Sirelid ja iluõunapuud


Sirelid ja iluõunapuud
Kahevärviliste õitega harilik sirel „Sensation“ Pille-Riin Pregel

Sireleid (Syringa) tuntakse 20 liiki. Enamik kasvab looduslikult Hiinas, vaid kahe liigi kodumaa on Euroopa. Õunapuu (Malus) perekonda kuulub 40 liiki põhjapoolkera parasvöötmes. Euroopa on nelja, Põhja-Ameerika üheksa õunapuuliigi kodumaa.

Sirelil on ainult üks sugulane Eesti pärismaises flooras ja see on harilik saar. Nendega samast õlipuuliste (Oleaceae) sugukonnast aga kasvatatakse meil sagedamini veel ilu- või hekipõõsastena forsüütiat ja ligustrit. Kõige tuntum õlipuuline on Albaania, Itaalia, Kreeka ja Portugali rahvuspuu harilik ehk euroopa õlipuu. Kõik sirelid on heitlehised põõsad või väikesed puud. Peale lihtlehiste liikide esineb sireli perekonnas ka sulgjate liitlehtedega liike, kuid neid kasvatatakse meil harva.

Sageli küsivad inimesed, kas on sireleid, kes juurevõsu ei moodusta ja keda saab ka murus kasvatada. Niisugused on ammutuntud ungari sirel ja viimasel ajal puukoolides saadaolevad madjari-, Meyeri-, hüatsintsireli jt liikide sordid. Ka ungari sirelile poogitud hariliku sireli sordid juurevõsu ei moodusta.

Enamasti on sirel vähenõudlik kasvukoha ja pinnase suhtes, kuid kasvab ja õitseb siiski paremini päikeseküllasel viljaka mullaga kohas. Vältima peaks kõrge põhjaveeseisuga või sageli üle-ujutuse all kannatavaid kohti. Vaid ekstreemselt külma talve järel võib pakane sireli õisikupungi kahjustada ja õitsemine on pakasejärgsel kevadel kasinam.

Aeda sirelit istutades arvestage sellega, et tiheda pinnalähedase juurestiku tõttu paljud teised nõudlikumad taimed sireli lähiümbruses kõige paremini kasvada ei taha. Sireli lähinaabriks pole hea istutada roosi, rododendronit või pojengi. Sirel talub ka pügamist, kuid arvestama peab sellega, et õisikupungad moodustuvad peamiselt okste tippu. Rikkalikuks õitsemiseks tasub sirelit kasvatada vabakujulise mittepügatava hekina, grupina või üksikpõõsana.

Meie õnneks igal aastal sirelite sortiment mitmekesistub ja müügiks pakutakse kauneid sorte, keda varem meil üldse saada polnud või võis neid näha vaid süringaariumites – rikkaliku sortimendiga sirelikollektsioonides.

Kahjuritest esineb sirelitel sagedamini sireli-keerukoi (Caloptilis syringella) kahjustust. Keerukoi röövikud uuristavad lehtedesse käike ja lehed muutuvad pruunilaiguliseks. Lehed võivad olla ka loomade tegutsemise tulemusena servast või tipust rullunud. Viimastel aastatel on täheldatud suve teisel poolel lehetirdi (Igutettix oculatus) kahjustusi. Need lehemahlast toituvad putukad tõusevad parvena lendu, kui põõsale läheneda. Lehetirdid küll rikuvad põõsa dekoratiivsust, kuid pole taimele surmavalt ohtlikud. Vajadusel võib kasutada keemilisi putukatõrjevahendeid (Actara, Decis, Karate), kuid koduaias mürkide kasutamisest on keskkonnasõb-ralikum loobuda. Haigustest esineb sireli lehtedel vahel jahukastet.

Sirelisõpradel suur valik

Sireli looduslikke liike paljundatakse peamiselt seemnetega, sordilisi sireleid aga poogitakse või paljundatakse pistokstega. Mõnel pool võib kasvamas näha ka omajuurseid sordilisi sireleid, enamasti tuleb aga juurevõsust paljundades lihtõieline liigiline taim. Rahvusvahelises sordiregistris on registreeritud ainuüksi hariliku sireli sorte 1500, seega sirelisõpradel on valik suur.

Õunapuu (Malus) perekonda kuulub 40 liiki puid ja põõsaid põhjapoolkera parasvöötmes. Õunapuu lähisugulane on pirnipuu. Nende erinevuseks on see, et õunapuu õietolm on kollane, pirnipuul aga purpurne. Erinevalt pirnidest pole õunas kivisrakke. Eestis kasvab looduslikult puisniitudel ja metsades kaitse-alune ja haruldane mets-õunapuu (M. sylvestris). Enamasti kohtame metsas või selle servaaladel metsistunud aed-õunapuud (M. domestica). Nende eristamiseks peab uurima lehti.

Aed-õunapuu lehed on altpoolt tihedalt viltkarvased, mets-õunapuu lehed ja võrsed on karvadeta ehk paljad. Kõige rohkem kasvatatakse meil aed-õunapuu sorte. Iluõunapuudel on viljad samuti söödavad, kuid need on väikesed, hapud ja kõvad. Ilu-õunapuude plussiks on aga iga-aastane rikkalik õitsemine ja viljumine. Sageli püsivad viljad puul isegi pärast lehtede varisemist. Alles talvepakane kahjustab kauneid väikeseid õunu.

Loe veel

Huvitav on teada, et nagu pihlaka, ebaküdoonia või pirni puhul ei ole õunad ehituse poolest marjad, vaid õunviljad. Õunvili erineb marjast (banaan, tomat, kurk, mustikas, sõstar jpt) selle poolest, et õunviljas on seemned kilejate vaheseintega kambrites. Kes õuna sööb, see on sellega kokku puutunud.

Õunapuu õitseb meelsamini päikeseküllases või poolvarjulises viljaka pinnasega kohas. Õunapuu kasvatamisel peab arvestama, et talvel meeldivad koor või oksad ka kitsedele ja jänestele, kes metsalähedastes aedades puudele ligi pääsevad. Ka hiired võivad koort närida ja kahjustada. Selle vastu aitab kas peletava lõhnaga preparaadi pintseldamine sügisel tüvedele ja madalamatele võraokstele või spetsiaalse tüvekaitse kasutamine.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare