Sirelite sordivalik on mitmekesine. Sireli (Syringa) perekonda kuulub 20 liiki põõsaid ja väikesi, kuni 15 meetri kõrguseid puid. Euroopa on kahe sireliliigi kodumaa. Kõige rohkem sireleid kasvab looduslikult Hiinas.

Sireliliike võib kohata hõredates valgusküllastes metsades, põõsastikes ja mägede nõlvadel. Nad on kõik heitlehised taimed, enamasti südajate või süstjate lihtlehtedega. Vaid erilehisel, lõ-hislehisel ja sulgjalehisel sirelil on sügavalt lõhestunud lehed või koguni sulgjad liitlehed nagu saarel või harilikul pihlakal. Sireli vili on kupar, milles asuvad tiivulised seemned. Sirel on õlipuuliste (Oleaceae) sugukonna taim. Tema lähisugulased on abeelialehik, forsüütia, liguster, jasmiin, itaalia rahvuspuu harilik õlipuu ehk euroopa õlipuu jpt. Eesti ainus looduslik õlipuuline on harilik saar.

Harilik sirel (S. vulgaris) moodustab meelsasti juurevõsu ja kasvab ka sinna, kuhu me pole teda istutanud. Harvem paljuneb sirel isekülvi andes. Hariliku sireli juurevõsude moodustumise võime sõltub ka pookealusest ja sordist. Murus saab sirelit vaos hoida rohu pügamisega. Ungari sirel, madjari sirel, hüatsintsirel, Henry sirel, Wolfi sirel, Prestoni sirel, karvane ja jünnani sirel jt juurevõsu ei moodusta. Kõige hiljem juuni lõpus või juulis õitsevad kõrgekasvulised amuuri, jaapani ja pekingi sirel. Neil on valged tugeva meeldiva lõhnaga kuni 30 cm pikkustes laiuvates pööristes asetsevad õied.

Kõige väiksemad on Põhja-Hiinast pärit Meyeri sirel ja sellest aretatud sordid. Täiskasvanud põõsa kõrgus on 1–1,5 meetrit. Meyeri sireli kuni meetrikõrgust sorti „Palibin” võib kasvatada ka lillepeenras või madala piirdena. „Palibini” õied on lillakasroosad, kuid avanevad hariliku sireli sortidest hiljem. Sordi „Josee” õied on roosad ja täiskasvanud põõsas kuni 1,5 m kõrgune. Meyeri sirel õitseb väga rikkalikult, õied on hea lõhnaga, põõsas talvekindel ning haigustele ja kahjuritele vastupidav.

Sireleid kahjustavad sagedamini sireli-keerukoi röövikud, kes uuristavad lehtedesse käike ja muudavad need pruunilaiguliseks. Lehtede alumisel pinnal toituvad kuni viie millimeetri pikkused silmiktirdid (Igutettix oculatus), kes inimese lähenedes tõusevad parvena lendu. Kahjustatud põõsa lehed muutuvad kollaseks või heleroheliseks. Silmiktirte võib sirelitel kohata jaanipäevast oktoobrini, sagedamini ungari sirelil. Haigustekitajatest kimbutab vahel sirelit jahukaste tekitaja.

Kuni 1,5 meetri kõrguseks kasvab Koreast ja Põhja-Hiinast pärit helepurpurroosade õitega sametjas sirel (S. patula) „Miss Kim”. Madjari sirel (S. x josiflexa) on hariliku ja ungari sireli ristamise tulemus. Eriti kaunis on õrnroosade kuni lumivalgete õi-tega madjari sirel „Agnes Smith”. Kuni kahe meetri kõrgune põõ-sas on väga tihe, kompaktne ja püstakate okstega. Madjari sireli lillade õitega sort „Royalty” on samuti madalam, kuni 1,5 meetri kõrgune lillade õitega põõsas. Sama kõrgeks kasvavad Põhja-Hiinast pärit väikeselehine sirel (S. microphylla) ja selle roosade õitega sort „Superba”.

Sirel on ilus väikese rühmana

Kõige eredama punase õiega on sirelitest Prestoni sireli (S. x prestoniae) sordid „Miss Canada”

ja „Redwine”. Prestoni sirel on saadud longusõielise ja karvase sireli ristamisel. Põõsad kasvavad 2–3 (4) meetri kõrguseks, õitsevad ungari sireliga samal ajal ja on kasvukoha suhtes vähe-nõudlikud. Madalam, kuni 1,5 meetri kõrgune on Prestoni sireli lillade õitega sort „Minuet”.

Populaarseim on Albaaniast, Rumeeniast ja Kreekast pärit harilik sirel. Uuemad või vähem tuntud on hariliku sireli kahvatukollaste õitega sort „Primrose”, imeline valgeservaliste kroonlehtedega „Sensation” või kollasekirjute lehtedega „Aucubifolia”. Eesti aedades kõige levinum suurte tumelillade lihtõitega sirel on „Andenken an Ludwig Späth”, levinuim valge täidisõieline sirel on „Madame Lemoine”.

Sirelid moodustavad järgmise aasta õisikupungad eelmisel suvel. Õitsemine on rikkalikum, kui põõsaid lasta kasvada pügamata – õisikupungad moodustuvad okste tippu ja pügades lõikame ära ka järgmise aasta õied. Vanu põõsaid võib noorendada, kui need enam õitseda ei taha või on alt okstest laasunud. Vahel murrab või painutab talvine raske lumi oksi. Sirel taastub talvekahjustustest enamasti kenasti.

Sirelipõõsa eluiga sõltub sordist ja kasvukohast, kuid 30–40 aasta vanuseks võib ta küll saada. Lihtõieline looduslik liik elab märksa kauem kui täidisõielised ilma inimese hooleta jäänud sordilised taimed. Sirelit istutades peab arvestama, et noor istik kasvab palju suuremaks ja päris akna alla ei maksa põõsast istutada. Sirel on ilus väikese rühma või grupina, kus rühmas on eri värvi või samas toonis sobitatud sordid. Noort istikut võiks pärast istutamist põua ajal mõne nädala jooksul kasta, et soodustada juurdumist. Hiljem ei ole sirelit suvel ilmtingimata vaja kasta.

Kuigi sirel kasvab ka liivakamal pinnasel, on tema lehed tumerohelisemad ja kenamad, kui lisame istutusauku viljakamat kompostmulda, kõdusõnnikut või väetame taime enne õitsemist täisväetisega. Parem on valida väetamiseks vihmane päev või pärast väetamist taime kasta.

Parim aeg sireli pügamiseks on pärast õitsemist. Korrapärast lehti kandvat sirelihekki tuleb pügada suve jooksul mitu korda. Ka sordilistel lihtõielistel sirelitel on hea pärast õitsemist vanad õisikud ära lõigata, et taim ei kulutaks asjatult energiat viljade moodustamisele. Harilikku sirelit paljundatakse peamiselt juurevõsudega, ungari sirelit seemnetega ja sordilisi sireleid pookimise teel. Ungari sireli, madjari sireli ja Prestoni sireli sorte saab paljundada ka pistikutega.