Sirel – uimastava lõhnaga aiakaunitar
Sirelit peaksid küll kõik tundma. Hoopis harvem teatakse, et sireli (Syringa) perekonda kuulub 23 liiki heitlehiseid põõsaid ja koguni väikeseid puid. Enamik sireli liike kasvab looduslikult Aasias.
Euroopa on kahe liigi – hariliku ja ungari sireli kodumaa. Sireli nimetus arvatakse tulenevat kreekakeelsest sõnast syrinx, mis tähendab seest õõnsat toru ja viitab sireli õõnsatele okstele. Sireleid iseloomustab tugev õielõhn ja uhked pöörisõisikud.
Harilikul sirelil on 1500 liht- ja täidisõielist sorti. Esimene täidisõieline sirel on tuntud aastast 1843. Inglise keeles kutsutakse sirelit ka piibupuuks (pipe tree), sest selle puit on tihe ja kuumusele hästi vastupidav ning sirelit on piibupuiduna kasutatud.
Kõige rohkem on sireleid aretatud Prantsusmaal, aga ka USA-s ja Venemaal. Põnevaid sirelisorte on saadud ka Soomes ning Eestis. Eestis aretab sireleid Avo Mägi, varem tegeles sellega kaua-aegne Räpina aianduskooli õpetaja Adolf Vaigla. Vaigla sirelisordid on kantud koguni rahvusvahelisse sordiregistrisse. Kuigi oleme harjunud sirelit ette kujutama lihtlehisena, kohtab sirelite maailmas isegi liitlehiseid. Paljude jaoks on üllatav ehk seegi, et sireli ainus Eestis looduslikult kasvav sugulane on harilik saar. Aia- ja pargitaimedest on sireli lähisugulased õlipuuliste sugukonnas veel forsüütia, liguster, õlipuu, meil haruldane virgiinia lumepuu ja kuulus lõhna-õlitaim jasmiin.
Huvitav on kollasekirjulehine hariliku sireli sort “Aucubifolia”. Vaevu põlvekõrguseks või pisut kõrgemaks kasvab Meyeri sireli sort “Palibin”. Seda sobib istutada ka väikeaeda või lillepeenrasse püsikute vahele. Viimastel aastatel on Eestisse sisse toodud uusi ja huvitavaid sirelisorte, mida varem ei tuntud või polnud saada. Põnev on valgeservaliste õitega hariliku sireli sort “Sensation”. “Primrose” puhkeb kollaste õitega, need pleegivad hiljem heledamaks. Harilikust sirelist paar nädalat hiljem õitsevad Henry sirel, ungari sirel, madjari sirel ja Prestoni sirel ning nende sordid. Madjari ja Prestoni sirel meenutavad lehe kuju poolest ungari sirelit. Uued sordid on koguni roosakaspunaste, valgete ja heleroosade õitega. Väiksemate lehtedega ja varase õitsemisajaga on ruaani ehk hiina sirel. Haruldane meil on puhkedes peaaegu mustjaslillade õitega sametja sireli sort “Miss Kim”. Kõige tavalisem ja levinum valge täidisõieline sirel Eestis on vana sort “Mme Lemoine”. Erilise roosakaspunase õie-värvi ja hilise õitsemisajaga on “Miss Canada”.
Mulda ja päikest
Sirel sobib suurepäraselt kasvatamiseks vabakujulise või pügatud hekina. Pügatuna õitseb põõsas vähem, sest õisikupungad moodustuvad okste tippu. Sirel sobib isegi soolopuuks, eriti juuni lõpus või juulis valgete õitega õitsev kõrgekasvuline Põhja-Jaapanist pärit jaapani sirel. Jaapani, madjari, ungari ja Prestoni sirel ei moodusta juurevõsu nagu harilik sirel. Pinnase suhtes pole taim nõudlik, sobib neutraalne liivsavimullaga pinnas. Happeline, turbane või kõrge pinnaveega muld sirelile ei meeldi. Viljakama pinnasega alal õitseb põõsas muidugi rikkalikumalt. Kehvas, toitainetevaeses paigas peaks mõnda uhket täidisõielist või erilist sorti kevadel täisväetise või kompostmullaga väetama ja põua ajal kastma. Päikesepaisteline koht soodustab samuti rikkalikumat õitsemist.
Hästiarenenud juurestikuga taimena ei maksa sirelit istutada rooside või rododendronite kõrvale. Sirelile võiks aias valida omaette koha, kus üht või erinevat sorti põõsad kasvavad rühmana. Erilisematel sortidel võiks pärast õitsemist arenevad vilikonnad ära lõigata, siis ei kuluta taim energiat seemnete küpsetamisele ja õitseb tuleval aastal rikkalikumalt. Sireli vili on kahepesaline kupar. Looduses paljuneb sirel enamasti seemnetega, harilik sirel ka juurevõsude abil. Inimene paljundab sirelisorte pookimise ja pistikutega. Mõnel aastal kahjustab sireli lehti jahukaste ja lehe sees uuristavad käike keerukoi röövikud.
