„Kõik sõltub konkreetsetest asjaoludest. Üks külg on see, et tee omanik peab tagama sellise tee seisundi, mis tagab seal ohutu liikluse, muuhulgas ka siis selle, et seal pole põlvekõrgust vett, kus autod võiksid kahjustada saada,“ rääkis Sirk Päevaleht Online’ile.

„Teine külg on see, et kui selline ekstreemne olukord on, siis tegelikult näeb autojuht läbi tuuleklaasi suurepäraselt, mis tee peal toimub ja kui ta sõidab sellisesse põlvekõrgusesse vette, siis ta peab arvestama sellega, et tema auto pole ujumiseks mõeldud,“ jätkas ta.

Sirk ütles, et teoreetiliselt on võimalik esitada tee omaniku vastu nõue, kuid täpselt samamoodi on teeomanikul võimalik esitada vastuväide, et olid ekstreemsed tingimused ja sellest tulenevalt tuleb seda kahjuhüvitist vähendada, vastutust jagada või pääseb teeomanik sootuks vastutuseks.

„Iga inimene peab arvestama, et kui ta tahab minna tänavale lustima, kus on palju vett ja väga vahva sõita, siis see toimub kõik omal vastutusel,“ arvas Sirk.

„Kõrvade vahel peab olema ikka nii palju, et inimene mõtleb enne kui sellisesse kohta sõidab. Kui see juhtub kogemata, siis võivad need hüvitiste nõudmised olla võimalikud, kuid enamasti on arusaadav ja nähtav kui kuskile sellisesse kohta sõidetakse,“ jätkas ta.

Üleujutuse ohvriks jäänud lehelugeja sõnul läks olukord väga kiiresti käest ära. Vesi tõusis umbes kümne minutiga auto ratastest poole auto ukseni ja sel ajal hakkasid Tuukri tänaval olnud autod kümnete kaupa välja surema ja veevangi jääma.

Sama hull oli olnud olukord sadama pool, kus tundus, et Uus-sadama tänava poolt tuli lausa lainetena vett juurde.

Eilne paduvihm tekitas üleujutusi Tallinnas Ahtri tänaval, Merivälja teel, Tammsaare teel ja paljudel väiksematel tänavatel. Seetõttu said paljude sõiduautode mootorid ja elektrisüsteemid kahjustada.

Tallinna kommunaalameti juht Ain Valdmann nentis, et säärane uputus tuli üllatusena ning asjaga seoses on esitatud järelpärimine linna kanalisatsioonisüsteemi haldavale Tallinna Veele.