadmised ja oskused on eriti kõrged.

•• Pensionipõlve te veel ei pea?

Teen tööd, aga mitte palju. Peamiselt konsulteerin keerulisemates asjades kliente, kui nad minu poole pöörduvad. Olen oma tagasihoidlike teadmistega abiks ka kolleegidele. Erandlikel juhtudel käin ka ise kohtus. Tegelen ka teadusega, olen spetsialiseerunud kriminaalmenetlusele. Kriminaalmenetlus on minu leivatükk ja hobi, millega oma vaba aega täidan. Nagu eakale inimesele kohane, on mul teatud liikumisraskusi, kuid muus osas on kõigevägevam mind säästnud.

Simon Levin

•• Sündis 3. novembril 1928. aastal.

•• Ainsa elusoleva advokaadina on töötanud koos sõja eel praktiseerinud advokaatide, oma ala tõeliste korüfeedega

•• Aktiivselt osalenud uue karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse korra väljatöötamise juures.

•• Töötanud Tartu ülikoolis külalisprofessorina.

•• Olnud kaitsja mitmel ühiskonna kõrgendatud tähelepanu all olnud kohtuprotsessil

(näiteks nn 10 miljoni dollari ja Kurkse surmaretke protsessid)